Esileht Pereelu ja suhted Head lapsed need..

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 45 )

Teema: Head lapsed need..

Postitas:
Kägu

Head lapsed need kasvavad vitsata. Minu ema siiani suurustab, et kui me vennaga sõna ei kuulanud, võttis juuksetutti pidi lapsed kinni ja koksatas meie päid vastamisi. Siis oli rahu majas. Ei taha ema käest küsida, et kas tahtis laste (minu ja venna) ajukahjustust, peapõrutust.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

jaa, kindlasti on see mõjunud…
Aga kui ema siiani aru ei saa, et polnud nagu päris ok tegu, siis sellisele lapselapsi ka hoida ei jätaks. Või mis mõttes suurustab? Rääkis, et vitsa ei saanud, aga karistati niimoodi? No üks peks puha!

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

jaa, kindlasti on see mõjunud…

Peksad ise ka lapsi?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ei.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Jh, head lapsed- need kasvavad vitsata. Et aga vitsata normaalseid lapsi kasvatada nõuab see tohutult aega/kannatust/mõistmist ja empaatiat, mida paljudel pole.
Pole näinud ühtki last, kes tahaks olla paha. Aga nõuab tohutult vaeva, et kasvatada empaatiline laps.

Please wait...
Postitas:
Kägu

rõht on sõnal head lapsed

Please wait...
Postitas:
Kägu

koksatas meie päid vastamisi.

Kehavigastuse tekitamine, paragraf see ja see.
Mida seal suurustada on?

Laps on samuti selline, nagu näha…

Please wait...
Postitas:
Kägu

Laps on samuti selline, nagu näha…

Milline? Mis tal viga on?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Head lapsed need kasvavad vitsata. Minu ema siiani suurustab, et kui me vennaga sõna ei kuulanud, võttis juuksetutti pidi lapsed kinni ja koksatas meie päid vastamisi. Siis oli rahu majas. Ei taha ema käest küsida, et kas tahtis laste (minu ja venna) ajukahjustust, peapõrutust.

Oih, tunnen kaasa. Ma vist põgeneksin sellise ema juurest ja ei räägiks ka muudest asjadest temaga enam kunagi. Rääkimata küsimisest, kas soovis mulle kunagi ajukahjustust. Kohutav. Ma saan aru, et mingis vihahoos ehk kunagi ajal, kui laste peksmine oli ühiskonnas ok, siis võis niimoodi juhtuda. Aga et ta praegu ka sellega “suurustaks” ja aru ei oleks saanud, kui vale see oli… uih.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

rõht on sõnal head lapsed

Mnjaa, eesti keele omapärad. Kui aga võtta mingeid paralleele, siis “Hea saak tuleb suure tööga” – siin vist ei ole kahtlustki, et saagi headus sõltub tööst.

Jah, vitsa ja rihma küll kellelegi ei soovi, ma olen neid lapsepõlves saanud, kuigi kindlasti mitte väga palju, mingit traumat pole ja vimma vanemate vastu – aga meeles on küll. Kahtlen, et neist vitsutamistest midagi tegelikult kasu oli.
Kui aga “vitsaga kasvatamist” mõista kui üleüldse karistamisega kasvatamist, siis ma küll nõus ei ole, et ilma karistamata keegi heaks saab kasvada. Laps peab selgeks saama tegude tagajärjed ja vaevalt, et mõni laps selline on, kes kunagi midagi sellist ei tee, mis karistamist vääriks. Kui on karistamist väärt tegu, siis tuleb karistada ning see on lapse enda tuleviku heaks. Karistus aga ei pea ju olema füüsiline. Ei tohi olla füüsiline. Karistus võib olla hoopis muu – lemmiktegevuse keelamine, mingi töö, kasvõi rahaline, kui pangakontol on ressurssi.

Please wait...
Postitas:
Kägu

hea laps kasvabki vitsata, miks peaks hea lapse peal vitsa kasutama? :O
küsimus on aga selles, kas halvast lapsest ilma vitsata ka hea täiskasvanu kasvab.

ei ole nüüd vaja arvata, et ma füüsilist vägivalda pooldan, aga see lause – head lapsed kasvavad vitsata – on selline kaheti mõistetav ikka küll.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Head lapsed need kasvavad vitsata. Minu ema siiani suurustab, et kui me vennaga sõna ei kuulanud, võttis juuksetutti pidi lapsed kinni ja koksatas meie päid vastamisi. Siis oli rahu majas. Ei taha ema käest küsida, et kas tahtis laste (minu ja venna) ajukahjustust, peapõrutust.

Oih, tunnen kaasa. Ma vist põgeneksin sellise ema juurest ja ei räägiks ka muudest asjadest temaga enam kunagi. Rääkimata küsimisest, kas soovis mulle kunagi ajukahjustust. Kohutav. Ma saan aru, et mingis vihahoos ehk kunagi ajal, kui laste peksmine oli ühiskonnas ok, siis võis niimoodi juhtuda. Aga et ta praegu ka sellega “suurustaks” ja aru ei oleks saanud, kui vale see oli… uih.

Minu meelest on see päris valus teemaalgatus. Mingi jälje selline karistamine kindlasti jättis ja teemaalgatajat selle pärast mõnitada (mida mõned siin teevad) on ikka väga nõme. Olen ise vitsa (täpsemalt siis koerarihma) “abil” kasvanud laps ja tean, mida pidev karistamine lapse enesehinnanguga teeb. Selle pärast on sellised teemad alati minu jaoks valus lugemine.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Eks karistuse põhjusi leiti alati – jooksime, naersime vennaga liiga valjult, ei pesnud nõusi kohe ära, peenrad rohimata, ahjud olid kütmata, kui ema õhtul töölt tuli. Olime siis vennaga 5-6 aastased. Eks emal läks kogu energia (armastus?) armukest pidava mehe (isa), peale ära. kes tihti kodus ka “pudelisse kukkus”. Laste peks oli pigem stressi maandamine. Nõuka ajal oli see vist tavaline.
Tahtsin oma teemaalgatusega – ära peksa kunagi oma last, sinust kordadest nõrgemat. Teist täiskasvanut ju rihmutama, päid kokku lööma ei minda – kui restos on praad külm, kui bussijuht äkkpidurdab, inimene jookseb su auto ette jne.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

kõik tundub vale, aga kuidas lapsi kasvatada? vitsaga on nüüd lausa keelatud. aga kuidas on vitsahirmus kasvatamisega (vits kapi otsas olemas). või kui laps ei kuula, siis küsitakse et kas ma pean sind tutistama? füüsilist karistamist pole, aga on kasvatamine füüsilise karistamise hirmus/võimalikkuses. kasutakse veel hirmutamist et kutsun sulle politsei. ja veel seda et päkapikud näevad. need küll ei karista, ega hirm on ikka et need ei too head muidu.
liiga palju seletamist pole ka hea. lapsed ei taha kuulata. minu laps on teinud nii, et pahanduse korral mu jutu peale pani käed kõrvadele. kuidas talle siis seletada? pigem üks nähvakas vitsaga kui pidev seletamine?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

kõik tundub vale, aga kuidas lapsi kasvatada? vitsaga on nüüd lausa keelatud. aga kuidas on vitsahirmus kasvatamisega (vits kapi otsas olemas). või kui laps ei kuula, siis küsitakse et kas ma pean sind tutistama? füüsilist karistamist pole, aga on kasvatamine füüsilise karistamise hirmus/võimalikkuses. kasutakse veel hirmutamist et kutsun sulle politsei. ja veel seda et päkapikud näevad. need küll ei karista, ega hirm on ikka et need ei too head muidu.

liiga palju seletamist pole ka hea. lapsed ei taha kuulata. minu laps on teinud nii, et pahanduse korral mu jutu peale pani käed kõrvadele. kuidas talle siis seletada? pigem üks nähvakas vitsaga kui pidev seletamine?

Tegelikult on asja nimi järjekindlus. See on igasuguse kasvatamise põhiline tegur. Pidevalt tuleb rääkida ja seletada, reeglid kehtestada ja nendest ka kinni pidada, sest tegelikult vajab ebaküps laps turvatunde saamiseks kindlaid reegleid – kindlad magamaminekuajad; kindlad tegevused nagu pesemine ja toa korda tegemine enne voodisseminekut.
Karistusena võib kasutada tunniajalist istumispinki või ka seda, et võtad lapse meelislelu nö ajutiselt pantvangi ja saab oma mänguasja tagasi, kui on järele mõelnud oma tegude üle ning saab aru, et käitus valesti.
Toimib ka näilise valikuvabaduse süsteem – annad lapsele valida kahe asja vahel (sina sead valiku) ja laps saab ISE otsustada, mida kannab, mida sööb, mida vaatab. Mitte mida sa täna selga tahad panna? vaid Kumba särki/kleiti sa tahad selga panna?
Sama näilise valikuvabaduse süsteem sobib ideaalselt ka teismelisele, valikud on muidugi suuremad, aga põhimõte sama.
Kindlasti aitab ka see, kui oma last kallistad ja ütled talle, kui kallis ta sulle on ja kui õnnelik sa oled, et tema ema saad olla.
Probleemidest aitab jagu saada siiski rääkimine ja kokkulepped, millest KÕIK osapooled peavad võrdselt kinni pidama.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt
Postitas:
nyah nyah

Tjah. Eeskuju mõjub. Kui räägid lapsele, et porgandid peab ära sööma, aga ise vohmid seejuures pitsat, pole agitatsioonist tõesti kasu.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Pidevalt tuleb rääkida ja seletada, reeglid kehtestada ja nendest ka kinni pidada, sest tegelikult vajab ebaküps laps turvatunde saamiseks kindlaid reegleid

Ta ju ei taha seda pidevat rääkmist ja seletamist ka kuulata. Katab kätega kõrvad.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Pidevalt tuleb rääkida ja seletada, reeglid kehtestada ja nendest ka kinni pidada, sest tegelikult vajab ebaküps laps turvatunde saamiseks kindlaid reegleid

Ta ju ei taha seda pidevat rääkmist ja seletamist ka kuulata. Katab kätega kõrvad.

Vabandust, aga see on juba sinu enda viga, et sinu laps sedasi reageerib. Vaata üle, ehk on su hääletoon liiga kuri, vali, nõudlik.
Proovi oma lapsele läheneda teisti – näiteks võta ta ümbert kinni, kallista ja ütle, et armastad kogu südamest, aga nüüd on vaja meil rääkida sellest ja sellest.
Ütle tasasel, aga kindlal häälel, et kui ta kõrvad kinni paneb, siis ei saa ta nädal aega jäätist ja lemmikmultifilme vaadata.
SINA OLED lapsevanem, tema on laps. Majas kehtivad SINU reeglid. Nii lihtne see ongi.
Võib ka nii öelda: “Ma saan sinu ärrituse/kurvastuse/mure/viha vms põhjustest aru ja ma arvestan sellega, kuid asjalood on nii ja nii, sest meie peres on selline ja selline kokkulepe.”
Kui ei kuula, siis järgnevad sanktsioonid. Kõik.
Lapsed õpivad tegelikult sellistest olukordadest üsna ruttu.
Üks salanippe on ka muuseas nn süütunde tekitamine – kas sa tõesti tahad, et mina ja isa oleksime sellepärast kurvad, et sa ….
Ükski laps ei taha oma vanemaid kurvastada.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ükski laps ei taha oma vanemaid kurvastada.

v.a empaatiavõimetud lapsed, neil on teiste tunnetest ükskõik, kuni neile mingeid karistusi/ebamugavusi ei tule.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

ma arvan teadvat küll, mida mu laps tunneb kui ta katab kõrvad. mu ämm oskab ka nii rahulikult ja suure armastusega kõike rääkida, et ma tahaks katta kõrvad. omavahel öeldes hakkavad mul ka kõrvad sitavett jooksma selle peale, kui ta räägib kuidas peab elama. ei oleks see parem, kui ta mind lööks. aga kuidas siis? võtab ära mu mehe, kui ma nii ei tee nagu ta õigeks peab 😛
nii end ja kõik neid olukordi ise kogedes tundub et ükski asi pole õige või tundub totter.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

ma arvan teadvat küll, mida mu laps tunneb kui ta katab kõrvad. mu ämm oskab ka nii rahulikult ja suure armastusega kõike rääkida, et ma tahaks katta kõrvad. omavahel öeldes hakkavad mul ka kõrvad sitavett jooksma selle peale, kui ta räägib kuidas peab elama. ei oleks see parem, kui ta mind lööks. aga kuidas siis? võtab ära mu mehe, kui ma nii ei tee nagu ta õigeks peab 😛

nii end ja kõik neid olukordi ise kogedes tundub et ükski asi pole õige või tundub totter.

Sa ei võrdle ennast – sotsiaalset küpset, mõistlikku, vastutusvõimelist täiskasvanut – oma arenemisteel oleva lapsega ju?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

ma võrdlen seda kuidas mingi karistusviis “oma nahal” tunda on.
süütundenipp pole ka mu arust hea. sest see teeb lapse vanemate tunnete eest vastutavaks ja see mõjub hiljem ka nii, et ta kardab vanemaid oma elu otsuste eest kurvastada.

mingi seos peaks ikka olema. absurdne on et kui laps teeb pahandust, võtad ära tema lemmiklelu, mis pole asjaga üldse seotud. ok sõitis rattaga teele. teab et see on keelatud. võtad ära ratta. aga mitte mängujänku.
lõi õde. võtad ära mängujänku?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

ma võrdlen seda kuidas mingi karistusviis “oma nahal” tunda on.

süütundenipp pole ka mu arust hea. sest see teeb lapse vanemate tunnete eest vastutavaks ja see mõjub hiljem ka nii, et ta kardab vanemaid oma elu otsuste eest kurvastada.

mingi seos peaks ikka olema. absurdne on et kui laps teeb pahandust, võtad ära tema lemmiklelu, mis pole asjaga üldse seotud. ok sõitis rattaga teele. teab et see on keelatud. võtad ära ratta. aga mitte mängujänku.

lõi õde. võtad ära mängujänku?

Tead – loe läbi mõni kasvatusalane käsiraamat. Päris hea lugemine – seal on palju nippe ja viise, kuidas lapsega/lastega toime tulla.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

ma arvan teadvat küll, mida mu laps tunneb kui ta katab kõrvad. mu ämm oskab ka nii rahulikult ja suure armastusega kõike rääkida, et ma tahaks katta kõrvad. omavahel öeldes hakkavad mul ka kõrvad sitavett jooksma selle peale, kui ta räägib kuidas peab elama. ei oleks see parem, kui ta mind lööks. aga kuidas siis? võtab ära mu mehe, kui ma nii ei tee nagu ta õigeks peab 😛

nii end ja kõik neid olukordi ise kogedes tundub et ükski asi pole õige või tundub totter.

Aga analüüsi siis enda rääkimis-stiili. Miks sa räägid oma lapsega täpselt samamoodi nagu sinu ämm räägib sinuga? Mida sa valesti teed? Ja kui aru saad, siis muuda seda…

PS: tavaliselt ikka vihatakse teise inimese juures neid omadusi, mis enda juureski vihkad, aga üritad maha vaikida. Miks olete ämmaga sellised kaks parajat sitavee kõrvast välja ajajad?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

ma arvan teadvat küll, mida mu laps tunneb kui ta katab kõrvad. mu ämm oskab ka nii rahulikult ja suure armastusega kõike rääkida, et ma tahaks katta kõrvad. omavahel öeldes hakkavad mul ka kõrvad sitavett jooksma selle peale, kui ta räägib kuidas peab elama. ei oleks see parem, kui ta mind lööks. aga kuidas siis? võtab ära mu mehe, kui ma nii ei tee nagu ta õigeks peab 😛

nii end ja kõik neid olukordi ise kogedes tundub et ükski asi pole õige või tundub totter.

Suur osa kasvatusest ei ole üldse pidev reageerimine jamadele ja siis nende üle tänitamine. Iga inimene katab piltlikult öeldes kõrvad, kui pidevalt õpetada. Pidevalt õpetamise asemel tuleb lapsega rääkida. Ja rääkimine tähendab vestlust suvalisel hetkel suvalise tegevuse juures. Kahepoolset vestlust. Mitte õpetavas tänitavas toonis, aga lihtsalt, kuidas kumbki maailmaasjadest aru saab ja mis on õige ja mis vale. Koos läbi arutada näiteks mingid filmid, raamatud, pealtnähtud olukorrad. Ja ikka nii, et lapse arvamust ka kuulad. Loomulikult ei viitsi keegi kuulata, kui sa üksi monoloogi pead ja vahepeal ehk vabandamist nõuad või küsid kurjalt, kas laps ikka sai aru. Inimlik vestlus on see, mis enamasti aitab. Ja neid vestlusi siis pidevalt, nii et ei oleks mingi reageerimine jamadele, aga rahulik suhtlemine.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Iga inimese vaimne võimekus ei võimaldagi lapsele maailma asju adekvaatselt seletada.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Laps peab selgeks saama tegude tagajärjed ja vaevalt, et mõni laps selline on, kes kunagi midagi sellist ei tee, mis karistamist vääriks.

Mul on mõlemad lapsed sellised, kes on teismeikka kasvanud ilma karistust väärimata. Tegude tagajärjed saavadki selgeks läbi nende tagajärgede – see on loomulik nn “karistus”. Näiteks, kui läheb taskurahaga poodi ja kaotab selle tee peal ära, siis raha kadumine ongi täiesti loomulik karistus. Mingit ekstra karistust pole küll kunagi vaja olnud.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Tead – loe läbi mõni kasvatusalane käsiraamat. Päris hea lugemine – seal on palju nippe ja viise, kuidas lapsega/lastega toime tulla.

Jaa, see on hea soovitus küll. Ma isegi mõtisklesin selle üle mingi nädal tagasi. sirvisin poes eneseabiõpikuid, mis olid oma põhitõdedelt nii erinevad, et tekkis üldse segadus, mis või kelle tõde on üldse õige. kas seada tähtsamaks isekus ja mina või seada tähtsamaks teised inimesed (lubatud õnn tuleb su õuele seeläbi et oled isetu ja see headus peegeldub tagasi) ilmselt on ka lastekasvatusõpikud erinevate tõdedega.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Tead – loe läbi mõni kasvatusalane käsiraamat. Päris hea lugemine – seal on palju nippe ja viise, kuidas lapsega/lastega toime tulla.

Jaa, see on hea soovitus küll. Ma isegi mõtisklesin selle üle mingi nädal tagasi. sirvisin poes eneseabiõpikuid, mis olid oma põhitõdedelt nii erinevad, et tekkis üldse segadus, mis või kelle tõde on üldse õige. kas seada tähtsamaks isekus ja mina või seada tähtsamaks teised inimesed (lubatud õnn tuleb su õuele seeläbi et oled isetu ja see headus peegeldub tagasi) ilmselt on ka lastekasvatusõpikud erinevate tõdedega.

Tead, ei ole erinevate tõdedega. Olen lugenud ja käsitlenud umbes kuute erinevat kasvatusalast raamatut ja põhimõtted on neis kõik ühesugused. Seega soovitan kõikidel lapsevanematel ikkagi lugeda mõnda sellist käsiraamatut, millest võiks tõsiselt abi olla.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Minu ema suurustab sellega, kuidas tema ikka head ja tublid lapsed kasvatas, kuidas sõna kuulasime jne. Muidugi kuulasime, sest muidu oleks keretäis soolas olnud, kartsime teda nagu tuld, sest juhtmega sinisevorbiliseks pekstud saada pole naljaasi, eriti lapsele, kes tunneb kaitsetust ja lootusetust. Peksa saime ka igasuguste pisiasjade pärast, nt kui mängus kogemata midagi ära lõhkusime, lisaks karjus ta meie peale igal võimalikul juhul, nii et üritasime tema teelt võimalikult kõrvale hoida ja mitte silma alla sattuda.

Õnneks teab ta, et ma ise lapsi füüsiliselt ei karista ega ole seda üritanud ka minu lastega, ei ole tutistanud, vastu näppe andnud, rihma andmisest rääkimata. Eks vanusega kuidagi leebemaks läinud. Aga ega ta seda, et enda lastega liiale läks, ei tunnista ka. Lähedust ja usaldust peres kindlasti ei ole, tunnen ema vastu endiselt vimma, suhtleme, kuna olen lihtsalt teadlikult otsustanud, et lastel on vanaema ja vanaisa ka vaja.

Please wait...
Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 45 )


Esileht Pereelu ja suhted Head lapsed need..