Teema: Head lapsed need..

#3167744:

#3167676:

rõht on sõnal head lapsed

Mnjaa, eesti keele omapärad. Kui aga võtta mingeid paralleele, siis “Hea saak tuleb suure tööga” – siin vist ei ole kahtlustki, et saagi headus sõltub tööst.

Jah, vitsa ja rihma küll kellelegi ei soovi, ma olen neid lapsepõlves saanud, kuigi kindlasti mitte väga palju, mingit traumat pole ja vimma vanemate vastu – aga meeles on küll. Kahtlen, et neist vitsutamistest midagi tegelikult kasu oli.

Kui aga “vitsaga kasvatamist” mõista kui üleüldse karistamisega kasvatamist, siis ma küll nõus ei ole, et ilma karistamata keegi heaks saab kasvada. Laps peab selgeks saama tegude tagajärjed ja vaevalt, et mõni laps selline on, kes kunagi midagi sellist ei tee, mis karistamist vääriks. Kui on karistamist väärt tegu, siis tuleb karistada ning see on lapse enda tuleviku heaks. Karistus aga ei pea ju olema füüsiline. Ei tohi olla füüsiline. Karistus võib olla hoopis muu – lemmiktegevuse keelamine, mingi töö, kasvõi rahaline, kui pangakontol on ressurssi.

Olin lapsena üsna vagune ja korralik. Aga mõnikord ikka juhtus… Kord ronisime sõbraga ühe suvila aknast sisse ja varastasime mingeid pisiasju. Jäime vahele ja ema andis korralikult rihma. Teadsin täpselt, mille eest sain ja mingit ülekohtu tunnet polnud. Kui oleks piirdutud seletamisega, et oi kullake, see oli paha mis sa tegid ja ära enam niimoodi tee… ma ei usu, et see oleks eriti mõjunud. Äkki oleks teinekordki paha peale läinud, sest midagi ju ei tehta, ainult seletatakse natuke.
Peade kokkutagumine on muidugi liig.

nõukaajal oligi nii, sain ka, kahekordse hüppenöriga, mille eest, ei mäleta – ega siis keegi ei seletanud, mille eest anti, vanema õigus oli ja kõik.
suuremaks saades hakkasin vastu ütlema, ja 17-aastaselt sain isa käest lahtise käega vastu vahtimist. kõige vastikum oli, et ema oli seee, kes sundis isa meid nö karistama, käis ja ussitas.

#3168090:

Võib ka nii öelda: “Ma saan sinu ärrituse/kurvastuse/mure/viha vms põhjustest aru ja ma arvestan sellega, kuid asjalood on nii ja nii, sest meie peres on selline ja selline kokkulepe.”
Kui ei kuula, siis järgnevad sanktsioonid. Kõik.

See on VÄGA VALE kasvatusviis. Kokkulepe on omavahel kokku leppimine. Kui ema tuleb mesimagusal häälel rääkima mingist ‘meie pere’ kokkuleppest, mille üle ei vaielda, siis reeglina on see mitte kokkulepe ema ja lapse vahel, vaid ema kehtestatud reegel, millele laps peab vastuvaidlemata alluma.

See lause tähendab sisuliselt seda, et ma näen küll, et sa oled ärritunud/kurb/mures/vihane vms, aga ma lihtsalt sõidan tugevama õigusega kõigist neist tunnetest praegu üle ja kui sa veel kobised, siis karistan ka.

Rääkige parem miks seda ärritust/kurvastust/muret/viha tekitavat asja PÄRISELT vaja on ja ole valmis ka selleks, et äkki tuleb vestluse käigus välja, et tegelikult väga ei olegi. Ja kui tõesti ongi vaja, aga ajab ikka väga kurvaks või vihaseks, siis lohuta, mitte ära karista.

Õigus on siin teemas sellel, kes ütleb, et rääkige lapsega, arvestage ka tema arvamuse ja tunnetega. Ükski reegel ei tohiks olla jäik peale selle, et teistele ei tehta haiget ja elu ohtu ei seata. Igapäevareeglid ongi rikkumiseks. Õnnelikus peres võib surmväsinuna poriste varvastega voodisse minna ja järgmisel päeval vajadusel koos linu pesta. Mõistma ja armastama peab last, mitte igal juhul oma seisukohta läbi suruma.

Vaimne vägivald ei ole füüsilisest vähem lõhkuv.

#3170176:

#3168090:

Võib ka nii öelda: “Ma saan sinu ärrituse/kurvastuse/mure/viha vms põhjustest aru ja ma arvestan sellega, kuid asjalood on nii ja nii, sest meie peres on selline ja selline kokkulepe.”

Kui ei kuula, siis järgnevad sanktsioonid. Kõik.

See on VÄGA VALE kasvatusviis. Kokkulepe on omavahel kokku leppimine. Kui ema tuleb mesimagusal häälel rääkima mingist ‘meie pere’ kokkuleppest, mille üle ei vaielda, siis reeglina on see mitte kokkulepe ema ja lapse vahel, vaid ema kehtestatud reegel, millele laps peab vastuvaidlemata alluma.

See lause tähendab sisuliselt seda, et ma näen küll, et sa oled ärritunud/kurb/mures/vihane vms, aga ma lihtsalt sõidan tugevama õigusega kõigist neist tunnetest praegu üle ja kui sa veel kobised, siis karistan ka.

Rääkige parem miks seda ärritust/kurvastust/muret/viha tekitavat asja PÄRISELT vaja on ja ole valmis ka selleks, et äkki tuleb vestluse käigus välja, et tegelikult väga ei olegi. Ja kui tõesti ongi vaja, aga ajab ikka väga kurvaks või vihaseks, siis lohuta, mitte ära karista.

Õigus on siin teemas sellel, kes ütleb, et rääkige lapsega, arvestage ka tema arvamuse ja tunnetega. Ükski reegel ei tohiks olla jäik peale selle, et teistele ei tehta haiget ja elu ohtu ei seata. Igapäevareeglid ongi rikkumiseks. Õnnelikus peres võib surmväsinuna poriste varvastega voodisse minna ja järgmisel päeval vajadusel koos linu pesta. Mõistma ja armastama peab last, mitte igal juhul oma seisukohta läbi suruma.

Vaimne vägivald ei ole füüsilisest vähem lõhkuv.

Huvitav, et enamikes kasvatusteadlikes raamatutes on see VÄGA VALE viis sisse toodud ja olen seda kõikide oma laste peal saanud kenasti teostada. Lapsi kolm ja kõik on täisealised, probleemivabade teismeigadega.

#3170260:

Kui peres on kokkulepe, et pere sööb õhtul ühel ajal laua taga ja siis räägitakse oma päevast – siis pole see ju mingi käsk, vaid pere on kokku leppinud, et nii tehakse.

Aga räägi siis, kus, millal, kelle vahel ja kuidas näiteks selline kokkulepe sündis? Ilmselgelt väikeste lastega ei lepita selliseid asju kokku – neile lihtalt öeldakse, et nii on. Kui aga laps (näiteks teismeline) ütleb, et talle ei sobi enam selline asi, kas sa siis tõesti oled arutanud teema terve perega läbi ja leidnud kõiki rahuldava kompromisslahenduse, mille osas kõik osapooled on tõesti nõus kokku leppima? Mis siis, kui laps ei ole nõus senises korralduses kokku leppima?

#3169117:

Olin lapsena üsna vagune ja korralik. Aga mõnikord ikka juhtus… Kord ronisime sõbraga ühe suvila aknast sisse ja varastasime mingeid pisiasju. Jäime vahele ja ema andis korralikult rihma. Teadsin täpselt, mille eest sain ja mingit ülekohtu tunnet polnud. Kui oleks piirdutud seletamisega, et oi kullake, see oli paha mis sa tegid ja ära enam niimoodi tee… ma ei usu, et see oleks eriti mõjunud. Äkki oleks teinekordki paha peale läinud, sest midagi ju ei tehta, ainult seletatakse natuke.

Kumb sa siis olid, kas vagune ja korralik laps, kellega mõnikord ikka juhtus? Või paadunud varas ja ülbik, kellele isegi vahelejäämine ei mõjunud, häbi vahelejäämisest ei tundnud ja ainult seletamise peale oleksid vilistanud ja edasi varastanud?

Saad ju isegi aru, et need su kaks väidet ei käi kokku. Kui olid vagune ja korralik laps, kel vahel juhtub, siis vahele jäädes oleks pidanud väga häbi olema ja üks korralik tõsine jutuajamine küll edasise varastamise isu ära võtnud igaveseks.
Kui jutuajamine oleks ükskõik olnud, siis järelikult polnud ka häbitunnet ja olid ilmselt suht paadunud pätt juba ja ainult hirm korralikult rihmasaamise ees oli see, mille pärast sa rohkem enam ei varastanud?

Muideks, nüüd oled täiskasvanu, enam pole sul karta vaja, et ema “korralikult rihma” annab. Kas varastad ka? Kui hirm rihma ees on ainus põhjus miks mitte varastada, siis nüüd ju võiks?

Ah, et ei varasta, põhimõtted ei luba? Sel juhul, kas see korralikult rihmasaamine oli ikka ainuvõimalik sind edasistest vargustest hoida? Ehk sa lihtsalt oled selle ainuvõimalikkuse enda jaoks välja mõelnud, sest nii ei tundu see kunagine keretäis nii ebaõiglane?

Mina sain vitsa 1 korra 2 klassis ja olin väga pikalt ema peale solvunud- palju palju aastaid, v- olla isegi praegu.
Teemaks oli koolis valetamine, miks mul õppimata oli. Vitsa sain nii et kintsud triibulised: mõnitasid klassikaaslased kehalises kasvatuses ja ka klassijuhataja.
Mõttetu ülereageerimine. Oma last küll sellise patu eest ei lööks.