Teema: head meest

[small]yxikmees kirjutas:[/small]
[tsitaat]Mul sama lugu peegelpildis.Ei leia kusagilt head naist.Tegelikult ei peagi ta just niiväga hea olema,põhiline,et oleks kuni 33,lastetu,mittesuitsetav ja ülekaaluta.[/tsitaat]
issand kaua võib kedrata ühte ja sama, juba selle-su halamise pärast ma ei tahaks sind.

Kas tõesti on siis kaks varianti ainult, et olla heas või halvas suhtes? Minumeelest on ikka kolmas ka, – pigem uhkelt üksi kui stalt saanud.

Meest on mõtet pidada ikka siis, kui ta su elule midagi juurde annab ja elu toredamaks muudab. Jorss, kes sul kaelas koormaks on ja vaid muret ja kortse kulmude vahele tekitab – milleks?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]olen 35a, 1 laps, ülekaaluline, depressioonis, suure tähelepanuvajadusega, seksi vastu on huvi minimaalne, rohkem lapsi ei soovi ja mees peaks ka lastetu olema, olen ka selline kodus istuja tüüp ja sõpruskonda ei oma, kellega suhelda, autoga sõita ei oska ja üksi ka kuskil käia ei meeldi, st vajan sõidutamist[/tsitaat]

Mul oleks küsimus – miks peaks ükskõik missugune mees tahtma sinuga suhet luua? Sul on vaja täielikku tallaalust, pigem teenijat – kui meest.

Perekonda kui sellist sa ei taha – tahad lastetut meest, aga lapsi ei taha – see peaks kõik \”normaalsed\” mehed juba välja jätma. Sest nemad ikkagi tahavad oma sugu jätkata. Seksida sa ka ei taha. Ehk siis põhimõtteliselt pole vahet, kas mees või naine. Lihtsalt teenija sobiks.

Suur tähelepanuvajadus, aga ise istud kodus ja midagi ei teha nagu ei viitsi – ehk siis vajad kedagi, kes sind kuulab ja sinu soove täidab, aga vastu ei saa ta midagi.

Ausalt, no ma ei näe ühtegi põhjust, miks peaks mõni mees sellist suhet tahtma.
Ainuke võimalus kuidas sellise suhtumisega \”normaalne\” mees saada oleks ikka kui su füüsilised näitajad varjutaks kogu selle üksildase/laisa/depresiivse osa – aga nagu ma aru saan, siis ülekaalulisus ja olematu seksiisu just selle kasuks ei räägi.

Vastukaaluks, nagu juba siin väidetud on – kas mõngi naine tahaks meest, kes on: paks, istub kodus teleka ees enamus ajast, sõpru pole, lapsega tegeleda ei viitsi, teile tähelepanu ei pööra, koos te ei maga. No mida sellisega peale hakata?

Kui nüüd keegi tuleb, et aga mu mees ongi selline jne- siis küsimus on/oli – Kas keegi tahab sellist meest? Kui juba eos tead, et sellisega on tegu?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]yxikmees, sa oled tõesti üks tühi mees. Sa ei tea, mis suhte juures on tähtis ja mis suhte üldse heaks teeb. Tahad endale nukku, kes on kena. Nii ei jõua sa kuskile. Naine ei peagi hea olema, aga ilus… No lase aga edasi.[/tsitaat]
Kuskohas ma seda öelnud olen,et naine peab olema kena või ilus.Ta peab olema kuni 33,lastetu,mittesuitsetav ja ülekaaluta.Ilust ei ole juttugi.Ma otsin head naist kellega luua pere,mitte ilusat naist kellega uhkeldada.

[small]hodz özeeri kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Sinu kiri on tegelikult sümpaatne, aga viskasin selle parema osa välja ja jätsin alles selle tüki, mille kallal tahaks hambaid teritada 🙂
Mulle tundus see mehe kirjeldus natuke õel ja ebaõiglane – mingis ulatuses kehtiks see ju ka Sinu enda kohta? Kui ma Su kirjast õigesti aru sain, siis soovid, et Sinu eest hoolitsetaks ja otsuseid tehtaks (muidu ju poleks põhjust rääkida \”on tugevam kui mina\”, vaid pigem \”minuga võrdväärne\”)? Raske on leida tugevaid \”macho\” mehi, kuna ühiskond ei soosi sellist tüüpi. Pole midagi parata, teatud head omadused käivad kompletis teatud halbade iseloomujoontega, tugev ja otsustaja tüüp ei saa olla samal ajal pidevalt konsulteeriv ja ühiselt läbiarutav. Kui nüüd tuumani jõuda, siis ma kardan, et selle tugeva mehe leidmisel Sa ei pruugi olla õnnelik. Alguses on tore, kui Sinu eest hoolitsetakse ja kätel kantakse, aga tundub, et oled sedavõrd iseseisev naine, et väsiksid ühel hetkel ära.[/tsitaat]
Ei, tegelikult pidasin silmas seda, et ma saaksin jagada mehega lisaks headele aegatoredusele ka halbade aegade raskust. Ja kui me koos nende raskustega toimetame, siis mees oleks see tugevam ja juhtivam pool, kes annab ka mulle jõudu, abi ja kaitset ja võtab vastutust. Tahan mehele raskustes toetuda, mitte ise olla see, kellele terve pere toetub ja kelle ettepanekuid ja tegusid oodatakse. Muidugi peavad meie üldised elu põhimõtted ja liikumissuund olema ühesugused. Kindlasti ei sobi mulle macho, sest paraku just machod on need, kes sisemiselt on tegelikult nõrgad ja see tuleb välja just rasketel aegadel. Mehelik mees ei ole macho, vaid tugev ja kindel, hooliv ja vastutav, samas aupaklik ja arvestav naise ja laste suhtes.

Viimasel õigus. Igale ühele on see HEA mees täiesti erinev.
Mis on sinu jaoks hea, pole minu jaoks hea.
Minu jaoks poleks diivanikaunistus, kes kuskil käia ja midagi teha ei viitsiks kindlasti midagi :).

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Mina ka pole oma pereeluga rahul ja tahaks uut ja paremat meest.

olen 29, näost päris ilus, hambad-juuksed korras, aga kehal on praegu 15-20kg ülekaalu, mul on 2 lasteaiaealist last ja niipea rohkem lapsi ei tahaks, kui üldse siis võibolla 7-8 aasta pärast alles, olen kõrgharidusega, teenin üle keskmise, oma kodu ja auto on olemas, aga olen ka praegu depressioonis, seksiisu samuti eriti pole (aga kui armuksin, siis kindlasti oleks jälle) sõpru mul on, aga mitte palju, olen mõõdukalt seltskondik, samas meeldib mulle reisida ja matkata, kodus istuja just pole, aga mitte ka pidudel (joomas) käija, üldiselt olen üsna ettevõtlik ja tegutseja inimene, aga praeguse depressiooni tõttu vähem kui tavaliselt. Huvialasid on palju ja erinavaid.

Nõudmised uuele mehele: mulle sümpaatne välimus, mitte väga paks, ega ka mitte kõrend, intelligentne (ei pea just tingimata kõrgharidusega olema) korralik töökoht 8.00-17.30ni,(s.t. ei töötaks mingi kausõidujuhina ega vahetustega töökohal ja nii oleks iga õhtu kodus pere juures ikka) palk vähemalt sama suur kui minul, elaks Tallinnas, minust kuni 10 aastat vanem, vaba loomulikult, aga laps (ed) võivad ka olla (soovitavalt samuti lasteaiaealised alles) rahulik ja rõõmsameelne, perekeskne, teeks heameelega ka koduseid toimetusi, omaks juhilube (hea oleks kui ka autot), ei suitsetaks, jooks vähe (täiskarsklast ka ei taha) vaimsete huvidega, mitte eputis ega pidudelkäija tüüpi, aga samas seltskondlik, aga mitte ka peenutseja vaid ikka selline mehelik mees, kes saaks igas olukorras hakkama ja kellega julgeks ka \”luurele minna\”

Huvitav kas mul oleks lootust sellist meest leida??? 😀

[/tsitaat]

Oled tänapäeva mõistes siiski noorelt 2 last saanud. Mis siis eelmisest mehest sai? Ikka kiirustatakse pere loomisega liialt. Oleksid oodanud seda sobivat partnerit, kellega ühine elu rajada. Kahe lapsega on see ju ometi raskem:S

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Mina tahan ka head meest ja ma tean, milline on hea mees. Hea mees armastab mind sellisena nagu ma olen. Ja mina armastan head meest sellisena nagu tema on.
Kunagi oli ühes ajakirjas anonüümne intervjuu ühe joodikust rongaemaga, kelle juurest olid lapsed lastekodusse viidud. Loo mõte oli hoopis muus, aga mulle jäi meelde, kuidas ta kirjeldas oma elu. Et ta oli elanud õnnelikult koos oma hingesugulasega, kuni mees joomise tagajärjel suri. Joodikust eluheidiku puhul ei eeldaks, et selline inimene võiks elada õnnelikult koos oma hingesugulasega. Aga näe, tema elas. Jõid koos ja olid õnnelikud. Mina aga mõtlen omaette, et kas mina pole samuti ära teeninud oma ellu ühte hingesugulast. Meest, kelle headus seisneks selles, et tema armastaks mind ja minu headus naisena seisneks selles, et mina armastaks teda. Muu polegi oluline.[/tsitaat]

Leiadi mehe, kes on romantiline ja armastab sind sellisena nagu oled. Aga ühel päeval märkad, et mehe panus pere majandamisse on nii väike, et kogu koormus jääb sinu õlgadele. Sul ei jää raha üle, et omale ilusat pesu ja kingi osta, sul ei jää raha asjadeks, mis laseksid sul end naiselikuna tunda. Sa rabad robotina veel rohkem tööd ja kaotad naise endas. Seejärel hakkab mees sulle ette heitma, et sa teda piisavalt ei armasta ja tunneb end solvatuna, kui palud tal oma panust perekonna hüvanguks suurendada. Ja mingil päeval ta lihtsalt jalutab minema, kuna tunneb, et vajab puhkust perekonnast ja kohustustes.
Nii, et kui leiad armastava mehe, siis tuleks minna kuhugi Lõunamere saarele elama, kus pole vaja muretseda küttearvete jms eest ning toit kasvab puu otsas.

Mina olen elukaaslasega koos elanud 18 aastat, aga tema käitumise ja tegude tõttu on minu tunded tema vastu juba ammu kadunud. Ma olen küll üritanud, et asjast asja saaks, aga no ei õnnestu. Mul on suur puudus armastusest, inimesest kes minust hooliks, kes seda ei häbeneks välja näidata, kes ka niisama lihtsalt tuleb mind vahel kallistama. Aastaid olen seda kõike igatsenud. Olen ka oma elukaaslasele, seda öelnud, aga vastus on, et ma pole lihtsalt sellinne, mis teha.
Nüüd aga olen leidnud mehe, kes minust hoolib, kes armastab mind sellisena nagu ma olen. Mehe, kes kallistab ka lihtsalt niisama. Kui me kallistame, siis see kallistus on nii soe. Ma olen nii igatsenud sellise armastuse järgi. Aga nüüd olen arg, et teha see samm ja muuta oma elu.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Kas tõesti on siis kaks varianti ainult, et olla heas või halvas suhtes? Minumeelest on ikka kolmas ka, – pigem uhkelt üksi kui stalt saanud.

Meest on mõtet pidada ikka siis, kui ta su elule midagi juurde annab ja elu toredamaks muudab. Jorss, kes sul kaelas koormaks on ja vaid muret ja kortse kulmude vahele tekitab – milleks? [/tsitaat]

Lõpuks ometi, ma juba mõtlesin, et ühtki sellist postitust ei tule ja kõik arvavadki tõsimeeli, et kui head meest ei saa, tuleb sitaga leppida, sest mees ju PEAB olema.