Neil puudub võrdlus kehvemate tingimustega. Me võime end üritada teiste olukorda panna, aga ei mõista lõpuni seda, mida pole ise läbi elanud.
Just nimelt. Puudub võrdlus, seetõttu ei osata hinnata seda, mis olemas on. Mina elasin kogu lapsepõlve ja noorusaja kuivkäimlaga majas, suvel kärbsed, talvel jäätunud pott ja sellest ja puudulikust hügieenist oli mul alailma kõht lahti, mistõttu mäletan selgelt, kuidas öösiti kasukaga külmunud poti peal istusin. Nüüd elan juba aastaid tsiviliseeritud inimese kombel, aga peaaegu iga kord wc-s istudes tuleb mulle lapsepõlve käimla meelde ja ma olen õnnelik oma valge, avara ja puhta wc üle. Naljakas, kui vähe on õnneks vaja. Ma mõistan seda hinnata, sest mul on võrdlusmoment. Lapsed, kes on kogu elu elanud kuskil soojas ja pehmes, kõht putru täis, ei hinda midagi. Ei korralikku kodu, vaheldusrikast toitu ega stabiilset pereelu, kogu aeg on üks viu-viu. Peaks nendega vist ka aastaks sinna Siberisse vissarioonovlaste juurde kolima, kus Tuuli Roosma käis, pärast seda ehk tuntakse rõõmu olemasolevast. Vähemalt mingikski ajaks.