Olen vaene vanapiiga, poisid teevad mulle liiga…
Äkki see “sportlik” on meikimata, naturaalset värvi poisipeaga ning riietusstiil ülikonservatiivne retro – ei säärt, dekolteed ega natuke paljastatud selga. Värvidest sobivad pruun, beež, hall ja tumesinine. Pere võib olla hea, aga kui ise igav nagu betoonsein, siis ei paku tõesti kellelegi huvi.
Mine mõne stilisti juurde, kes su ära tuunib ja sõbrannadega välja seda kõike näitama. Vaata kas hakatakse tähelepanu pöörama. Kui siis ka mitte, no see tähendab, et lootusetu värk.
Mina olin enne pereloomist üldjoontes ilmselt selline, nagu sa kirjeldad. Sportlik mulle meeldis olla (meeldib siiani), aga vihkasin igasugu tuunimist. Mäletan, et kunagi lasin huvi pärast lisaks juuste lõikamisele ka näole täismeigi teha (oli vist mingi sooduspakkumine salongis, kus ma juukseid lõikamas käisin). Aga läksin siis koju ja… Varsti pesin näo puhtaks ja mõtlesin, et tore, et proovisin, aga see pole vist ikka minu jaoks.
No ja mis sai? Sai see, et ühel hetkel tuli pereloomine siiski ette võtta.
Ma arvan, et tuuni või ära tuuni, see oleneb isiklikust eelistusest ja harjumusest, kui palju keegi tuunib või ei tuuni. Mõni ongi kogu elu “betoonsein”, sest talle sobib nii. Aga suhtumine võiks olla: “Selline ma olen – võtke või jätke…” , mitte haletsev: “Oh ma vaeseke, oh ma õnnetuke!”