Üldnarkoosis operatsiooniks valmistatakse õdede poolt operatsiooniväli ette, kaetakse steriilsete rätikutega kõik muud kohad kinni peale operatsioonipiirkonna. Operatsioon toimub selili, kõverdatud jalad tõstetud hoidjatele. Arst näeb ainult operatsioonivälja.
PERH-is väga hea proktoloog on dr Goroshina (naine).
Ma soovitan proovida ka Kegeli harjutusi teha. Ise olen ka olnud hemorroididega kimpus ja korra on need isegi väga valulikud ja põletikus olnud, kuid peale nende harjutuste tegema hakkamist on olukord vähemalt minu jaoks tuntavalt normaalsemaks muutunud. Peale kõhukinnisust on tunda olnud, et on suuremaks muutunud, kuid taanduvad paari päeva jooksul ja kui harjutustesse jääb kuu-paar vahe sisse, siis hakkavad ka jälle kergelt tunda andma.
Minu mees oli külili ja seljas oli spets öösärk, narkoosi polnud, vaid kohalik tuimestus. Protseduuri läbiviijateks olid loomulikult naised (tundub, et selles valdkonnas arste jaotatakse vastavalt patsiendi soole). Põhiline mure/ebamugavus polnud aga siiski naisarstid, vaid taastumine peale operatsiooni. Aga abi ta sai ja see on põhiline. Kui niikunii tasulisse lähed, siis võid ju selle raha eest sobivast soost arsti endale paluda, kui see sind rahustab. Mis mõtet üldse siis maksta on, kui kõik on juhuslik ja ebamugav nagu riiklikus süsteemis.
Vastuseks küsimusele, ka sünnitusega tekkisid ja algatuseks prooviti lihtsamat meetodit – siis see kummiga vmt ligeerimine oli sedasi, et riietusruumis panid spetsasjad selga, siis lauale kylili, ei olnud midagi seal kuskil laiali vmt. arstiõde väga sümpaatne ja rahustas, arst tuli, rääkis protseduuri ja mingi mõne minutiga oli valmis. Minu puhul tekkis siiski mingi veritsus ja peavalu, et üksi kohale minna ei soovita, kindlasti keegi vastu.
Palun räägi ligeerimisest rohkem. Kuna mu tütrel(18 aastane) seisab see ees. Kui hull see asi oli ja kas oli ikka kasu ka asjast? Kui suur veritsus tekkis ja kas veritses mitu päeva? Kas nüüd kõik korras ja enam probleeme pole?
Mul käis hea tuttav hemorroidide ligeerimisel, vist oli ka pikali külili asendis, sellest ma väga ei mäleta et oleks juttu olnud. Saadeti siis koju lausega, et võib natuke valutada. Kuidagi ta autoga koju ikka suutis sõita (mingi 10-15 minutit), aga kodus tabas teda nii kohutav valu, et sõi peoga kõik valuvaigistid sisse mis kätte sai, ikka tugevalt üle päevase normi. Ilmselt see protseduuri tuimestus kadus ära selleks ajaks kui koju jõudis. Võib-olla on see individuaalne, aga tuttava näitel soovitaks arstilt mingit tugevamat valuvaigistit küsida kui need mis käsimüügist saadaval. Tööle ta sel päeval ei jõudnud, oigas kodus voodis. Järgmine päev oli juba üsna ok, mingit veritsust polnud, selle eest hoiatati, et kui verejooks tekib, siis emosse. Millal need ligeeritud hemorroidid ära kukkusid, seda ta ka tähele ei pannud. Praegu vist korras minu teada, aga ega me sel teemal rohkem rääkinud ka pole kui ta seda protseduurijärgset hirmsat valu kirjeldas. Me räägime küll igasugustest asjadest, aga need on pigem sellised üks teema viib teiseni, mitte et ma küsin kas sul nüüd on hemorroididega kõik korras.
Ma käisin eelmine aasta kõik uuringud läbi – varbaotsast pealaeni. Kõik soolikad ülevalt, alt keskelt. Gastroskoopia, bronhoskoopia, koloskoopia. Ehho tegi meesarst. Röntgenis tehti uks lahti kui ma paljas olin, kogu järjekord mitukümmend inimest mu paljast ülakeha näha sai. Operatsioonil ka täieti alasti, terve brigaad ilusaid poisse ja minul ila tilgub suunurgast ja juuksed sassis 😀 Meesarst võttis rinnast biopsiat, meesarst oli günekoloog. EMOs istusin palja tagumikuga välisukse kõrval potil tund aega – kõik nägid kes sissevälja käisid sh ilus vastuvõtu poiss ja vanem meeshooldaja, kuna uks hoiti lahti. Mul oli lõpuks täiesti ükstaspuha. Kas see lohutab sind, et on veel hullemaid juhtumeid kui sina? 🙂 🙂 🙂
Mul oli lõpuks täiesti ükstaspuha.
Selline patsientide kohtlemine pole kuidagi okei ja ei tohiks olla ükspuha. Sooviks teada, mis haiglas selline asi toimus?
Selline patsientide kohtlemine pole kuidagi okei ja ei tohiks olla ükspuha. Sooviks teada, mis haiglas selline asi toimus?
Oletan, et Tartus Maarjamõisas
Selline patsientide kohtlemine pole kuidagi okei ja ei tohiks olla ükspuha. Sooviks teada, mis haiglas selline asi toimus?
Oletan, et Tartus Maarjamõisas
Maarjamõisas on kompuutri ajal riided seljas. Rinnahoidja võtad ära. Mul on KT-ks ekstra puuvillasärk ja kummivärvliga teksased, millel pole lukku ega metallist nööpi.
Aga ei väida ei ei või teisiti olla.
Ma käisin eelmine aasta kõik uuringud läbi – varbaotsast pealaeni. Kõik soolikad ülevalt, alt keskelt. Gastroskoopia, bronhoskoopia, koloskoopia. Ehho tegi meesarst. Röntgenis tehti uks lahti kui ma paljas olin, kogu järjekord mitukümmend inimest mu paljast ülakeha näha sai. Operatsioonil ka täieti alasti, terve brigaad ilusaid poisse ja minul ila tilgub suunurgast ja juuksed sassis ???? Meesarst võttis rinnast biopsiat, meesarst oli günekoloog. EMOs istusin palja tagumikuga välisukse kõrval potil tund aega – kõik nägid kes sissevälja käisid sh ilus vastuvõtu poiss ja vanem meeshooldaja, kuna uks hoiti lahti. Mul oli lõpuks täiesti ükstaspuha. Kas see lohutab sind, et on veel hullemaid juhtumeid kui sina? ???? ???? ????
Väljamõeldis. Lahtise uksega ei panda röntgeniaparaati töölegi. Operatsioonil ollakse küll alasti, kuid linadega KAETUD, potili stumine lahtise uksega pole isegi kommenteerimist väärt. Rahulda oma tähelepanuvajadust muul viisil.
Pärast sünnitust tekib päris tihti neid haavandeid ja hemorroide. Tekkisid mõlemad, haavanditega käisin proktoloogi juures. Haavandeid raviti igasuguste kreemidega, väga valulik oli tõesti, aga proktoloog kirjutas kreeme ja lõpuks, 3 kuu pärast toimis ka. Haavandile operatsiooni ei tehtud, sai kreemiga. Aga hemorroide lõigati umbes 20 aastat tagasi, tookord tehti üldnarkoosiga, kuidas täpsemalt tehti, ma isegi ei tea. Pärast oppi järgmine päev koju, veidi valutas, aga läks paari päevaga paremaks.
Piinlikkusest niipqlju, et mure oma väga ebameeldivate valude ja ebameeldivustunde pärast kaalus täielikult piinlikkuse mure üle, sest mul oli oluline nendest jamadest lahti saada. Käisin proktoloogi juures üsna sageli ja selle protseduuriga harjub nii ära, et sa isegi ei mõtle sellele. Vähemasti mina ei mõelnud, sest tegemist on üli häiriva murega.
Kuna mul oli kõik taauta, siis hinda kommenteerida ei oska. Ja hea uudis on see, et siit loeru põhjal tundub see operatsioon siiski tunduvalt lihtsam kui 20 aastat tagasi. Püüa mitte mõelda piinlikule omukorrale, vaid pigem sellele, et saad ühest üli ebameeldivast probleemist lahti. Elukvaliteet ikka väga muutub, sest need probleemid mõjutasid ka närvisüsteemi. Ja mõtle sellele, et need arstid, kes selle erialaga tegelevad, on valinud selle eriala, sest tahavad selle probleemiga kimpus olevaid inimesi aidata. Igaljuhul, hemorroididega ja haavanditega on väga paljud pidanud tegelema.
Röntgenis tehti uks lahti kui klõps oli ära käinud aga mina veel seisin keset tuba. Seal on see, et on 2 riietusruumi ühe röntgeniruumi kohta- üks tuleb ja teine läheb – ju siis läks midagi sassi. Töötaja vabandas.
Enne oppi oli küll linad peal aga kuna sisse mindi rindkeresse siis täiesti alasti, “sihtkoha” peale oli markeriga rist ka joonistatud, pärast veel voodis kohendati dreene teki äärt tõstes. Isegi märg ja joodine öösärk oli kõhu peal teki all nutsakuna, intensiivi õde ka imestas.
Lahtise uksega suures ruumis palja peega välisukse kõrval istusin tõesti. Seal oli kõik kilede ja plastikuga kaetud, vist ruum kus vist esmaseid tooduid ( joodikud jms) ka pestakse. Kaamerad olid ka üleval. Suured automaatsed uksed, mis jäetigi lahti. WC paberit ei olnud. Väga ebameeldiv oli. Vastuvõtu poiss paistis uksest, kiirabiauto juhid raamidega käisid edasi-tagasi ja siis vanem hooldaja meesterahvas, kes käis mind paar korda piilumas, kas olen elus – niipalju ma mäletan. Aga keegi ka ei pakkunud valuvaigisteid vms. Valud on mul nii suured, et tipphetkel pole võimeline ka ise küsima. Või oli neil põhjus, miks ma neid ikka poleks tohtinud võtta, et kahtlus et pean minema kähku opile ja ei tohi vms. Ma kukkusin ühe rõveda protseduuri aeg kokku, kuna mul olid päevavalud aga ei saanud kodus valuvaigistit võtta. Viidi ratastoolis nuuskpiiritusega lehvitades emosse ja istusin vetsus, kuniks hakati minuga tegelema ja tehti muud uuringud (ajataju oli kadunud valudes, pea oli põlvedel aga päris pikk aeg oli).
Tänasin kõikidel kordadel,et oli haiglates maskikandmise aeg. Minu teada on siiani. Viimati käisin juulis ja siis veel oli.
Miks ma peaksin sellist asja leiutama? Et olen nii hull liputaja, et tulen terviseteemasse teise teema alla luuletama??? Vabandust teemat rikkumast aga tõin näiteid, et ta pole ainus, arstid on sellise jamaga harjunud ja neid ei tasugi häbeneda.
Selline patsientide kohtlemine pole kuidagi okei ja ei tohiks olla ükspuha. Sooviks teada, mis haiglas selline asi toimus?
Oletan, et Tartus Maarjamõisas
Maarjamõisas on kompuutri ajal riided seljas. Rinnahoidja võtad ära. Mul on KT-ks ekstra puuvillasärk ja kummivärvliga teksased, millel pole lukku ega metallist nööpi.
Aga ei väida ei ei või teisiti olla.
jah, kuna olin nii palju uuringutel ja haiglas siis ei kandnud ma tavalisi rinnahoidjaid üldse ja kõik riided olid ilma metallita – retuusid, tsärk, sportpesu. Ja ehteid ka ei kandnud, sest ei teadnud kunagi millal rönrgenisse või kompuutrisse satun, kõrvarõnga augus kasvasidki kinni.
Aga kolo aeg on vahvad püksid jalas. Tumedad, ühekordsest materjalist põlvpüksid aga pepu peal on “õmblus” lahti. Võiks ju hemorroidide opil ka sellised olla.
Mina sain hemorroididest lahti kui hakkasin rohkem liikuma. Varasemalt istusin liiga palju aga nüüd proovin igal võimalusel kõndida.
Mis krdi rahvas siin Perekoolis küll käib, et tavalistele küsimustele vastata ei saa? Osad üritavad omaarust jõle head huumorit teha ja teised võimalikult karmilt ära panna ja siis on kolmandad, kes on viisakad, aga samas küsimusele ikkagi ei vasta.
Okei, kirjutan sulle siira vastuse. Enda kehaga tuleb rahu teha. Tuleks otsida sulle sobiv teraapia või iseseisvalt mõelda selle üle, miks sa arvad, et mõned kohad sinu kehal on häbiväärsed ja piinlikud. Tuleb ennast armastada üleni. Tuleb võtta omaks, et sa oled ühekorraga nii intelligentne/vaimne inimolend kui ka looduse osa ja loom (imetaja). Sa kused, situd ja paljuned suguelundite kaudu täpselt samamoodi nagu kõik teised inimesed ja imetajad. Seda looduse osa ei saa endast eemale tõugata. Kui kehal on midagi viga, siis arstid tulevad sulle appi ja aitavad sind. Sellisel hetkel ei ole oluline olla viisakas, erudeeritud, vaimne hingeline olend, kes end viisakalt katab nagu ühiskonnas üles ehitatud reeglid nõuavad. Ravi on seotud puhtalt sinu loomaliku osaga – kehaga. See pole selles hetkes midagi imelikku. Kui oled hambaarsti juures, siis ajad suu pärani lahti, kuigi restoranilauas oleks see ääretult ebaviisakas ja ropp zest. Kui kiirabi teeks sulle elustamist, siis rebitakse pluus ja rinnahoidja eest ära, kuigi sa ise seda tänaval iial ei tahaks teha. Ja kui tuleb hemorroidi opp, siis tehakse ka seda, mis vaja. Arstid on seal selleks, et sind aidata ja parandada seda, mida vaja. Sel hetkel nad ei vaata sind muudmoodi ega arvusta sinu keha ega poosi. See ei võta sinu väärikust vähemaks.
Röntgenis tehti uks lahti kui klõps oli ära käinud aga mina veel seisin keset tuba. Seal on see, et on 2 riietusruumi ühe röntgeniruumi kohta- üks tuleb ja teine läheb – ju siis läks midagi sassi. Töötaja vabandas.
Enne oppi oli küll linad peal aga kuna sisse mindi rindkeresse siis täiesti alasti, “sihtkoha” peale oli markeriga rist ka joonistatud, pärast veel voodis kohendati dreene teki äärt tõstes. Isegi märg ja joodine öösärk oli kõhu peal teki all nutsakuna, intensiivi õde ka imestas.
Lahtise uksega suures ruumis palja peega välisukse kõrval istusin tõesti. Seal oli kõik kilede ja plastikuga kaetud, vist ruum kus vist esmaseid tooduid ( joodikud jms) ka pestakse. Kaamerad olid ka üleval. Suured automaatsed uksed, mis jäetigi lahti. WC paberit ei olnud. Väga ebameeldiv oli. Vastuvõtu poiss paistis uksest, kiirabiauto juhid raamidega käisid edasi-tagasi ja siis vanem hooldaja meesterahvas, kes käis mind paar korda piilumas, kas olen elus – niipalju ma mäletan. Aga keegi ka ei pakkunud valuvaigisteid vms. Valud on mul nii suured, et tipphetkel pole võimeline ka ise küsima. Või oli neil põhjus, miks ma neid ikka poleks tohtinud võtta, et kahtlus et pean minema kähku opile ja ei tohi vms. Ma kukkusin ühe rõveda protseduuri aeg kokku, kuna mul olid päevavalud aga ei saanud kodus valuvaigistit võtta. Viidi ratastoolis nuuskpiiritusega lehvitades emosse ja istusin vetsus, kuniks hakati minuga tegelema ja tehti muud uuringud (ajataju oli kadunud valudes, pea oli põlvedel aga päris pikk aeg oli).
Tänasin kõikidel kordadel,et oli haiglates maskikandmise aeg. Minu teada on siiani. Viimati käisin juulis ja siis veel oli.
Miks ma peaksin sellist asja leiutama? Et olen nii hull liputaja, et tulen terviseteemasse teise teema alla luuletama??? Vabandust teemat rikkumast aga tõin näiteid, et ta pole ainus, arstid on sellise jamaga harjunud ja neid ei tasugi häbeneda.
Vabandust, et küsin. See kirjeldus oma seisundist on nii õudne. Kas sul on mingi tõsine krooniline haigusvõi, millega tegu, et sa koguaeg emosse satud?
Ma üksikasjadesseei tahaks laskuda aga see oli õudne aasta minu elust tõesti. Arvati kõige hullemat aga ei leitud põhjust, diagnoosi pm ei saanudki, anomaalia mu kehas ka arstide jaoks. Ma tõesti istusin emos ka 10 ja 12 tundi ja mõned väiksemad “käimised”. Hetkel tunnistatud terveks ja käin järelkontrollis. Väiksed tüsistused tõesti aga see on tühiasi kui vähemalt elus oled.
Ma olen nii tänulik meie meditsiinile. Ja kui ise oled normaalne ja koostöövalmis, siis on ikka arstid ja meditsiin imelised. Meie haigena oleme nii haavatavad – võtame igat sõna, pisiasja, apsakat südamesse aga neile on see igapäeva töö ja rutiin. Ma olen küll päris tänulik…kuigi võin rääkida pikalt, kuidas tegelikult saaks paremini.
Aga piinlikkust tõesti ei tasuks karta, väike hemorrroidipiinlikkus on kökimöki selle hulluse juures, mida nemad igapäev oma töös haiglas näevad 🙂
Iga kord kui mul on vaja midagi piinlikku üle elada, mõtlen selle naise peale, kes kirjeldas, kuidas arstid otsisid põhjust, miks ta keha ei suuda kangemat häda väljutada. Lõppes see asi sellega, et ta pidi minema pimedasse ruumi, kus ta keha läbi valgustati, et oleks näha väljaheite liikumist sooltes kui ta proovib seda väljutada. Et siis, seal ta kükitas ja üritas häda põrandale teha, samal ajal kui n+1 arsti seda protsessi teraselt pealt vaatas.
Ilmselt ei pea ütlema, et sel hetkel ta soovis, et maapind ta neelaks, aga mis sa hädaga teed. Igatahes põhjus leiti, abi ta sai ja see ongi lõpuks oluline ???? ja kui tema selle üle elas, elan ka mina enda vähem või rohkem piinlikumad hetked.
Kui ei saa opile mindud, sest on piinlik, ju siis pole häda nii suur. Kui on tõeline vajauds, siis sellest piinlikust on juba täiesti suva, saaks ainult vaevast lahti. Inimesed käivad täiesti vabatahlikult soolte läbipesus jne, kus oled käpakil ja urvakil seal laual, kui voolik tagant sisse topitakse.
Mul kontrolliti lapsel kõhukinnisuse põhjust nii, et pandi balloon pärakusse, mis pumbati junnikujuliseks ja siis pidi selle välja “kakama”, et näha, kas väljutamise ajal õiged lihsaed töötavad. Ja no sünnituse ajal oled igatepidi urvakil seal, kõik “asjassepuutuv piirkond” õieli ja n+1 arsti-ämmakat ja mõned praktikandid ninapidi juures, aga kellel siis on aega või võimalust enam häbeneda…
Arstid pole koolipoisid, kes ukse vahelt paljast tissi nähes punastama ja kihistama hakkaksid, väljaheited on tavaline asi jne.
Kolo on sama hull. Kõige hullemalt seda protseduuri iseloomustamaks on, et seal oli 3-4 inimest, kelle juuresolekul sulle suurt ja pikka ja jämedat voolikut jõuga pärakust sisse surutakse. Mul see ei õnnestunudki, nii valus oli et karjuda ega nutta ka ei jõudnud, protseduur katkestati. Paljudel ei pidanud õnnestuma. Välismaal tehtaksegi ainult narkoosis. Teine kord tehti mulle ka narkoosiga. Nagu grupivägistamine tegelt. Aga vot tuleb ära teha kui elu armas on.
Kui mul oleks valida, kas lasta pimedas ruumis hunnik põrandale või lasta mitmete inimeste juuresolekul jämedat voolikut sisse suruda, siis ma valiks esimese.
Kolo on sama hull. Kõige hullemalt seda protseduuri iseloomustamaks on, et seal oli 3-4 inimest, kelle juuresolekul sulle suurt ja pikka ja jämedat voolikut jõuga pärakust sisse surutakse. Mul see ei õnnestunudki, nii valus oli et karjuda ega nutta ka ei jõudnud, protseduur katkestati. Paljudel ei pidanud õnnestuma. Välismaal tehtaksegi ainult narkoosis. Teine kord tehti mulle ka narkoosiga. Nagu grupivägistamine tegelt. Aga vot tuleb ära teha kui elu armas on.
Kui mul oleks valida, kas lasta pimedas ruumis hunnik põrandale või lasta mitmete inimeste juuresolekul jämedat voolikut sisse suruda, siis ma valiks esimese.
ära jama!
Ei pressita seal midagi jõuga.
Vajadusel ja soovi korral tehakse anesteesia.
Vajadusel ja soovi korral tehakse anesteesia.
Tartus keelduti tegemast, oli tohutult valus, see vägistamine kestis seal üldse lõpmata kaua. PERH-s tehti külili asendis väga kiiresti ja valus üldse ei olnud. Käe kaudu tehti tuimestus.
Väga piinlike protseduuride puhul võiks tegelikult patsiendile pakkuda silmaaukudega peakotti. See kõlab isegi kuidagi innovaatiliselt!
Iga kord kui mul on vaja midagi piinlikku üle elada, mõtlen selle naise peale, kes kirjeldas, kuidas arstid otsisid põhjust, miks ta keha ei suuda kangemat häda väljutada. Lõppes see asi sellega, et ta pidi minema pimedasse ruumi, kus ta keha läbi valgustati, et oleks näha väljaheite liikumist sooltes kui ta proovib seda väljutada. Et siis, seal ta kükitas ja üritas häda põrandale teha, samal ajal kui n+1 arsti seda protsessi teraselt pealt vaatas.
Ilmselt ei pea ütlema, et sel hetkel ta soovis, et maapind ta neelaks, aga mis sa hädaga teed. Igatahes põhjus leiti, abi ta sai ja see ongi lõpuks oluline ???? ja kui tema selle üle elas, elan ka mina enda vähem või rohkem piinlikumad hetked.
Iga kord kui mul on vaja midagi piinlikku üle elada, mõtlen selle naise peale, kes kirjeldas, kuidas arstid otsisid põhjust, miks ta keha ei suuda kangemat häda väljutada. Lõppes see asi sellega, et ta pidi minema pimedasse ruumi, kus ta keha läbi valgustati, et oleks näha väljaheite liikumist sooltes kui ta proovib seda väljutada. Et siis, seal ta kükitas ja üritas häda põrandale teha, samal ajal kui n+1 arsti seda protsessi teraselt pealt vaatas.
Ilmselt ei pea ütlema, et sel hetkel ta soovis, et maapind ta neelaks, aga mis sa hädaga teed. Igatahes põhjus leiti, abi ta sai ja see ongi lõpuks oluline ???? ja kui tema selle üle elas, elan ka mina enda vähem või rohkem piinlikumad hetked.
Ah, mis sa seletad. Keegi ei pea oma s*tta põrandale väljutama. Inimene istub ikka potil ja röntgenaparaaat registreerib tema kakamise. Ja mingid n+arsti ei vaata seda protsessi teraselt pealt, vaid vaatavad pärast neid röntgenpilte.
Arstid võivad olla kõike näinud ja igasuguseid ja erinevaid jne. Minu kui patsiendi jaoks ei võta see teadmine siiski ebamugavustunnet vähemaks. Jah, ma käin arsti juures ja teen need asjad ära kui vaja, aga mulle absoluutselt ei meeldi see, et kui ma ikka lähen hemorroidide operatsioonile, siis ma pean ka oma teist intiimset piirkonda operatsiooniarstile näitama. Sama on günekoloogi juures käimisega- miks ma peaksin seal näitama oma p. kui seda pole tegelikult vaja? Kas tõesti oleks nii raske anda patsiendile võimalus kanda nt hemorroidi operatsioonile tulles spetsiaalseid aluspükse, kus ainult see osa on nähtaval, mida opereerima hakatakse ja samamoodi naistearsti juures? Alandavamatest alandavam kogemus oli sooleuuring, kus arst palus minna koerapoosi- KÕIK tal nina ees laiali, selleks, et uurida lihtsalt soolt! Õde kamandas lauale ja pidin selles poosis arsti ootama, samal ajal kui õde seljataga sahmerdas ja mingeid asju valmis pani.
Mismoodi seda uuringut sinu meelest siis teha oleks tulnud?
Suukaudselt.
Või silmapõhja analüüsides.
Mina pakuks varianti, et häbelik naispatsient lebab selili, seljas pitsiline öösärgike, käed risti rinnal, jalakesed koos, juuksed kaunilt padjal voogamas, silmad kinni. Siis astub sisse arst (mees) ja jääb imetlusest tummaks. Pobiseb omaette ‘Milline harukordne ilu’ ja kahvatub.
Aa, see uuring…ma ei teagi. Sellega on jah väike probleem.
Kui lame
Mina olen käinud. Tartus tegi uuringu meessoost arst. Kartsin ka piinlikust. Tegelikult polnud midagi hullu ,õde valmistas kõik ette siis tuli arst. Mulle anti mingid spets püksikud jalga. Tema jaoks oli see täiesti tavaline igapäevane töö. Jälgib kõike ekraanilt mitte sinu tagumikus. Opil oli sama lugu, rahvast oli palju seal ettevalmistusel siblimas. Tudengid ja nende seas noori mehi ka, aga jälle see on nende igapäevane töö. Sain ruttu narkoosi ja ärkasin alles kuskil mujal palatis. Koju sain sõita suht ruttu mitte küll roolis, aga kuna tuimestus oli veel nii tugev käisime veel poes enne kui koju. Istuda sai ilusti. Võtsin ilusti nii nagu arst kirjutas rohtusid, isegi vähem oli vaja mul ja mingit valu polnud. Kõige suurem hirm oli kui kõht kinni jääb ja mõni õmblus lahti läheb siis on hullem lugu. Sööki natuke aega jälgisin ikka. Nüüd aasta hiljem on vahel ikka probleemi, sest mul ei lõigatud ka kõike päris ära sest arst ütles, et muidu jääb probleem et võib hakata määrima , ehk pidamisega probleem.
Ma arstina nõustun eespool mainituga, et kui häda on juba piisavalt suur siis piinlikkus kaob. Ma ise proktoloogia valdkonnaga ei tegele, aga raske on ette kujutada seda et arsti juures näidatakse vaid hemorroide ja tussu on samal ajal kaetud. Need asuvad ju anatoomiliselt teineteisele nii lähedal.
