Teema: Hetkel madalseisus olevad inimesed

Katsetan igasugu asju, st peamiselt toidulisandeid. Töö on loominguline – kui jaksan teha, annab palju rõõmu. Töö tähtaegade suhtes olen palunud ajapikendust, see võttis ärevust maha. Mõtlen, kas mitte osta valgusravilampi. Suhtlen elusate inimestega nii palju kui võimalik. Käin massaažis. Püüan võimalikult vähe arvutis olla.

Mul on ka viimastel aastatel iga sügis depressioon süvenenud, aga see aasta imekombel mitte, kuigi objektiivselt on elu keerukam. Olen hakanud igapäevaselt sporti tegema, ehk see on abiks olnud?

Rutiin ja kohusetunne. Lihtsalt vean läbi, sest peab, tean, et teist varianti pole. Mind soojendab saun, ka seest. Kui on õues korrakski päikest, siis proovin õue minna, kui mitte jalutama, siis vähemalt seisan õues või teen mingeid painutusi. Kõik ilusad asjad on väga kaugel, neile loota ei saa, isegi jõulud on väga kaugel veel (ootajal aeg pikk). Proovin mitte tatisele ilmale mõelda, vaatan suviseid pilte ja filme.

#3892704:

#3892700:

Suvi ju alles sai läbi…

Pead silmas, et pikalt oli soe väljas? Olgem ausad, suvi on varsti käes, millest on kahju, sest talveaeg on mõnus.

Nii optimistlik inimene vist ei peaks siin teemas nõu andma … 🙂

Mul ei ole madalseisu põhjus ja pime aeg, vaid kogu see üldine olukord, nagu lõputu õudus. Ei tea, kas lapsed saavad kooli, kui on koolis positiivne keegi, siis kuidas testima. Kuidas järele õpitud, kas saab trenni, kas saab seda ja teist. Kogu selle jamaga on nii palju lisapingeid, mis täiesti tühjaks söövad seest. Lisaks on endal tervisemured, ootan koeproovi vastust, et kas on halvaloomuline kasvaja või mitte. Samas jälgin hirmuga, et kas plaanilist ravi veelgi piiratakse või mitte, seda ei teagi ju, et kui selgub, et vajan võimalikult kiiresti kasvajaga ravi, et kuidas asjad veel toimivad. Väsinud olen. Varsti enam ei mäletagi, missugune oli elu enne koroonat.

Nii see on ja lisaks mul on ka lein praegu. Töölt tulin ära, sest võimatu üldse millelegi keskenduda ja terapeudi jutu järgi on mul hetkel raske depressioon.

Mul väikesed lapsed – nende pärast pean vastu pidama.

Kohutav deprekas on. Lihtsalt mehaaniliselt teen asju, hoian end pidevalt tegevuses, kui istuma ja mõtlema jään ilma elu üle, siis tahaks minna nööri ostma. Mul on 4 alaealist last, see kohusetunne motiveerib ka veel pisut. Aga lastega suhelda ei jaksa, ei taha, mitte kellegagi ei taha. Lihtsalt teen ära asjad, mida on vaja. Sunnin end tööle minema. Kogu see koroona-jama on mulle väga hullusti mõjunud. Ei taha sellises maailmas elada enam.

#3893012:

Lihtsalt mehaaniliselt teen asju, hoian end pidevalt tegevuses, kui istuma ja mõtlema jään ilma elu üle, siis tahaks minna nööri ostma.

Aga ega tohigi mõtlema jääda. Madalseisus peabki piisama teadmisest, et mul on kohustused. Küll tulevad kunagi ka jälle paremad ajad, seni tuleb läbi ajada kohustusest kohustusse rügamisega, need aitavad ka vee peal püsida. Ilma kohustusteta elu oleks palju raskem, ma arvan.

Mina olen enda jaoks avastanud magamise. Magamine aitab raskest hetkest üle. Minul kipuvad rasked hetked olema õhtul, kui majja vaikus saabub – siis lihtsalt lähengi magama, mitte ei istu üleval, nagu varem tegin. Uni tuleb vaatamata masendusele üllatavalt ruttu ja hommikuni on jälle hooleta. Hommikul ootavad jälle päästvad kohustused ja nii see ratas veereb.

Mina kirjutan iga päeva kohta üles asjad, mida pean tegema. Ülejäänud asjade pärast ei luba endal muretseda. Veel planeerin igasse päeva midagi mõnusat, need on väga väikesed asjad: hea kook kohvikus, enda tehtud hea toit vms.  Kui mul on päev planeeritud, siis on kuidagi lihtsam, raamid on ees, ei ole pidetut tunnet.

#3893014:

#3893007:

#3892844:

#3892800:

Nii see on ja lisaks mul on ka lein praegu. Töölt tulin ära, sest võimatu üldse millelegi keskenduda ja terapeudi jutu järgi on mul hetkel raske depressioon.

Ega sul seal kodus enesehaletsuse sees marineerides ka paremaks ei lähe. Väljaski praegu nukker aeg, pime ja niiske. Ma just kardan, et kui peaks töölt ära jääma, siis on masendus kohal.

Mul konkreetselt aju ei võtnud tööl ühtegi infot vastu ja selliselt pole võimalik töötada ja minust pole tolku seal. Ei haletsegi end kodus, vaid tegelen enese tervendamisega. Tööl seda teha ei saa.

Haigusleht on võimalik võtta.

Kas tõesti? Kui pikaks ajaks? Mis diagnoosiga?

Mul sama probleem praegu, kaotasin hiljuti lähedase ja mälu ning keskendumisvõime on nii madalad, et minu ametis ei ole niimoodi võimalik töötada. Samas olen üsna kindel, et see pole minu puhul depressioon, vaid täiesti normaalne reaktsioon sellele sündmusele. Olen üleni mustas augus, mingit lootuskiirt kuskilt ei paista, kõik tundub täiesti perspektiivitu. Internetist võib lugeda, et poole aasta kuni aastaga võiks paremaks minna. Kui see tähendab seda, et töövõime taastub poole aasta – aastaga, siis nii pikaks ajaks ju küll pole võimalik haiguslehte võtta. Samas, loomulikult, töölt ära tulek tekitab ju kuhjaga uusi probleeme juurde.

Koroona ja pimedus tunduvad hetkel üsna väheolulised selle juures.

#3893285:

#3893267:

Kas tõesti? Kui pikaks ajaks? Mis diagnoosiga?

Mul sama probleem praegu, kaotasin hiljuti lähedase ja mälu ning keskendumisvõime on nii madalad, et minu ametis ei ole niimoodi võimalik töötada. Samas olen üsna kindel, et see pole minu puhul depressioon, vaid täiesti normaalne reaktsioon sellele sündmusele. Olen üleni mustas augus, mingit lootuskiirt kuskilt ei paista, kõik tundub täiesti perspektiivitu. Internetist võib lugeda, et poole aasta kuni aastaga võiks paremaks minna. Kui see tähendab seda, et töövõime taastub poole aasta – aastaga, siis nii pikaks ajaks ju küll pole võimalik haiguslehte võtta. Samas, loomulikult, töölt ära tulek tekitab ju kuhjaga uusi probleeme juurde.

Koroona ja pimedus tunduvad hetkel üsna väheolulised selle juures.

Must auk ei tähenda siis depressiooni? Kellele mis väheoluline…on inimesi, kellel tekitab aastaaegade vaheldus depressiooni ja lähedasi on kaotatud ka koroona tõttu, mis siis, et sinu lähedane ei lahkunud koroona pärast.

Jah, väljendusin veidi ebatäpselt  – loomulikult pidasin silmas, et just minu jaoks ei ole koroona ja pimedus hetkel olulised teemad. Ja lein ning depressioon on erinevad asjad, kuigi osad tunnused (näiteks see must auk, motivatsioonipuudus ja perspektiivitus) on neil samad.

#3892761:

#3892753:

Mul ei ole madalseisu põhjus ja pime aeg, vaid kogu see üldine olukord, nagu lõputu õudus. Ei tea, kas lapsed saavad kooli, kui on koolis positiivne keegi, siis kuidas testima. Kuidas järele õpitud, kas saab trenni, kas saab seda ja teist. Kogu selle jamaga on nii palju lisapingeid, mis täiesti tühjaks söövad seest. Lisaks on endal tervisemured, ootan koeproovi vastust, et kas on halvaloomuline kasvaja või mitte. Samas jälgin hirmuga, et kas plaanilist ravi veelgi piiratakse või mitte, seda ei teagi ju, et kui selgub, et vajan võimalikult kiiresti kasvajaga ravi, et kuidas asjad veel toimivad. Väsinud olen. Varsti enam ei mäletagi, missugune oli elu enne koroonat.

Lastel on isa, kes võib mingeid ülesandeid enda kanda võtta. Ema ei pea pooleks ometi rabama.

Keegi ei räägigi füüsilisest pooleks rabamisest, vaid vaimsest pingest. Seda, kui palju keegi midagi sisimas üle elab, ei saa alati teise inimesega jagada. Lastel on isa, aga see ei tähenda, et mina oma laste elule kaasa ei elaks. Või sa kujutad ette, et lapsevanemana saab kuidagi endale mingi sirmi ette tõmmata, et nii, nüüd isa 50%, nüüd ma lapse elule enam kaasa ei ela, et nüüd on isa kord?

#3893332:

#3893325:

Keegi ei räägigi füüsilisest pooleks rabamisest, vaid vaimsest pingest. Seda, kui palju keegi midagi sisimas üle elab, ei saa alati teise inimesega jagada. Lastel on isa, aga see ei tähenda, et mina oma laste elule kaasa ei elaks. Või sa kujutad ette, et lapsevanemana saab kuidagi endale mingi sirmi ette tõmmata, et nii, nüüd isa 50%, nüüd ma lapse elule enam kaasa ei ela, et nüüd on isa kord?

Varsti on talvevaheaeg. Kerge ei ole kellelgi, väga palju segadust on maailmas. Trennid ja koolid saab isa üle võtta, kui lastele järele aitamist vaja. Ema saab siis kontrollida, mida isa lastega õppis ja rõõmustada, et lapsed oskavad. Samuti tegeleda oma terviseprobleemiga, mis on palju tähtsam teema hetkel.

Ma tegelikult ei oodanud siin enda mõtteid kirjutades kellegi õpetust, kuidas õigesti elada. Kõik need nõuandajad (isegi kui soovitakse head) võiks enne mõelda, kas tasub hakata nõu andma. Kui inimene on madalseisus, siis mõjub selline targutamine aitamise asemel negatiivselt, sest tekitab tunde, et kõik ju teavad, kuidas õigesti elada, ela ka nii, aga tegelikult ei saa selliste üldise ümmarguse jutuga kedagi aidata. Seda ümmargust juttu, kuidas peaks ja võiks, teavad madalseisus inimesed isegi.

#3893530:

Ma tegelikult ei oodanud siin enda mõtteid kirjutades kellegi õpetust, kuidas õigesti elada. Kõik need nõuandajad (isegi kui soovitakse head) võiks enne mõelda, kas tasub hakata nõu andma. Kui inimene on madalseisus, siis mõjub selline targutamine aitamise asemel negatiivselt, sest tekitab tunde, et kõik ju teavad, kuidas õigesti elada, ela ka nii, aga tegelikult ei saa selliste üldise ümmarguse jutuga kedagi aidata. Seda ümmargust juttu, kuidas peaks ja võiks, teavad madalseisus inimesed isegi.

Saab, olen olnud kordades hullemas seisus kui siinsed vastajad kokku. Sinu vastus tekitab sulle vaevunud vastajates vastikust. Pöördu tasuta kõrvade saamiseks pereliikmete, sõbrannade või tasuliseks psühholoogi poole kui soovid head ärakuulamist.