Ega see pole päris nii, et lähed ja ütled teismelisele, et higilõhn on.
Minu ema omal ajal sai hakkama sellega, et ütles mulle hapu grimassiga: “Sa haised!” üsna õrnas olukorras ja mind saadab sellest peale (30 aastat) paanilist hirmu ja häbi oma kehalõhnade pärast. Minu ema oli muidugi seda tüüpi, kes pidas enda õiguseks teistele “ilustamata tõde” näkku öelda, aga enda silmas palki nägi harva.
Mina olen seda meelt, et kui teismelised haisevad siis nad saavad sellest varem või hiljem ise ka aru. Kui hoolivad, siis katsuvad lõhna peita, kui ei hooli siis ei hooliks ütlemise peale ka.
Enda lastele ma pole nii öelnud, olen viisakalt meelde tuletanud igapäevast ihu pesemist ja hoolikamalt jälginud, et päeval kantud riided õhtuks pessu jõuaksid.
Teismeiga on niigi 24/7 äng kõige pärast. Pole tarvis selles arenguperioodis laste enesekindlust kodus ja/või koolis veelgi enam murendada.
Issand, kuidas ma selle postitusega haakun. Nii selle poolest, kuidas oma kolme teismelist kasvatan, kuid veel enam, miks ma neid sarnaselt kasvatan kui siinne postitaja – põhjused täpselt samad.
Ka minu ema on seda tüüpi, et ainult perfektne kõlbab. Minu puhul polnud siis õrnas eas näkku lajatamise põhjuseks higihais, vaid naiseks küpsemisel tekkiv lisakaal. Polnud ma mingi paks, aga kondisele plikale tuli pehmust peale, 60 kilo vast olin oma 170 cm pikkuse juures. Ja ema lajatas ühel õhtul, et — võta end käsile, voldid igal pool! Paksuks oled läinid!
Sellest lausest sai minu kompleks kogu eluks. Esialgu näljutasin, mõne aja pärast sain olukorra kontrolli alla, aga normaalset suhet toidusse pole mul senini (olen 50+). Kaaludes tänaseni 52kg, on kogu elu olnud toidule mõtlemine ja jälgimine, kuklas vasardamas ema tollased 40 aastat tagasi käratatud sõnad.
Mõelge sellele.