[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Naised, kuidas suhtuksite kahekümnendate keskpaigas olevasse täiesti kogemusteta mehesse?[/tsitaat]
Hästi.
Minu abikaasa oligi selline, 24a vana, kui tutvusime. Varsti tuleb 20. pulma-aastapäev 😉
Oleme elanud väga õnnelikku elu, meil on palju lapsi, palju sõpru ja mõlemal äärmiselt huvitav, kuigi pingeline töö.
Rahal ja elukohal pole mingit tähtsust. Ka välimusel tegelikult mitte.
Hakka ise naistele tähelepanu pöörama ja nendega rääkima. Tee mõni kompliment. Ja juba nad sulavad. Kui ise neid vaatad ja huvi tunned, hakkavad nad külge kleepima.
Tänapäeval on naised ise nii aktiivsed ja pealetükkinad juba:)….
Põhiline on oma kogemuste puudumise üle mitte põdeda.
Olin isegi kunagi koos mehega, kes tegelikult naistele päris meeldis, aga ilmselt ise põdes varasemate kogemuste puudumise pärast ja ei osanud neiel muidu kui sõbrana läheneda. Ja tegudele pidi teda tõsiselt ahvatlema, kuigi sain aru et meeldin väga. Tema poleks ilmselt kuudekaupa käest kinni jalutamisest kaugemale jõudnud:) Alles hilem selgus põhjus – kogemuse ja enesekindluse puudus. Aga selle ülest tunnistamine võttis kaua. Süütuse kaotas ta siis u 24 või 25.
Vajadusel ole pigem aus oma kogenematuse osas. Ka see meeldib osadele naistele.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Rahal ja elukohal pole mingit tähtsust. Ka välimusel tegelikult mitte.
Minu arvates on välimus väga tähtis, samuti ka elukoht ning raha.
Libateema.
23-aastane noormees kirjutab perekooli kanalas. No ei kirjuta.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Kas tõesti ei osak nii paljud inimesed suhelda?[/tsitaat]
MIks siis kohe suhelda ei oska? Pole lihtsalt õige inimene teele sattunud.
Ehh, sa pole mingi ainueksepmlar. Selliseid on umbes pooleks, kes kahekümnendate alguses veel süütud. Hakka naisi välja kutsuma ja kui asjaks läheb, siis sa ei pea ju ütlema, et sul esimene kord.
Oma abikaasaga tutvudes oli ta 27-aastane, väga (minu jaoks vähemalt) ilus ning intelligentne, aga äärmiselt tagasihoidlik inimene. Ei, ma ei olnud agressiivne bitch, vahel naerame siiani, et mis valemiga me tegelikult käima hakkasime, sest kumbki meist pole loomult see \”esimese sammu\” tegija. Ju siis õiged inimesed saavad ikka miskitmoodi kokku. Enne mind pole minu abikaasal ühegi suhet olnud, elas ülikooli lõpuni vanemate juures, sest nii oli mugavam ning odavam. Kui tööle läks, leidis paari aasta pärast ka endale elukoha ning suhtles aktiivselt kolleegidega (kinod, restoranid, suusa- ning puhkusereisid). Pidudel käija pole ta kunagi olnud ning ka meie tutvusime tööalaselt. Kindlasti ei frustreerinud teda suhtealaste kogemuste puudus, ta lihtsalt ei olnud huvitatud juhuslikest suhetest ning pere loomiseks pidaski just 30-ndate eluaastate algust parajaks. Need vähesed esialgsed vajakajäämised (keegi pole ju sündinud tark) korvas ta jäägitu tähelepanu ning fantastiliste eelmängudega. Tegelikult ongi see muu, mis käib akti enda ümber, naistele ju palju olulisem. Õnneks pole hoolivus ning tähelepanu ka peale kümmet abieluaastat kuhugi kadunud, olen jätkuvalt õnnelik oma suurepärase abikaasa ning laste isa kõrval.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Huvitav, kas meiesugustel on üldse võimalusi? See ajast maha jäämine mõjub nii rusuvalt… Huvitav, millistele naistele läheksid peale sellised rohkem nohikud noormehed, kes samas neid hoiaksid? Kui keegi viitsib, võiks vastata[/tsitaat]
kui sa igas muus mõttes oleksid mees, siis seda väikest kohmetust naistega annaks muidugi timmida. aga kui sa muidu ka selline möku oled, kes ei suuda mingeid otsuseid vastu võtta ega naelagi seina lüüa, siis pole teil tõesti erilisi võimalusi:D
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Huvitav, kas meiesugustel on üldse võimalusi? See ajast maha jäämine mõjub nii rusuvalt… Huvitav, millistele naistele läheksid peale sellised rohkem nohikud noormehed, kes samas neid hoiaksid? Kui keegi viitsib, võiks vastata[/tsitaat]
Ikka läheksid, minu jaoks oleks küll kõige tähtsam see, et noormees minust hoolib!
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
