Esileht Ajaviite- ja muud jutud Hilisõhtul jalutamine

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 75 )

Teema: Hilisõhtul jalutamine

Postitas:
Kägu

Hei!

Kas teie julgete hilja õhtul jalutamas käia?

Olen ööloom, kodused toimetused on 10-11 ajal õhtul tehtud, pere magab ja tahaks tunnikeseks jalutama minna. Samas aga on hirm arvestades mh viimase aja kadumisi ja surmaga lõppenud lugusid ajakirjanduses.

Kuidas teil?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Õnneks olen endiselt eluterve mõistusega, seega jah, julgen. Olen absoluutselt igal kellaajal üksi tänaval kõndinud, nii Tallinnas kui Tartus.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ei julge ka.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina olen alati just õhtu hilja/öösel jalutamas käinud.Linnas muidugi.Nüüd elan maal ja ei kipu õhtul/öösel jalutama sest esiteks ma kardan pimedust ja metsloomi.Ja aega ka pole maal elades nii hilja jalutamiseks.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma ei kujuta väga ette, et mis mind kisuks nii hilja õue jalutama, sest sellisel kellaajal on mul juba suur väsimus ,külm olla ja paras unekas. Käin õhtuti lisatööl ka (autoga) , et sealt ainus mõte on küll teha kiiresti ära ja koju tuppa minna ja enam mitte nina välja täna pista.
Muidu on nii, et tihti just sinisilmsetel, hulljulgetel ja vähese mõtlemisega inimestega just juhtuvadki koledad asjad. Mingigi ohutunne on siiski vajalik, aga ei ütle ,et igat asja ette kartma peaks. Peamine on see, et tuleb oma kõhutunnet jälgida ja kuulata, kui häiret annab.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ma käisin kümme aastat tagasi just enne magama jäämist koeraga jalutamas, täitsa pimedas. Kella 10 paiku õhtul. Elan linnaservas ja jalutamise koht oli juba nagu mets. Aga hirmu ei olnud. Metsloomi ma ei karda ja see koht oli nii üksik, et ma mõtlesin, et ega kurjade plaanidega inimesed ka seal ei passi, kus nii vähe lootust kedagi kohata. Aga ma olen aastatega ka kartlikumaks muutunud ja ei tea, kas enam julgeks nii hilja metsa jalutama minna?
Metsloomi ma ei karda, ainult inimesi. Kui maal vanematekodus külas olen, käin küll seal jalutamas. Sealt läheb maantee mööda, kus harva autod sõidavad. Kõnnin sellel teel. Aga inimesi pelgan, kui näen eemalt autotulesid, siis astun teelt veidi kõrvale puude varju. Mine tea, kes seal sõidavad ja mida üksikut naist tee ääres kõndimas nähes teha võiksid?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ei, sest mind on jälitatud autoga.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma käisin kümme aastat tagasi just enne magama jäämist koeraga jalutamas, täitsa pimedas. Kella 10 paiku õhtul. Elan linnaservas ja jalutamise koht oli juba nagu mets. Aga hirmu ei olnud. Metsloomi ma ei karda ja see koht oli nii üksik, et ma mõtlesin, et ega kurjade plaanidega inimesed ka seal ei passi, kus nii vähe lootust kedagi kohata. Aga ma olen aastatega ka kartlikumaks muutunud ja ei tea, kas enam julgeks nii hilja metsa jalutama minna?

Metsloomi ma ei karda, ainult inimesi. Kui maal vanematekodus külas olen, käin küll seal jalutamas. Sealt läheb maantee mööda, kus harva autod sõidavad. Kõnnin sellel teel. Aga inimesi pelgan, kui näen eemalt autotulesid, siis astun teelt veidi kõrvale puude varju. Mine tea, kes seal sõidavad ja mida üksikut naist tee ääres kõndimas nähes teha võiksid?

Jah, mul sarnased hirmud ja sarnane elukoht. Kui elasin Tallinnas ja Tartus, siis ei kartnud, aga nüüd (linnaservas vanemana elades) enam ka eriti ei julge ja sõbrannad sel ajal juba magavad 🙁 muidu oleks vägagi zen enne magamaminekut jalutada

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Oleneb sellest, kus elad. Ise käin tihti koeraga viimast korda väljas kella 10 ja 11 vahel.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Oleneb koerast, jalutasin veel pärast keskööd oma sakslasega. Ei kartnud küll midagi.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ma käisin kümme aastat tagasi just enne magama jäämist koeraga jalutamas, täitsa pimedas. Kella 10 paiku õhtul. Elan linnaservas ja jalutamise koht oli juba nagu mets. Aga hirmu ei olnud. Metsloomi ma ei karda ja see koht oli nii üksik, et ma mõtlesin, et ega kurjade plaanidega inimesed ka seal ei passi, kus nii vähe lootust kedagi kohata. Aga ma olen aastatega ka kartlikumaks muutunud ja ei tea, kas enam julgeks nii hilja metsa jalutama minna?

Metsloomi ma ei karda, ainult inimesi. Kui maal vanematekodus külas olen, käin küll seal jalutamas. Sealt läheb maantee mööda, kus harva autod sõidavad. Kõnnin sellel teel. Aga inimesi pelgan, kui näen eemalt autotulesid, siis astun teelt veidi kõrvale puude varju. Mine tea, kes seal sõidavad ja mida üksikut naist tee ääres kõndimas nähes teha võiksid?

Elasin kunagi linna servas ja siis seal veel kergteed ei olnud. Kõndisin poekotiga kodupoole ja olin juba poolel teel, kui peatas kõrval auto, milles oli keskealine meesterahvas, kes uuris, et pikk maa minna on ja käis peale nõudliku hääletooniga, et raske kott ju, et viib ära. Hirmust tekkis juba kerge paanika ja lootsin, et loobub ja läheb minema. Õnneks läkski lõpuks. Teisel korral oli hirm suurem kui peatas nooremaid tüüpe täis auto, millest kamandati mul davai peale hüpata. Ütlesin, et kutsun politsei kui kiirelt ära ei lähe. Sellepeale kimati minema.
Kunagi ammu sõbrannaga hääletasime aegajalt. Kord pakuti mingit tööd, mida otsekohe teha saaks. Palusime auto kinni pidada, et soovime maha minna. Õnneks nii ka tehti. Teinekord olin sundseisus, sest pidin teatud maa koju üksi hääletama. Peale võttis vanem meesterahvas, keda pidasin ohutuks, aga siis küsis järsku, et kas mul on elukindlustus tehtud. See küsimus võttis kõhedaks, aga õnneks halbu kavatsusi tal polnud või vähemalt mina pääsesin sellest. Muidu on enamus olnud toredad ja huvitavate juttudega autojuhid. Siiski nüüd mõeldes ütleks, et vedas ja rohkem ei julgeks riskida. Tee ääres üritan ka üksi mitte kõndida, aga alati pole see paraku välditav.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Linnas vabalt. Elan maal ja see mõte, et kuskil pimeduses passib mõni metsloom – neid on meil siin palju – ei ole samas väga meeldiv. Nii et siin jalutan pimedas vaid hädavajadusel.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mul puudub igasugune soov ja vajadus sellisel kellajal jalutamiseks.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kas on olemas sellist alarmi, mis hakkaks tegema sama kõva häält, kui autoalarm? et see oleks taskus ja vajadusel vajutada. Ma arvan et kallaletungi puhul ma kõvasti nagunii karjuda ei suudaks ja pipragaasi laskmine… ei tea kas seegi õnnestub nii et ise osa sellest ei saa.
Koeraga on igatahes palju julgem käia. see ongi see alarm, mida ei saa vaigistada, kui keegi ründab.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Elan linnaservas ja jalutamise koht oli juba nagu mets. Aga hirmu ei olnud. Metsloomi ma ei karda ja see koht oli nii üksik, et ma mõtlesin, et ega kurjade plaanidega inimesed ka seal ei passi, kus nii vähe lootust kedagi kohata.

Just ei passi, aga juhus on pime. Käin juba 5 aastat kodulähedases metsas kepikõnnil (seal on terviserajad). Kaks aastat tagasi ristus mu tee väga kahtlase tüübiga (varjas nägu musta kapuutsiga ja nägi üldse rets välja). Oli keskpäev, aga mets seal alati inimtühi. Tema tuli üht rada pidi, mina teist ja ta ei läinud oma teed edasi vaid jäi mind passima. Sain aru, et ta peas küpses mingi plaan. Mu tee oleks muidu viinud üle jõe, aga õnneks jäin silla juurde seisma. Kui oleksin sealt edasi läinud, oleks mul ilmselt haprasti läinud. Tüüp passis mind nii 5 m kauguselt, vahepeal kükitas puu taha, aga ära ei läinud, ootas, mida teen. Mu päästis ilmselt telefon, instinktiivselt võtsin selle taskust ja helistasin sõbrannale. Ütlesin kõva häälega, et tule siia silla juurde. Ise jõllitasin julmalt tüübile vastu. Lõpuks ta sai vist aru, et kutsusin kellegi ja lõpuks hakkas minema marssima. Vahtis mind üle õla veel järgi ja kadus siis metsa vahele hoopis teist rada pidi, mis tal algul plaanis oli.
Äkki oligi mõni tagaotsitav, ära ma teda ei tunneks, sest nägin kapuutsi vahelt ainult suurt nina ja meelde jäid hästi suured saapad. Putkasin siis metsast välja nii ruttu, kui jalad võtsid (mul kõik rajad pimesi tuttavad), alles kodus tekkis hirm ja sain aru, mis oleks võinud juhtuda.
Metsas käin ikka, aga kaugematele radadele enam üksi ei lähe.
Peale seda ei taha ka pimedal ajal väljas üksi liikuda. See hirm vist jääbki, käin sünnipäevadel autoga ja alkot ei joo, et saada turvaliselt koju.
Ehk oli see intsident mulle hoiatuseks, et ära hulgu ihuüksi metsas ringi? Olin eelnevalt 5 aastat seal kõik rajad läbi sõelunud ja poleks selle peale tulnudki, et peaksin midagi kartma.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Äärelinnas metsa serval kindlasti ei julgeks pimedas jalutada.
Elan kesklinna ääres, ja nt Pöffi ajal tuleb vahel üksi keskööl koju jalutada – mööda suurt tänavat ei ole hirmus.
Samuti on kodu lähedal hästi kasutatav jalutustee – seal on ka talvel 22 paiku ikka mõni kõndija veel, nt koeraga.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kas on olemas sellist alarmi, mis hakkaks tegema sama kõva häält, kui autoalarm? et see oleks taskus ja vajadusel vajutada. Ma arvan et kallaletungi puhul ma kõvasti nagunii karjuda ei suudaks ja pipragaasi laskmine… ei tea kas seegi õnnestub nii et ise osa sellest ei saa.

Koeraga on igatahes palju julgem käia. see ongi see alarm, mida ei saa vaigistada, kui keegi ründab.

On täitsa olemas. Ma küll selle ametlikku nimetust ei tea, aga ma sain töökoha poolt sellise vidina, kuna peame palju üksi nö tööd tegema ja on oht, et võime sattuda igasugu veidrikega kokku.
https://www.amazon.com/Personal-Keychain-Portable-Emergency-Self-Defense/dp/B076HKR2MY

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kas selline võiks ka toimida, on kogemusi?
https://www.apollo.ee/troika-kotialarm-votmehoidja.html

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Veel:
https://tehnoturg.ee/lisavarustus/home-and-office/personal-alarms

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ei karda, meil on linnalähedane asula valgustatud teedega, lisaks on mul tõsiselt suur ja jõuline koer. Olen siin aastakümneid elanud ja tunnen vähemalt nägupidi kõiki. Kohalikku metsa tunnen hästi ja ka seal ei laseks mu kutsuke meid pimedal ajal eksida, küll välja viib. Ma rohkem ise ei viitsi palju hiljem kui 21 paiku välja minna.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma panen ka alati google jälgimise peale kas mehele või sõbrannale, et nad näeksid kus ma liigun, isegi taksoga sõites ja päevasel ajal. Mina üksi pimedas õhtul ei liigu, sest ma olen eriline s..magnet – küll tüütab mind mustlane, küll tahab tutvuda egiptlane, küll norib kodutu raha, küll küsib narkar kella – tundub nagu kõik tahaksid hirmsasti minuga kogu aeg suhelda.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Jalutan õhtuti koos mehega. Temaga kuidagi ei karda. Üksi..nüüd vist juba vaikselt kardaks, aga oleneb vist piirkonnast ka.

Please wait...
Postitas:
pritnispeeers

Kägu 00:24 – mis sai siis? Jälitati ja? Sõideti minema? Või üritati midagi?

Ja mitte ainult uudishimust. Juba see Veisjärve Ülle kadumine, mida seostatakse autoga, on hirmus.

Ise. Mööda kodulähedasi tänavaid olen õhtuti, no peale 21, jooksmas käinud, kaugemale ei söanda, ei tea täpselt varjatud pimedaid nurki ja ettearvamatus on liiga suur. Ja alati ütlen võimalikult täpse suuna kojujääjatele.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma panen ka alati google jälgimise peale kas mehele või sõbrannale, et nad näeksid kus ma liigun, isegi taksoga sõites ja päevasel ajal. Mina üksi pimedas õhtul ei liigu, sest ma olen eriline s..magnet – küll tüütab mind mustlane, küll tahab tutvuda egiptlane, küll norib kodutu raha, küll küsib narkar kella – tundub nagu kõik tahaksid hirmsasti minuga kogu aeg suhelda.

Google jälgimise pealepanek on küll hea mõte!

Huvitav, kas on mingi app, mis nupuvajutusega nt abikaasale kohe karjuma ka hakkaks? Kuna ta sel ajal juba tavaliselt magab, siis ilma hädakisata jälgimise funktsioonist liiga palju kasu pole

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mina käisin linnas elades küll üksi jalutamas. Maal ei teki seda vajadust, sest väljas niikuinii palju. Linnas – Reegel nr 1 – hoia avaratesse kohtadesse, hoidu majanurkadest (tee nende kohal kaar nö väljapoole) ja kõrgetest hekkidest. Reegel nr 2 – hoia taskus vähemalt üht peopesasuurust kivi.

Kivi on selleks, et KUI mingi jama on, siis appikarje peale ei pruugita majadest reageerida. Siis viskad sisse esimese akna, soovitavalt sellise, mille taga põleb tuli. Toimib see üldiselt ainult muidugi seal, kus majad on tänava ääres. Näiteks korrusmajade rajoonis, Lasnamäel, Annelinnas, Mustamäel jne. Inimesed, kelle akna sa sisse viskasid, tulevad aknale sinu peale röökima, jooksevad tänavalegi ja pätt ilmselgelt selle klaasiklirina ja röökimise peale põgeneb. Elupäästmise hinnaks see väike pahandus korteriomanikega (nad saavad ju ka aru) ja aknaklaasi kinnimaksmine on tühine hind.

PS see kivilugu on politsei enda soovitus hulludest aegadest, 90. algusest. Kui ma õigesti mäletan, siis jagas neid soovitusi keegi meie politseiametnikest, kes oli kas USAs või Saksamaal mingis kuritegevuserohkes (suur)linnas põhjalikult õppimas käinud. Neil oli tollal veel mitmeid suurepäraseid turvalisusega seotud soovitusi, mis rabasid oma ootamatuse aga arusaadava toimimisega.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 9 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Käin kl 2 ajal öösel koertega Tallinna linna ühes parkmetsas jalutamas. Hea rahulik, inimesi ega teisi koeri pole, saab koeri isegi lahti jooksma lasta. Hirmu pole, sest tõug selline, et isegi nokastanud vene noorukite kambad kaovad tee pealt eest, kui ma koertega neist möödun.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kivi on selleks, et KUI mingi jama on, siis appikarje peale ei pruugita majadest reageerida. Siis viskad sisse esimese akna, soovitavalt sellise, mille taga põleb tuli.

Kas see on ikka hea soovitus? Mis siis, kui kivi tabab mõne toasolija pead? Võib lausa mõrvasüüdistuse saada.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kivi on selleks, et KUI mingi jama on, siis appikarje peale ei pruugita majadest reageerida. Siis viskad sisse esimese akna, soovitavalt sellise, mille taga põleb tuli.

Kas see on ikka hea soovitus? Mis siis, kui kivi tabab mõne toasolija pead? Võib lausa mõrvasüüdistuse saada.

Ah jäta. See kivi ei lendagi ühe naisterahva pätiga rapsimise ajal tehtud viskest läbi 2-3 kordse klaasi kaugemale kui paarkümmend cm. Kui ta üldse kõik kihid suudab purustada ja lihtsalt kõva kolksu vastu akent ei tee, jättes sinna klaasiprao. Ja olles nii väike, siis ta ei suuda pärast õhulendu, klaaside läbimist jne kedagi tappa. Jutt on ju naisterahva taskusse ja pihku mahtuvast, seega ehk poolteise tikutoosi suurusest kivist.

Selles mõttes et see pole ju kohustus. Sina võid ju Lasnamäel lootma jääda, et kahe appikarjekiljatuse peale rahvas öösel akendele kurjategijat peletama tormab. Mina siiski nii ei teeks ja usaldaksin poltseinike maailmakogemust.

Tegelikult kõigi nende tollaste politsei poolt antud nippide mõte oligi selles, et see on üllatusmoment kurjategijatele. Enamik rahvast, nagu sina, lihtsalt häbeneks oma elu päästa (kuidas ma nüüd ikka kellegi akna sisse viskan, pigem surm) ja seega üks kivi aknas oleks ka paadunud kurjategijale ehmatav. Kui kõigil potentsiaalsetel ohvritel oleks see teadmine ja julgus, oleksid kurjategijad ammu sellega harjunud.
Mõneti kahju, et ammu pole neid soovitusi uuesti esitatud, uus põlvkond on lausa peale kasvanud. Endalgi vaid mõned meeles.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 9 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

no võta siis midagi kaasa, pipragaas, nuga, taskulamp vms

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kunagi 90ndate keskel oli tv-s üks õudusfilm, kui naine läks öösel suure koeraga jalutama ja koer meelitati eemale ja uimastati toiduga. Kas keegi mäletab, mis oli filmi pealkiri?

Please wait...
Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 75 )


Esileht Ajaviite- ja muud jutud Hilisõhtul jalutamine