Esileht Ajaviite- ja muud jutud Hilisõhtul jalutamine

Näitan 15 postitust - vahemik 61 kuni 75 (kokku 75 )

Teema: Hilisõhtul jalutamine

Postitas:
Kägu

Parem siis juba mingi valju plärinaga paanikanupp pihus, et kui midagi on, jõuad vajutada ja pöörab ka teiste inimeste tähelepanu ja loota võib, et ehmatab ründajat. Neid on nt võtmehoidjana, käekella moodi jne:

Mina ka elus ei usu, et mingi nuga naisterahva värisevas käes kedagi hirmutab, kes on juba küllalt rets, et kallale tulla, hullemal juhul saad iseenda noaga neeru.

Tahtsin ka lisada, et on-on rüseluses võimalust pipragaasi sihtida, et endale silma ei läheks (või see üldse taskust kätte saada). Ma ei üritaks kasutada ründaja vastu asju, mida tugevam-osavam võib võitluse käigus minu enda vastu pöörata.

Kord üks varganägu hakkas küll kartma.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kui olen millegi pärast pidanud öösel jalutama (niisama ei teeks seda), siis olen alati ikka mingi relvataolise asja igaks juhuks taskusse pistnud, ka lihtsalt eneserahustuseks, et kui mingi kahtlane isik läheneb, on midagi peos. Minu arust igal juhul nii kindlam käituda, kui täiesti kaitsetult olla. Haavatud inimene on igal juhul nõrgem ning siis lihtsam põgeneda. Igas olukorras ei saa ka teiste inimeste peale loota (et karjudes nt keegi välja tuleks), tuleb olla valmis ka ennast ise kaitsma ja vahel saab ainult endale loota. Nii et see inimene, kes siin maha tegi relva kaasas kandmist ohutunde ja hirmu korral, ma ei kujuta ette mis sinu huvid küll on..? Lihtsustada kallaletunge?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Elan linnaservas ja jalutamise koht oli juba nagu mets. Aga hirmu ei olnud. Metsloomi ma ei karda ja see koht oli nii üksik, et ma mõtlesin, et ega kurjade plaanidega inimesed ka seal ei passi, kus nii vähe lootust kedagi kohata.

Just ei passi, aga juhus on pime. Käin juba 5 aastat kodulähedases metsas kepikõnnil (seal on terviserajad). Kaks aastat tagasi ristus mu tee väga kahtlase tüübiga (varjas nägu musta kapuutsiga ja nägi üldse rets välja). Oli keskpäev, aga mets seal alati inimtühi. Tema tuli üht rada pidi, mina teist ja ta ei läinud oma teed edasi vaid jäi mind passima. Sain aru, et ta peas küpses mingi plaan. Mu tee oleks muidu viinud üle jõe, aga õnneks jäin silla juurde seisma. Kui oleksin sealt edasi läinud, oleks mul ilmselt haprasti läinud. Tüüp passis mind nii 5 m kauguselt, vahepeal kükitas puu taha, aga ära ei läinud, ootas, mida teen. Mu päästis ilmselt telefon, instinktiivselt võtsin selle taskust ja helistasin sõbrannale. Ütlesin kõva häälega, et tule siia silla juurde. Ise jõllitasin julmalt tüübile vastu. Lõpuks ta sai vist aru, et kutsusin kellegi ja lõpuks hakkas minema marssima. Vahtis mind üle õla veel järgi ja kadus siis metsa vahele hoopis teist rada pidi, mis tal algul plaanis oli.

Äkki oligi mõni tagaotsitav, ära ma teda ei tunneks, sest nägin kapuutsi vahelt ainult suurt nina ja meelde jäid hästi suured saapad. Putkasin siis metsast välja nii ruttu, kui jalad võtsid (mul kõik rajad pimesi tuttavad), alles kodus tekkis hirm ja sain aru, mis oleks võinud juhtuda.

Metsas käin ikka, aga kaugematele radadele enam üksi ei lähe.

Peale seda ei taha ka pimedal ajal väljas üksi liikuda. See hirm vist jääbki, käin sünnipäevadel autoga ja alkot ei joo, et saada turvaliselt koju.

Ehk oli see intsident mulle hoiatuseks, et ära hulgu ihuüksi metsas ringi? Olin eelnevalt 5 aastat seal kõik rajad läbi sõelunud ja poleks selle peale tulnudki, et peaksin midagi kartma.

Kus kandis sul see juhtus?

Please wait...
Postitas:
Kägu

.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma elan Helsingis ja noorema ning vallalisena käisin ka sellisel hilisel kellaajal üksi pikkadel jalutuskäikudel. Enamasti kuulasin veel kõrvaklappidest muusikat ka. Kesklinna tänavad tundusid mulle alati nii turvalised. Hiljem lugesin artiklit mingist eestlasest skisofreenikust, kes Eestis ühe või mitu inimest ära tappis. See mees oli ka Helsingi kesklinnas ringi luusinud, et leida mõni naine, keda vägistada ja mõrvata. Uhh, pärast seda kadus küll igasugune öise jalutamise isu ära. Praegu on mul mees ja väike laps ka, ei kisu enam hilisõhtul välja.

Please wait...
Postitas:
Kägu

niisama jalutada ei viitsi, kui tahan mõnel hilisõhtul kodust välja, siis lähen geopeitust mängima.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Tegelikult ei ole selliseid kadumisi ega kallaletunge, kus tegemist võhivõõraga, väga palju.
Inimesed on kadunud üllatavalt paljudel juhtudel keset päeva, mitte õhtul jalutuskäiku tehes. Enamasti ikka kokku lepitud kohtumised, kus miskit juhtub. Vaimuhaiged ja narkomaanid on kõige ohtlikum grupp, kes näevad tont teavad mida ja kellel on palju jõudu. Õnneks on meil siiani levinud pigem selline kraam, mis vägivaldseks ei tee. Lihtsalt omaette uimased.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mulle tuli praegu meelde, et tegelikult valitseb kägude hulgas arvamus, et elu on üldiselt turvalisemaks läinud. Ja et keskajal, nõuka ajast rääkimata, kadus veel rohkem inimesi ja veel rohkem saadi tänaval peksa ja tapetud. Lihtsalt sellest ei räägitud. Praegu on lust ja lillepidu sellega võrreldes.
Nii et käod, kellele tundus, et kunagi oli turvalisem ja kunagi nad julgesid, neil on lihtsalt mingi segadus peas. Mäletavad valesti.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Inimesed on kadunud üllatavalt paljudel juhtudel keset päeva, mitte õhtul jalutuskäiku tehes.

Paljukest neid õhtul jõlkujaid ikka on.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Inimesed on kadunud üllatavalt paljudel juhtudel keset päeva, mitte õhtul jalutuskäiku tehes.

Paljukest neid õhtul jõlkujaid ikka on.

Jõlkumise kohtades on meid üksjagu, aga eks kadumised toimuvad üksikutes kohtades.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mina ei julgeks, sellel suvel oli selline intsident et käisin metsajooksu tegemas, tavaliselt sellel rajal inimesi ei kohta, vahel harva marjakorjajaid vaid, telefoni unustasin ka maha. Jooksin täitsa metsasees, kus autodel pole lubatud sõita ja jõudsin kruusateeni, mõtlesin, et seekord teen pikema ringi, mingi auto hakkas minu kõrval sõitma, seal oli 4-5 vene meest kes karjusid mulle nilbusi ja nii palju sain aru, et taheti, et ma peale läheksin. Hirm oli ikka meeleult suur, kuigi see oli keset päeva, siis on tegu kohaga, kus liigub väga vähe inimesi ja autosid, jooksin nii kiirelt kui jalad kandsid esimesse võssa ja panin edasi sügavasse metsa, need mehed tulid autost välja ja alguses proovisid mulle järgi joosta aga õnneks nad andsid peagi alla. Enne seda pole kunagi hirmu tundnud üksi joostes või kõndides aga nüüd pimedas küll ei julgeks ja telefoni võtan alati kaasa.

Kui see juhtus päise päeva ajal, siis miks nüüd ainult pimedas enam minna ei julgeks? Mina kardaks nüüd päeval ka seda rada. 🙁

Selles mottes, et ma kardangi ka paeval seda rada ja selleparast kain ainult koos sobrannaga nuud, kui ta ei saa tulla siis ma ei lahegi, pimedas ei julgeks joosta ka sobrannaga mitte 🙁

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kas sa mitte üle ei pinguta. Pole seal ju siiani mitte midagi juhtunud. Seega ei saanud mingi serial killer seal olla. Või oled veendunud, et ta seal päevade ja õhtuste kaupa sind ja ainult sind ootab.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kurikamõrvar kolkis oma ohvreid varahommikul – naised läksid tööle.
Kaduma läinud Ülle tundis oma mõrtsukat.
Õhtud ei ole tingimata ohtlikum aeg kui mõni muu.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mulle tuli praegu meelde, et tegelikult valitseb kägude hulgas arvamus, et elu on üldiselt turvalisemaks läinud. Ja et keskajal, nõuka ajast rääkimata, kadus veel rohkem inimesi ja veel rohkem saadi tänaval peksa ja tapetud. Lihtsalt sellest ei räägitud. Praegu on lust ja lillepidu sellega võrreldes.

Nii et käod, kellele tundus, et kunagi oli turvalisem ja kunagi nad julgesid, neil on lihtsalt mingi segadus peas. Mäletavad valesti.

Minu puhul on kindlasti tegemist isikliku probleemiga, ehk vanemaks saades olen muutunud ettevaatlikumaks. See kehtib ka muude asjade kohta, mitte ainult hilisõhtuste jalutuskäikude kohta.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Elan linnaservas ja jalutamise koht oli juba nagu mets. Aga hirmu ei olnud. Metsloomi ma ei karda ja see koht oli nii üksik, et ma mõtlesin, et ega kurjade plaanidega inimesed ka seal ei passi, kus nii vähe lootust kedagi kohata.

Just ei passi, aga juhus on pime. Käin juba 5 aastat kodulähedases metsas kepikõnnil (seal on terviserajad). Kaks aastat tagasi ristus mu tee väga kahtlase tüübiga (varjas nägu musta kapuutsiga ja nägi üldse rets välja). Oli keskpäev, aga mets seal alati inimtühi. Tema tuli üht rada pidi, mina teist ja ta ei läinud oma teed edasi vaid jäi mind passima. Sain aru, et ta peas küpses mingi plaan. Mu tee oleks muidu viinud üle jõe, aga õnneks jäin silla juurde seisma. Kui oleksin sealt edasi läinud, oleks mul ilmselt haprasti läinud. Tüüp passis mind nii 5 m kauguselt, vahepeal kükitas puu taha, aga ära ei läinud, ootas, mida teen. Mu päästis ilmselt telefon, instinktiivselt võtsin selle taskust ja helistasin sõbrannale. Ütlesin kõva häälega, et tule siia silla juurde. Ise jõllitasin julmalt tüübile vastu. Lõpuks ta sai vist aru, et kutsusin kellegi ja lõpuks hakkas minema marssima. Vahtis mind üle õla veel järgi ja kadus siis metsa vahele hoopis teist rada pidi, mis tal algul plaanis oli.

Äkki oligi mõni tagaotsitav, ära ma teda ei tunneks, sest nägin kapuutsi vahelt ainult suurt nina ja meelde jäid hästi suured saapad. Putkasin siis metsast välja nii ruttu, kui jalad võtsid (mul kõik rajad pimesi tuttavad), alles kodus tekkis hirm ja sain aru, mis oleks võinud juhtuda.

Metsas käin ikka, aga kaugematele radadele enam üksi ei lähe.

Peale seda ei taha ka pimedal ajal väljas üksi liikuda. See hirm vist jääbki, käin sünnipäevadel autoga ja alkot ei joo, et saada turvaliselt koju.

Ehk oli see intsident mulle hoiatuseks, et ära hulgu ihuüksi metsas ringi? Olin eelnevalt 5 aastat seal kõik rajad läbi sõelunud ja poleks selle peale tulnudki, et peaksin midagi kartma.

Kus kandis sul see juhtus?

Väikeses turvalises Lõuna-Eesti linnakeses, kus polegi kuulnud midagi sellist.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Näitan 15 postitust - vahemik 61 kuni 75 (kokku 75 )


Esileht Ajaviite- ja muud jutud Hilisõhtul jalutamine