Teema: Hinded vs teadmised ja oskused

#4159336:

#4159280:

#4159244:

Õpetaja olen. Kui julgesin teadmistele vastavaid hindeid panna, hakkasid lapsevanemad protesteerima ja soovisid mu vallandamist. Nüüd panen häid hindeid…

Mina olen lapsevanem ja ei tule kõne allagi, et julgeksin hinnete osas midagi piiksuda. Laps ei luba mul õpetajaga üldse ühendust võtta, kardab hirmsasti, et siis õpetaja hakkab teda taga kiusama (ja kahjuks see hirm pole sugugi laest võetud). Seega olen vait.

On ikka kurb küll, kui oleme koos lapsega terve nädalavahetuse seda konkreetset ainet tuupinud, pühapäeva õhtul vastab laps mulle ja näen (olen ka ise pedagoogiharidusega), et laps tõepoolest on teinud kõvasti tööd ja saanud asja selgeks. Tegemist pigem lahtise peaga lapsega, ja kui ta veel lisaks tööd ka teeb, peaks olema ju hästi?

Ent ikkagi paneb õpetaja talle kahe või kolme. Olgu, no ju siis õpetaja hindas mingeid muid asju, mida meie lapsega lihtsalt ei osanud arvesse võtta. Aga siis ootaks õpetajalt vähemalt mingisugustki tagasisidet! Seda aga pole… Ei ühtki sõna! Ainult külmalt pandud kaks või kolm, ja nuputa ise, mille eest.

Küsin siis lapselt kontrolltöö lehte näha, et vaadata, mis valesti läks ja järgmine kord paremini teha saaks – laps vastab, et õpetaja ei anna. Kirjutan siis viimases hädas ise õpetajale, riskides kiusu alla sattumisega, palun viisakalt kontrolltöö leht lapsele tagastada. Õpetaja ei pea lapsevanemat vastuse väärilisekski. Ootan paar nädalat, kirjutan uuesti. Nüüd tuleb vastus lubadusega, et annab lehe lapsele. Ent laps tuleb koolist koju ja ütleb, õpetaja pole talle mingit lehte andnud. Mööduvad päevad, nädalad, kuud – ei annagi, kuigi lubas.

Niisuguses olukorras tekib lapsevanematel lõpuks kurbus ja usaldamatus koolitöötajate suhtes. Tekib tunne, et hindeid on võib-olla pandud ka ebaõiglaselt. St, niisugused arusaamatused, kus vanemad hakkavad protesteerima lapse hinnete osas, ei teki enamasti tühjale kohale, vaid enamasti on seal eelnenud mingi ajalugu. Väga ebameeldiv on, kui laps ja vanemad jäetakse õpetaja poolt ilma tagasisideta, isegi halbade hinnete korral, mistõttu esimesed peavad kobama justkui pimedas kotis – ei tea, mispärast halb hinne pandi, mida saaks järgmisel korral paremini teha, kui õpetaja lapsele ega vanemale tagasisidet lihtsalt ei annagi.

Võibolla tasub rääkida juhtkonnaga? Viisakalt uurida, et kuidas on teie koolis lahendatud hinnete tagasiside, tööde tagastamine jne.

Olen õpetaja ja oma lapsed õpivad teises koolis ning lähikonnas on veel väga erinevate koolide õpilasi ja nende vanemaid, õpetajaid ka sekka. Ei teagi enam kooli, kus võiks hinde kommenteerimata jätta, alati peab välja kirjutama, mille eest ja tugevused-nõrkused välja tooma. See on siis lisaks sellele, mis nagunii töö peale kirjutatakse. Tööd reeglina tagastatakse, kuigi mõni kehvemini organiseeritud õpetaja võib sellega venitada või läheb mõni töö kaduma. Aga hinne on e-koolis/stuudiumis ikka kommentaariga.

Minule on ka lapsevanemad otse kirjutanud, kuigi väga harva. Hinde üle pole kurdetud, aga on näiteks leitud, et õpilane ei saanud piisavalt õpetust suurema mahuga koduse hindelise töö tegemiseks. Tegelikult õpilane puudus, kui seda osa käsitlesime. E-päevikus oli küll kõik kirjas, ka materjalid koos näidistega, aga neid polnud õpilane vaadanud. Kirjutasin lapsevanemale, kus kõik materjalid on ja ta siis tegi oma lapsele ka selgeks, kust õppida ja probleem lahenes.

Väga nõme, kui õpetaja lapsevanemale ei vasta. Õpetaja, kes pole klassijuhataja, ei pea muidugi pidevalt kättesaadav olema, aga mõne tööpäeva jooksul võiks midagigi suuta vastata.

Oh jah!
Ma ei tahaks üldse kirjutada, aga kontrolltööde hinded tulevad u 3 nädalat peale töö tegemist. Vahel on ainult hinne,ja pole mitte kriipsugi tehtud, mis valesti oli. Täiesti tavaline on, et töid ei anta tagasigi. Mis kommentaaridest siin veel rääkida?
Õpetajad osadele lastele vastavad, osadele ei suvatse isegi vastata.
Kui laps puudub, siis tunnikirjelduse all on “täida tööleht!”. Loomulikult pole seda eKooli lisatud.
Õpetaja paneb õppimise eKooli üles 20 minutit enne tunni algust ja siis hindab seda tegemata tööd 5-6 hindega. ILMA kommentaarideta.
Õpetaja arvates on ok hinnet hakata panema 3 päeva enne trimestri lõppu, pannes kõigepealt X. Täpselt 2.5 kuud varem oli töö tehtud. Õpetaja oli lapse töö ära kaotanud lihtsalt.
Kontrolltöö tehakse samal päeval, kui trimestrihinded välja pannakse ….
See on reaalne elu ja neid näiteid oleks veel. Hoolekogus 100x arutatud, midagi EI MUUTU. Arusaadavatel põhjustel tuleb teha koolivahetus. Aga sellised koolid on liigagi olemas.

Olen isegi osalenud koosolekul, kus lapsevanemad virisevad, et õpetaja on range ja paneb neljasid ja kolmesid, lapsel polegi enam kõik viied! Tegu oli selle kooli parima reaalaine õpetajaga.No mis on olulisem, kas 5 või see, et aine selgeks saaks? Kui me paari vanemaga poleks valjuhäälselt vastu hakanud nõudele see õpetaja välja vahetada, oleks meilegi ilmselt toodud asemele mingi viieladuja ja tõde oleks selgunud paljudele alles lõpueksamil või gümnaasiumisse mittepääsemisel.
Mul on tuttavaid õpetajaid palju ja hinnete vaidlustamine ja sõim ja kaebamine ministeeriumini välja on nende sõnul igapäevane. Vaid eliitkoolides on õpetajail õigus ja voli ka kehvi hindeid panna ja sellepärast need eliitkooli kolmemehed tavakoolides siis viielisteks kohe saavadki.

#4160063:

Ma ei räägi sinu lapsest ju tegelikult, ilmselgelt on see erand. Ja loomulikult on sul hoopis teistsugused kogemused ja ka pettumus. Räägin täiesti tavalistest kirjadest, mida õpetajad saavad. Panen e-kooli “3”, enne veel, kui last ja tema tööd näeb, on kiri õpetajale, aga miks, mida te endale lubate jne. Lisaks ääremärkusena, ma ei ole õpetaja. Puutun aga selle teemaga igapäevaselt kokku ja see on tõsine probleem. See, et paljud lapsevanemad nii ei tee või et osadel on tõsised probleemid, ei tee olematuks seda teist poolt.

Kust võtad, et minu laps on mingi suur erand? Peaaegu igal lapsel ja täiskasvanul on võtta kogemus õpetajapoolsest tagakiusamisest, juhtunud kas siis tema enda või ta lähedase/sõbraga. Ei ole erand. Kuid enamasti ei jõua need lood asjaosalistest endist kaugemale, erinevalt õpetajatest, kelle selja taga seisavad ringkaitsemüürina kolleegid, õppealajuhataja, direktor ja tugipersonal eripedagoogist koolipsühholoogini. Seevastu laps ja ta vanemad on reeglina jäetud üksi, nende juttu ei usu keegi. Isegi kui vanem esitab juhtkonnale tõendid, kus õpetaja tõepoolest käitub lapsega täiesti lubamatult ja last meelega kahjustavalt, kommenteerib õppealajuhataja parimal juhul vaid: “Oh, see meie õpetaja on nii emotsionaalne!” Ja ongi kõik.

Õpetajad pasundavad ajalehtedes, kui madal palk neil on, ja kaebavad, et neid pidavat halvasti koheldama, aga kust ja kellelt saaks abi otsida laps ja kodu? Olen ise emana teinud ettepaneku, et võtan ennast töölt täiesti lahti ja lähen ise lapsega koos kooli, talle turvajaks. Istun lapse kõrval kõik koolipäevad ja kaitsen teda selle õpetaja sõimu, mõnituste ja vägivalla eest. Olin valmis seda tegema, paraku ei lubatud. Kõik vaikiti maha, mätsiti kinni. Seda “pole olemas”, see on “suur erand”!

Seega lõpetaksin oma vastuse sinult endalt laenatud tsitaadiga, pisut korrigeeritud kujul: “Puutun aga selle teemaga igapäevaselt kokku ja see on tõsine probleem. See, et paljud õpetajad nii ei tee või et osadel on tõsised probleemid, ei tee olematuks seda teist poolt.”

Ma tahaks näha õpetajat, kes veel julgeb lapsele halvasti öelda. Praegu on õigused ainult lastel ja nende vanematel. Tean isegi mitut vanemat, kes õpetaja läbi sõimavad kui lapsuke saab 4 ja nõuavad 5. Üks laps pandi teise kooli, sest õpetaja kiitis teda????

#4160179:

Ma tahaks näha õpetajat, kes veel julgeb lapsele halvasti öelda. Praegu on õigused ainult lastel ja nende vanematel. Tean isegi mitut vanemat, kes õpetaja läbi sõimavad kui lapsuke saab 4 ja nõuavad 5. Üks laps pandi teise kooli, sest õpetaja kiitis teda????

Mina julgen. Kui on põhjust, siis ma seda ka teen.
Mulle pole ükski vanem kirjutanud, sest ma ei ole kuskiltki otsast ülekohtune olnud. Ma ei kiusa kedagi ja annan igal hommikul lapsele uue võimaluse.

Olen nõus, et kui vanemad natukenegi oma lapsukestele piire ja raame seaks, oleks meie töö lihtsam.
Lapsevanemana ootan ma õpetajalt professionaalsust ja teadmisi õpetamisel, objektiivsust ja inimlikkust. Kooöi esmane ülesanne ei ole kontrollimine ja hindamine, vaid lastel peab olema võimalus eksida oma vigadest ning kui õpetaja on õpetanud, laps on oma teadmisi rakendanud, tuleb ka hindamine.
Kui mina lapsevanemana annan motiveeritud, kohusetundlikud ja viisakad lapsed kooli õpetamiseks, eeldangi, et neil on seal hea, nad on õnnelikud ja saavad targemaks. Kui see nii ei ole, võingi käia ja asju välja öelda. Õpetaja ei ole püha lehm!

#4160631:

Kui mina lapsevanemana annan motiveeritud, kohusetundlikud ja viisakad lapsed kooli õpetamiseks, eeldangi, et neil on seal hea, nad on õnnelikud ja saavad targemaks. Kui see nii ei ole, võingi käia ja asju välja öelda. Õpetaja ei ole püha lehm!

Ma saan aru, et õpetaja kiusu pärast paneb lapsele 2-3, aga kui laps saab 4 ja vanemad nõuavad, et tuleb 5 panna, missiis, et töös on vigu, siis milles on õpetaja süüdi? Samamoodi ei saa aru miks õpetaja ei tohtinud last kiita kui ta oli selle ära teeninud? Ei ole ise õpetaja, kõik need millest kirjutasin, on tutvusringkonnas kõrva jäänud. Ise koolis käies, oli klassis tüdruk, kes alla 5 koju viia ei tohtinud. Ema määras ära ka selle, mida laps ülikooli õppima läheb. Lõpptulemusena ülikoolis saatis kõik kuradile ja hakkas oma elu elama. Millegipärast ema ei soovinud enam lapsega suhelda. Minu lapse lasteaias oli ühe hooaja laps, kellele oli see kaheksas lasteaed ja sealt lasteaiast läks lõpuks järgmisesse, sest emme leidis igas lasteaias vigu- küll ei osanud õpetajad oma tööd, siis jäid lapsevanemad hambusse. Lõpuks jõudis isegi haridusministeeriumissr välja, aga sealt ei saanud ka õigust. Selliste lapsevanemate puhul ei imesta, et noored ei lähe õpetajaks. Imestan, et need vanad olijad veel vastu peavad ning läbi ei põle.

#4160722:

Ma saan aru, et õpetaja kiusu pärast paneb lapsele 2-3, aga kui laps saab 4 ja vanemad nõuavad, et tuleb 5 panna, missiis, et töös on vigu, siis milles on õpetaja süüdi? Samamoodi ei saa aru miks õpetaja ei tohtinud last kiita kui ta oli selle ära teeninud? Ei ole ise õpetaja, kõik need millest kirjutasin, on tutvusringkonnas kõrva jäänud.

Tundub, et sina küll kuulad hoolega küla kuulujutte, kuid oled seda teinud n-ö poole kõrvaga. Olen ise olnud päris hämmingus, mismoodi kuulujutud ja klats liikvele lähevad ja telefonimängu kombel oma elu elama hakkavad. Eriti kurb, kui nii juhtub koolis. Ka minu lapse ja minu enese kohta on mõned õpetajad koolis levitanud inetuid kuulujutte, mis lähemal kontrollimisel on osutunud kas valeks või pooltõeks. Sama õnnetus on juhtunud ka mitme mu lapse klassikaaslasega, ilmselt tuleks vaadata peeglisse õpetajal, kes oma klassi laste ja kodude kohta alusetut klatsi levitab.

Lihtsalt üllatav, kuidas kommunikatsioon lonkab ja telefonimängudes teiseneb! Ja seda mitte ainult laste, vaid sama suure hooga ka täiskasvanute ning koguni õpetajate seas. Sina kuulsid kusagilt lausekatket: “…õpetaja kiitis last ja vanemad said pahaseks ning võtsid lapse koolist ära…”, ja oledki nüüd võtnud selle mingisuguseks sümbollauseks sellest, kui lollid olevat ikka emad-isad. Vean kihla, et 99,9% tõenäosusega on tegemist pooltõega, millel eelnevalt sootuks teistsugune taust. Aga seda tausta sina kas ei tea või ei tahagi teada.

Kontrolltöid tehakse ka trimestri viimasel päeval, aga need hinded (ja parandamise võimalus) läheb ju järgmisesse trimestrisse!

Ja võtke siis klass kokku ja tõstke teema üles.  Kui enamus lapsevanemaid on ühel meelel, siis on muutused võimalikud isegi väga heade õpitulemustega õpetajate puhul ja isegi praeguses olukorras, kus õpetajaid lihtsalt pole võtta. Tugevamad koolid on küll üsna ettevaatlikud õpetajate lahtilaskmisel, sest tagantjärgi selgub sageli, et lahtilastud õpetaja asemele pole ligilähedaseltki sarnase tugevusega õpetajat mitte kuskilt võtta. Ja nii mõnigi kord selgub ka tagantjärgi, et need kaebavad lapsed on ka teistes koolides kaebavad ja pole ka teistes koolides rahul (mitte et see alati nii oleks, aga neid juhuseid on olnud, kus hea spetsialist lastakse pideva lapsevanema kaebamise peale lahti ja alles aastaid hiljem selgub, mis nende kaebuste taga oli ja mis selle kaebajaga hiljem toimus).

Ühtsuses peitud jõud, kui õpetaja on süstemaatiliselt pahatahtlik (paneb õppimise vahetult enne tundi vms), siis on ju kõik sellega nõus ja tuleb kaevata. Kui aga ainult ühte last kiusatakse (kas vanema meelest või tõesti kiusatakse) siis on targem vahetada kooli, üksi ei jõua sõdida ja tõestada.

Paljudes koolides pannakse viisi ainult seetõttu, et mitmete õpilaste taga on lapsevanem kes hakkab õpetajat kehva hinde tõttu terroriseerima, nii läbi kirjade kui kooli juhtkonna. Üpetajal on lihtsam viis panna kui seda koledat kadalippu läbida, et selgeks teha mõnele lapsele, et ta ei väärigi kolmest paremat, sest ta ei viitsi õppida. Tihti on sel kolmelisel nutitelefonisõltuvus mida lapsevanemad ei taha või ei viitsi tähele panna ja kui koolipsühholoog juhib sellele tähelepanu, siis võetakse laps psühholoogi juurest ära. Teistele räägitakse, et psühholoog kiusab õpilast, aga enamasti tahab psühholoog last aidata, et nutitelefoni eemaldamisega hakkaks laps oma tunnete ja probleemidega tegelema. Selle asemel ostavad vanemad talle uue nutika, et nad ei peaks samuti lapse tunnete ja probleemidega tegelema.

#4161872:

Tänapäeva lastel, eriti teismelistel, on kõigil meie arust nutisõltuvus. Nad ju ainult telefon käes liiguvadki. Koolis ja trennis ainult pole telefoni, muidu on kogu aeg käeulatuses või käes.

See on vale arusaam, sõltuvusel ja kasutamisel on suur vahe. Sõltuvus on välja kujunenud kui õppimine on alla käinud, huviringides või trennides ei taheta käia, teistega suhtlemine väljaspool telefoni on enamjaolt kadunud ja telefon on tik-toki laadsete saitide jaoks.

Haiglas vaimse tervise osakonnas eemaldatakse inimesed nutitelefonidest ja antakse piiratud aeg, sest muidu nad ei mõtle, tunne ega oska tegeleda oma probleemidega. Kahjuks ma tean noori, kelle vanemad selle peale sõltlase haiglast ära võtavad, sest nende arvates “lapsele” tehakse liiga.

#4161695:

#4160773:

Olemas on ka veel üks võimalus: nelja-viieline laps saab mingi imega eliitkooli sisse ja kohtub esimesel gümnaasiumiaastal reaalsusega – teadmised ei võimalda kolmegi saada, sest põhi on puudulik.

No minu peaaegu viieline sai oma “eliitkooli” gümnaasiumisse sisse, aga seal hakkas ka kolmi saama, just nendes ainetes mis tal enne tugevamad olid. Ja nendes mõnes aines, mis enne neljad olid, hakkas hoopis viisi saama. Lihtsalt õpiharjumust polnud tekkinud esimese 9 aasta jooksul, pealtnäha ei tekkinud seda ka gümnaasimis, üritas sama moodi õppimata läbi saada nagu varemgi.

Mingit katastroofi tegelikult polnud, nende kolmede baasilt tegi riigieksamid väga hästi, tulemused võimaldasid kandideerida praktiliselt kõikidele erialadele. Esimene ülikooliaasta läks veel “ma olen enamusest targem ja oskan kõike” tähe all, aga nüüd ta tõesti õpib.

Seega hinded ei pruugi midagi näidata, ei tugevas ega ka nõrgemas koolis. Tasemetööde punktid vast midagi näitavad või siis vähemalt lapse suhtumine et oli lihtne või väga raske.

G4 mitteviielised läbivad ka TÜ akadeemilise testi ilma erilise ettevalmistuseta edukalt. Ehk siis olulisem on loogiline mõtlemine, mitte hinded.

#4159146:

Tahan lihtsalt kurta…. Lapsel on tunnistusel terve kooli aja olnud viied, vahel ka mõni neli sekka. Mina järeldasin sellest, et õppekava on omandatud ja kõik hästi. Nüüd aga tehti gümnaasiumikatsete prooviteste ja kõik tulemused jäid 30/100 ümber. Ilmselgelt kogu materjal omandamata ju. Mille krdi eest neid viisi laoti, öelnud kohe, et ei oska, ma oleks ise õigel ajal õpetama hakanud. Nüüd katsed ukse ees ja tundub, et puhtaviieline laps jääb põhiharidusega, sest selliste tulemustega küll gümnaasiumisse ei saa.

Nõrk kool, muud midagi. Ise ei märganud teadmisi kontollida jooksvalt?

#4159280:

#4159244:

Õpetaja olen. Kui julgesin teadmistele vastavaid hindeid panna, hakkasid lapsevanemad protesteerima ja soovisid mu vallandamist. Nüüd panen häid hindeid…

Mina olen lapsevanem ja ei tule kõne allagi, et julgeksin hinnete osas midagi piiksuda. Laps ei luba mul õpetajaga üldse ühendust võtta, kardab hirmsasti, et siis õpetaja hakkab teda taga kiusama (ja kahjuks see hirm pole sugugi laest võetud). Seega olen vait.

On ikka kurb küll, kui oleme koos lapsega terve nädalavahetuse seda konkreetset ainet tuupinud, pühapäeva õhtul vastab laps mulle ja näen (olen ka ise pedagoogiharidusega), et laps tõepoolest on teinud kõvasti tööd ja saanud asja selgeks. Tegemist pigem lahtise peaga lapsega, ja kui ta veel lisaks tööd ka teeb, peaks olema ju hästi?

Ent ikkagi paneb õpetaja talle kahe või kolme. Olgu, no ju siis õpetaja hindas mingeid muid asju, mida meie lapsega lihtsalt ei osanud arvesse võtta. Aga siis ootaks õpetajalt vähemalt mingisugustki tagasisidet! Seda aga pole… Ei ühtki sõna! Ainult külmalt pandud kaks või kolm, ja nuputa ise, mille eest.

Küsin siis lapselt kontrolltöö lehte näha, et vaadata, mis valesti läks ja järgmine kord paremini teha saaks – laps vastab, et õpetaja ei anna. Kirjutan siis viimases hädas ise õpetajale, riskides kiusu alla sattumisega, palun viisakalt kontrolltöö leht lapsele tagastada. Õpetaja ei pea lapsevanemat vastuse väärilisekski. Ootan paar nädalat, kirjutan uuesti. Nüüd tuleb vastus lubadusega, et annab lehe lapsele. Ent laps tuleb koolist koju ja ütleb, õpetaja pole talle mingit lehte andnud. Mööduvad päevad, nädalad, kuud – ei annagi, kuigi lubas.

Niisuguses olukorras tekib lapsevanematel lõpuks kurbus ja usaldamatus koolitöötajate suhtes. Tekib tunne, et hindeid on võib-olla pandud ka ebaõiglaselt. St, niisugused arusaamatused, kus vanemad hakkavad protesteerima lapse hinnete osas, ei teki enamasti tühjale kohale, vaid enamasti on seal eelnenud mingi ajalugu. Väga ebameeldiv on, kui laps ja vanemad jäetakse õpetaja poolt ilma tagasisideta, isegi halbade hinnete korral, mistõttu esimesed peavad kobama justkui pimedas kotis – ei tea, mispärast halb hinne pandi, mida saaks järgmisel korral paremini teha, kui õpetaja lapsele ega vanemale tagasisidet lihtsalt ei annagi.

Kui terve nädalavahetus tuleb lapsel koos lapsevanemaga lausa tuupida, siis ilmselgelt pole lahtise peaga laps. Mõtled talle kuldse kuu selga, muud midagi

Mu omad eliitkoolides ja pole elus nendega nädalavahetustel tuupinud. Hinded 6-10. Seega parimal tasemel.

#4168336:

#4159280:

#4159244:

Õpetaja olen. Kui julgesin teadmistele vastavaid hindeid panna, hakkasid lapsevanemad protesteerima ja soovisid mu vallandamist. Nüüd panen häid hindeid…

Mina olen lapsevanem ja ei tule kõne allagi, et julgeksin hinnete osas midagi piiksuda. Laps ei luba mul õpetajaga üldse ühendust võtta, kardab hirmsasti, et siis õpetaja hakkab teda taga kiusama (ja kahjuks see hirm pole sugugi laest võetud). Seega olen vait.

On ikka kurb küll, kui oleme koos lapsega terve nädalavahetuse seda konkreetset ainet tuupinud, pühapäeva õhtul vastab laps mulle ja näen (olen ka ise pedagoogiharidusega), et laps tõepoolest on teinud kõvasti tööd ja saanud asja selgeks. Tegemist pigem lahtise peaga lapsega, ja kui ta veel lisaks tööd ka teeb, peaks olema ju hästi?

Ent ikkagi paneb õpetaja talle kahe või kolme. Olgu, no ju siis õpetaja hindas mingeid muid asju, mida meie lapsega lihtsalt ei osanud arvesse võtta. Aga siis ootaks õpetajalt vähemalt mingisugustki tagasisidet! Seda aga pole… Ei ühtki sõna! Ainult külmalt pandud kaks või kolm, ja nuputa ise, mille eest.

Küsin siis lapselt kontrolltöö lehte näha, et vaadata, mis valesti läks ja järgmine kord paremini teha saaks – laps vastab, et õpetaja ei anna. Kirjutan siis viimases hädas ise õpetajale, riskides kiusu alla sattumisega, palun viisakalt kontrolltöö leht lapsele tagastada. Õpetaja ei pea lapsevanemat vastuse väärilisekski. Ootan paar nädalat, kirjutan uuesti. Nüüd tuleb vastus lubadusega, et annab lehe lapsele. Ent laps tuleb koolist koju ja ütleb, õpetaja pole talle mingit lehte andnud. Mööduvad päevad, nädalad, kuud – ei annagi, kuigi lubas.

Niisuguses olukorras tekib lapsevanematel lõpuks kurbus ja usaldamatus koolitöötajate suhtes. Tekib tunne, et hindeid on võib-olla pandud ka ebaõiglaselt. St, niisugused arusaamatused, kus vanemad hakkavad protesteerima lapse hinnete osas, ei teki enamasti tühjale kohale, vaid enamasti on seal eelnenud mingi ajalugu. Väga ebameeldiv on, kui laps ja vanemad jäetakse õpetaja poolt ilma tagasisideta, isegi halbade hinnete korral, mistõttu esimesed peavad kobama justkui pimedas kotis – ei tea, mispärast halb hinne pandi, mida saaks järgmisel korral paremini teha, kui õpetaja lapsele ega vanemale tagasisidet lihtsalt ei annagi.

Kui terve nädalavahetus tuleb lapsel koos lapsevanemaga lausa tuupida, siis ilmselgelt pole lahtise peaga laps. Mõtled talle kuldse kuu selga, muud midagi

Mu omad eliitkoolides ja pole elus nendega nädalavahetustel tuupinud. Hinded 6-10. Seega parimal tasemel.

Minu laps ka nn eliitkoolis ja aastaid puhtviieline, aga nädalavahetustel tuupimine algas siis, kui tuli uus õpetaja, kellele minu laps lihtsalt ei meeldinud. Alguses proovisime heaga, ütlesin lapsele, et hakaku nüüd rohkem õppima, tehku aine endale nii hästi selgeks, et õpetajal lihtsalt poleks mitte kuskilt kuidagi võimalik “kinni hakata”. Laps tegigi nii. Ja ometi sai laps halva hinde ning kui küsisime õpetajalt seda tööd näha, siis õpetaja keeldus seda näitamast.

St, keeldumine nägi välja selline hämamine – algul ütles, et jaa ta kohe-kohe näitab, ent kui nädala möödudes polnud ta näidanud, võtsin ise ühendust, nüüd õpetaja ütles, et ta peab pisut otsima ja siis kohe saadab – taas möödus nädal, ei saatnud midagi. Pöördusin kolmandat korda, siis õpetaja ei vastanudki mu meilile enam üldse, ignoreeris täiega. Ja kuna oli juba teada, et see õpetaja ongi valinud mu lapse endale n-ö välja negatiivses mõttes, siis jääb selliselt hämades kuri kahtlus, et lapse töös polnudki tegelikult ühtegi viga. Seega pole praegu küsimus mitte lapse lahtises või mittelahtises peas, vaid muus. Mis suur riigisaladus see lapse kontrolltöö on, et ei laps ise ega tema vanemad mitte mingil juhul seda näha ei tohi?

Ma olen koguaeg rääkinud, et ühe kooli 5 ei ole teise kooli 5. Vanem laps käis nn. tavalises piirkonnakoolis ja oli läbinisti viieline. Tegime katsed ( nende klassist oli veel 3 viielist) ühte G4 kooli 7 klassi. Nad kõik said ehmatavalt vähe punkte ja keegi ei saanud isegi vestlusele. Terve 9 klassi käis erinevatel ettevalmistus kursustel. Sai soovitud G4 gümnaasiumisse, aga suht raske oli ikka kogu gümnaasiumi aeg. Aga seal käimine oli tema enda soov ja valik.
Teine laps käis algusest peale ühes G4 koolis ja ei olnud mingit probleemi sinna gümnaasiumisse saada.