Jah, kui patsient on teadvusel ja ta vajab intubeerimist (esialgu pannakse ikka toru läbi suu hingetorusse), siis tehakse seda kerges narkoosis. Kui patsient on teadvuse kaotanud või on olukord kiire (nt. elustamine) siis ei tehta mingit narkoosi. Et patsient hiljem ei hakkaks hingamisaparaadile nö vastu punnima, siis sedeeritakse (ehk rahustatakse) ta ravimitega ära. See ongi justnagu kooma, aga päriselt seda koomaks ikka nimetada ei saa. Pigem pikaajaline narkoos. Üldjuhul lihaslõõgasteid ei kasutata. Võimalusle hingab ikka inimene ise, aparaat abistab.
Kui on näha, et hingamistoru peab sees olema üle nädala, siis rajatakse trahheostoom (auk kaelale). See vähendab infektsioonivõimalust ja torust tulenevaid teisi tüsistusi, nt. lamatisi hingamisteedes.
Ei, sondid ja voolikud ei ole tegelikult patsiendile valulikud. Vastavalt seisundile on inimesed ka täiesti teadvusel ja teevad koostööd, samal ajal olles hingamisaparaadi ja tilgutite-sondidega-monitoridega ühendatud.
Rahusteid jäetakse ära järk-järgult, nii et seda ei saa võrrelda op-i järgsest narkoosist ärkamisega. Kõik torud võetaksegi välja alles siis, kui on näha, et patisendiga on saavutatud adekvaatne kontakt, ta allub korraldustele ja on rahulik ning on näha, et ta iseseisvalt hingamsiega hakkama saab. Sellel prooviperioodil võib olla nii, et inimesel on küll hingamistoru sees, kuid ta hingab iseseisvalt. Kui ta mõne tunni jooksul ära väsib, siis pannakse masin tagasi. Selline võõrutmine võib võtta päevi.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 25.03 17:20; 05.04 18:38;
