Ei teagi kuhu oleks õigem postitada, aga kuna tegemist kooliealise lapsega siis kirjutan siia. Laps on 9a, olnud alati pigem selline õrnake ja tundlik. Iga suvi oleme hädas äikese ja herilastega. Lapsel suur hirm ja lausa paaniline. Piisab väikesest kõminast kui näost valge ja väriseb. Teinekord satub täitsa paanikasse ja hirmukisa taevani. Oleme küll rääkinud, mis ja miks ja kuidas (on teadusehuviline) uurib aga äikesekaarti, et näha kui ligidal on ja kuhu liigub. Aga kui hetk käes siis hirm halvab kõik teadmised ja meeled.
Sama lugu herilastega, räägime ja selgitame. Saab aru, kui aga mõni putukas juhtub ligi lendama on kabuhirmus eemale jooksnud ja väriseb nurgas. Mitmeid olukordi/käike on need putukad seetõttu meil ära rikkunud, sest ei naudi ei tema ega ka meie siis väljas olemist.
Mainin ära, et äikesehirm on olnud alati ja ei ole olnud laps kuskil üksi, mis tekitanud hirmu. Herilasi ka väiksest peale kartnud, sel suvel sai korra ka mesilaselt nõelata, mis kindlasti süvendas hirmu.
Lapsest kahju, aga endal mõistus otsas. Kuidas teda aidata? On kellegil veel olnud sellise murega kokkupuudet, kuidas olete lahenduseni jõudnud või on tõesti laps ise välja kasvanud mingi aeg?
Aitäh, kes aidata oskab!
Teema: hirm herilaste ja äikese ees
Minu 14a lapsel tundub just sel suvel herilasehirm süvenenud olevat. Nõelata on saanud kauges eelkoolieas nii palju kui tean. Nüüd iga sumin ajab endast välja “ei taha herilase nõelamise pärast surra”. Kahtlustan, et on mingeid videoid internetist vaadanud. Laps on küll allergiline, aga mitte herilsate vaid tolmulesta peale, see kui voodi alla tolmurullis kogunevad, teda üldse ei häiri.
Mingeid tegelikult häirivaid situatsioone herilaste vms pole olnud, ei tungi tuppa, linnas üldse pole sel aastal näinud, maakodus kus ta vaid paar korda suve jooksul käinud, pole ka ühtegi agresiivset herilast ega muud sarnast kohanud.
Lahendust teemaalgatajale kahjuks pakkuda ei oska, ise mõtlesin isegi psühholoogi peale ja selle peale, et millalgi peaks poeg sõjaväkke minema ja siis ei saa kõike käest visata ja närvitsedes minema joosta, kui mingi sumiseja mööda lendab. Loodan, et kasvab ka aja jooksul välja. Meil küll vähem aastaid välja kasvamiseks kui teemaalgatajal.
Äikesehirmu vastu vast aitaks, kui lapsega ohutusnõuded läbi rääkida (linnas majja ei löö, maal lööb kuhugi elektriliiniposti või kõrgemasse puusse vms). Kui teil üksik maja lagedal väljal maakohas, siis peaks ilmselt natuke rohkem neid ohutusnõudeid uurima ja lapsega läbi rääkima, et selles kohas ja sellistel tingimustel olla on ohutu .
Meil aitas herilasehirmu vastu hõimlane, kes on suur loodusarmastaja ja tassib pidevalt tubadest putukaid (ka herilasi/mesilasi) oma käe peal õue ja seletab, endal silmad põlemas, kui ägedad need putukad ikka on. Ma saan aru küll, et selliseid tegelasi muidugi igas suguvõsas võtta ei ole. Meil on aitanud hirmudest rääkimine. Seletasin, et kartmine on täiesti lubatud ja OK, kõik inimesed kardavad midagi. Kui sa aga lased hirmul juba oma elu juhtida (väldid kohti, ei julge miskit teha jne) siis sa toidad vaid seda hirmu ja see on juba probleem. Probleem enamasti vaid süveneb ja siis lõpuks istudki üksi täiskasvanuna kodus ja ei julge uksest välja minna. Seejärel katsusime natuke hirmu ületada, iga kord natuke kaugema minnes (aga mitte vägisi). Kas laps oskab öelda, mida ta TÄPSELT äikese all kartmise all kardab? Kas pauku, et maja läheb põlema, et ta saab viga või mida? Sealt saaks edasi arutada.
Oli selline mure meilgi, poiss nüüd juba 13.
Sattusime hea perearstiasendaja juurde, kes alustuseks tegi peapesu, et probleemi lootsime ise üle minevat. Peale peapesu saime soovitused Ülikooli Kliinikumi väga hea psühholoogi juurde, kes saatis lisaks psühhiaatri juurde. Rohtusid vms õnneks ei saanud, sai aga korralikku teraapiat. Lisaks selgus, et minu poisil on aspergerile iseloomulikud jooned, see võib/samas ei pruugi/ ka põhjustada mõnel sellist äärmuslikku hirmu. Tänu sellele mõistan poega paremini ning suhtun tema hirmudesse teistmoodi(oi jaa, neid lisandus aja jooksul veel erinevaid)
Aga teraapias sai poeg mul kas nüüd päris hirmust lahti, aga kontrolli alla. Jooksu enam ei pane ja ei kriiska (muidu ei valinud aega ega kohta, muutus juba eluohtlikuks). Psühholoogiga koos käisid õues putukaidki vaatamas 🙂
Kannatlikku meelt!
mul kuuene laps tassib igasuguseid imelikke putukaid ja ämblikke käes ringi, aga herilasi kardab paaniliselt. kunagi pole nõelata saanud.
Ma lapsena kartsin paaniliselt äikest (mitte müristamist vaid just seda valgussähvatust), pugesin kasvõi voodi alla.
Mingi aeg läks lihtsalt üle, hetkel pigem pildistan ja naudin vaatemängu.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
