Teema: Hirm klassi ees vastamisel

Las laps naudib suvevaheaega nüüd.

Mõtlen

#4003682:

Tere

Kuidas aidata last (12a.), kes kardab ja läheb närvi klassi ees vastamisel. Algklassides see nii hull polnud, sai hakkama aga sel õppeaastal läks see päris hulluks. Juba eelmisel õhtul oli nii närvis, kui teadis, et homme peab vastama. Eriti närviline oli, kui tuli nt grupitöö esitlus või mõni muu tähtsam vastamine. Mõni õpetaja lubab koha peal vastata, piisas püsti tõusmisest aga mõni õpetaja kutsus kogu aeg ette vastama. Kuigi kodus õppis ja kõik oli selge, siis klassi ees vastates läks suurem osa meelest. Paar korda oli nii, et vastas küll ära aga pärast oli oma kohale istudes nii halb olla, et näpistas endale laua all jalgadele sinikaid. Klassijuhatajaga rääkisime sellest, tema on küll hästi toetav ja kiidab, julgustab aga teistes tundides on asi päris hull. Nüüd sai kool läbi aga kuidas aidata, et see hirm üle läheks? Kas peaks kuhugi pöörduma, kuhu? Võib-olla läheb järgmiseks õppeaastaks üle, saab vanemaks aga äkki ei lähe üle. Kas kellelgi on veel kogemusi?

Küllap ta kardab rumalana näida. Aga, et sellest üle saada püüaks ma korraldada koduseid lauamänge, kus oleks ka vastamist, ja kus on ka vbl teisi temast targemaid inimesi, kuid kes kindlasti ka vale vastuse puhul teda maha ei tee, et ta näeks, et ka eksimine on tegelikult lubatud ja midagi hullu ei juhtu. Me mängisime lastega koos reis ümber Euroopa ja Eesti mäng, aga ka teisi ilma teadmisi eeldavaid mänge nagu Monopol ja Alias jt, algul ikka nii, et nooremad lapsed olid vanemaga paaris alguses. Tütar mul juba 22 ja tema küll ei taha viktoriini moodi mänge, sest vist teda ei saanud piisavalt toetatud nooremana, aga 16 a poeg praegu mängib hea meelega ja ei põe üldse.

Kas laps kardab seda, et ei oska või kardab olla klassi ees? Vabalt võib siit kujuneda agorafoobia, kus inimene oskab ja teab absoluutselt kõike, kuid kogu tema jõud läheb sellele, et ta lihtsalt suudaks põgenemata ja  “suremata” klassi ees seista.

Meelest minemise vastu aitab see, kui kõik, mis klassi ees öelda tahad, kirja panna ja siis paar korda kodus seda sama teksti esitada.

#4006417:

Meelest minemise vastu aitab see, kui kõik, mis klassi ees öelda tahad, kirja panna ja siis paar korda kodus seda sama teksti esitada.

Ei pruugi aidata, võib olla nii, et kodus on kõik meeles, aga esinemise ajal tekib paanika ja pea on täiesti tühi.

Mul väga hullu hirmu pole olnud, aga mõned asjad, mis mind on aidanud:

– oluliste esinemiste puhul on mul igaks juhuks olemas paber, kus on vajalik jutt kirjas. Kui on keerulisem jutt, siis isegi laused sõna-sõnalt, tähtsamad märksõnad paksus kirjas, nii et kergemal juhul piisab ühest pilgust uuesti järje peale saamiseks. Enamasti ei ole seda vaja, aga juba see teadmine, et nö. päästerõngas on olemas, aitab pinget maha võtta.

– suur auditoorium, st palju kuulajaid tekitab minus rohkem paanikat. Aitab, kui ma ei vahi esinemise ajal ringi, vaid valin paar-kolm nägu, kellele vaheldumisi otsa vaatan. Koolis võib kasvõi ainult ühele sõbrale otsa vaadata või siis õpetajale, kui vastamine seda eeldab. Võib vahtida isegi mingit suvalist asja klassi tagaseinas.

– teadmine, et esinemishirm on üks levinumaid hirme ja paljud kannatavad selle all, seetõttu pole ka mingi suur häbi, kui teised seda tähele panevad.

Suvel las puhkab ja proovi saavutada lihtsalt usalduslik vahekord (või seda säilitada), see on hästi oluline – et ta teaks, et alati on keegi, kellele ta sellest murest rääkida võib. Minu last tabas sarnane häda gümnaasiumis, paraku ka palju võimsamalt, ta ei suutnud isegi klassi minna, kui teised enne teda seal olid, ei suutnud isegi seda taluda, kui õpetaja mõne kontrolltöö järel teda kiitis ja klassikaaslased tema poole vaatasid. Meil lõppes asi antidepressantide ja diagnoosi ja psühholoogiga. Laps oli ise tubli ja leidis sammhaaval oma muredele lahendused, lähtus psühholoogi õpetusest, et tulebki just seda teha, mida kardad – see hävitab hirmu. Selleks oli vaja paljude klassikaaslaste abi (laps läks ja pühendas ükshaaval klassikaaslasi oma muresse ning palus abi – uskumatult mõistvad oldi, klassikaaslased tajusid probleemi ja aitasid raskel hetkel, kord näiteks üks sõber läks minu lapse eest vastama vabatahtlikult, kui tema ei suutnud taas püsti tõusta), paljude õpetajate teadmist ja mõistvust, klassijuhataja tuge, kes aitas tekkinud probleeme lahendada (näiteks tunnist ära minemised, kui ta olla ei suutnud jne). Nüüdseks on kool mitmeid aastaid seljataga, ülikoolis bakagi tehtud, eks seal jätkus sama mure, aga nüüd olid lapsel juba relvad olemas. Loodetavasti teil nii hulluks ei lähe, aga lihtsalt tea, et sellist asja on paljudel. Eks taustaks on ilmselt ebakindlus, aga millest see tekib, on väga erinev. Näiteks minu lapse kohta kindlasti ei saa öelda, et ta seepärast kartis vastata, et ei osanud – lõpetas kuldmedaliga.

#4006442:

Äraevushäire – miks igast igapäevaasjast häired jne peab tegema?

Kui probleem hakkab elu segama, siis ta ongi häire.