Esileht Koolilaps Hirm klassi ees vastamisel

Näitan 14 postitust - vahemik 1 kuni 14 (kokku 14 )

Teema: Hirm klassi ees vastamisel

Postitas:
Kägu

Tere

Kuidas aidata last (12a.), kes kardab ja läheb närvi klassi ees vastamisel. Algklassides see nii hull polnud, sai hakkama aga sel õppeaastal läks see päris hulluks. Juba eelmisel õhtul oli nii närvis, kui teadis, et homme peab vastama. Eriti närviline oli, kui tuli nt grupitöö esitlus või mõni muu tähtsam vastamine. Mõni õpetaja lubab koha peal vastata, piisas püsti tõusmisest aga mõni õpetaja kutsus kogu aeg ette vastama. Kuigi kodus õppis ja kõik oli selge, siis klassi ees vastates läks suurem osa meelest. Paar korda oli nii, et vastas küll ära aga pärast oli oma kohale istudes nii halb olla, et näpistas endale laua all jalgadele sinikaid. Klassijuhatajaga rääkisime sellest, tema on küll hästi toetav ja kiidab, julgustab aga teistes tundides on asi päris hull. Nüüd sai kool läbi aga kuidas aidata, et see hirm üle läheks? Kas peaks kuhugi pöörduma, kuhu? Võib-olla läheb järgmiseks õppeaastaks üle, saab vanemaks aga äkki ei lähe üle. Kas kellelgi on veel kogemusi?

+4
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Las laps naudib suvevaheaega nüüd.

+9
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Suvel jah las turgutab oma ärevat närvisüsteemi.

Positiivseid (suhtlus)kogemusi võiks ehk suvel saada, kui midagi teha tahta. Isegi urgitseda, et mille pärast ta täpsemalt muretseb, pole vaheajal ehk mõtet – kui uuel aastal jätkub, siis küll.

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mõtlen

Tere

Kuidas aidata last (12a.), kes kardab ja läheb närvi klassi ees vastamisel. Algklassides see nii hull polnud, sai hakkama aga sel õppeaastal läks see päris hulluks. Juba eelmisel õhtul oli nii närvis, kui teadis, et homme peab vastama. Eriti närviline oli, kui tuli nt grupitöö esitlus või mõni muu tähtsam vastamine. Mõni õpetaja lubab koha peal vastata, piisas püsti tõusmisest aga mõni õpetaja kutsus kogu aeg ette vastama. Kuigi kodus õppis ja kõik oli selge, siis klassi ees vastates läks suurem osa meelest. Paar korda oli nii, et vastas küll ära aga pärast oli oma kohale istudes nii halb olla, et näpistas endale laua all jalgadele sinikaid. Klassijuhatajaga rääkisime sellest, tema on küll hästi toetav ja kiidab, julgustab aga teistes tundides on asi päris hull. Nüüd sai kool läbi aga kuidas aidata, et see hirm üle läheks? Kas peaks kuhugi pöörduma, kuhu? Võib-olla läheb järgmiseks õppeaastaks üle, saab vanemaks aga äkki ei lähe üle. Kas kellelgi on veel kogemusi?

Küllap ta kardab rumalana näida. Aga, et sellest üle saada püüaks ma korraldada koduseid lauamänge, kus oleks ka vastamist, ja kus on ka vbl teisi temast targemaid inimesi, kuid kes kindlasti ka vale vastuse puhul teda maha ei tee, et ta näeks, et ka eksimine on tegelikult lubatud ja midagi hullu ei juhtu. Me mängisime lastega koos reis ümber Euroopa ja Eesti mäng, aga ka teisi ilma teadmisi eeldavaid mänge nagu Monopol ja Alias jt, algul ikka nii, et nooremad lapsed olid vanemaga paaris alguses. Tütar mul juba 22 ja tema küll ei taha viktoriini moodi mänge, sest vist teda ei saanud piisavalt toetatud nooremana, aga 16 a poeg praegu mängib hea meelega ja ei põe üldse.

+2
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Paljudel sama teema, eks ikka inimene areneb, mõtestab ja analüüsib, samuti kui pere pakub palju positiivset tagasisidet- ühel hetkel asi liigub paremuse poole.

Kogemus muusikakooli lastega- oled üksi pilliga laval, kõik vaatavad, ometi pead mängima veatult. Olen vaadanud, et pilliõpetajad suures osas ennetavad lavanärvi: iga kuu mingi esinemine, kui läheb metsa- pole hullu suhtumine, põhiline on järjepidevus- kui miski on kogu aeg olnud, ei oskagi teistmoodi.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kas laps kardab seda, et ei oska või kardab olla klassi ees? Vabalt võib siit kujuneda agorafoobia, kus inimene oskab ja teab absoluutselt kõike, kuid kogu tema jõud läheb sellele, et ta lihtsalt suudaks põgenemata ja  “suremata” klassi ees seista.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina räägiks murest perearstile, kui on mõistlik arst. ehk oskab suunata. kui mitte, siis paljudes kohtades, kus töötavad psühholoogid, psühhoterapeudid jne (liike on väga palju), saab esmase vastuvõtu aja panna vaimse tervise õe juurde, kes võtab vastu ja suunab edasi õige spetsialisti poole. meil on perearstikeskuses, aga veel nt Confido jne.

tõenäoliselt tasuta vastuvõttu ei saa, aga käiksin oma lapseg algul tasulies vastuvõtus küll ja peale seda juba oskaks edasi otsustada.

0
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Meelest minemise vastu aitab see, kui kõik, mis klassi ees öelda tahad, kirja panna ja siis paar korda kodus seda sama teksti esitada.

+1
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Meelest minemise vastu aitab see, kui kõik, mis klassi ees öelda tahad, kirja panna ja siis paar korda kodus seda sama teksti esitada.

Ja ärevushäire pühib selle kõik sekundiga minema.

+1
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Meelest minemise vastu aitab see, kui kõik, mis klassi ees öelda tahad, kirja panna ja siis paar korda kodus seda sama teksti esitada.

Ei pruugi aidata, võib olla nii, et kodus on kõik meeles, aga esinemise ajal tekib paanika ja pea on täiesti tühi.

Mul väga hullu hirmu pole olnud, aga mõned asjad, mis mind on aidanud:

– oluliste esinemiste puhul on mul igaks juhuks olemas paber, kus on vajalik jutt kirjas. Kui on keerulisem jutt, siis isegi laused sõna-sõnalt, tähtsamad märksõnad paksus kirjas, nii et kergemal juhul piisab ühest pilgust uuesti järje peale saamiseks. Enamasti ei ole seda vaja, aga juba see teadmine, et nö. päästerõngas on olemas, aitab pinget maha võtta.

– suur auditoorium, st palju kuulajaid tekitab minus rohkem paanikat. Aitab, kui ma ei vahi esinemise ajal ringi, vaid valin paar-kolm nägu, kellele vaheldumisi otsa vaatan. Koolis võib kasvõi ainult ühele sõbrale otsa vaadata või siis õpetajale, kui vastamine seda eeldab. Võib vahtida isegi mingit suvalist asja klassi tagaseinas.

– teadmine, et esinemishirm on üks levinumaid hirme ja paljud kannatavad selle all, seetõttu pole ka mingi suur häbi, kui teised seda tähele panevad.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Meelest minemise vastu aitab see, kui kõik, mis klassi ees öelda tahad, kirja panna ja siis paar korda kodus seda sama teksti esitada.

Ja ärevushäire pühib selle kõik sekundiga minema.

Ärevushäire puhul just selle pühkimise vastu aitabki see, et saad vajadusel maha lugeda ja kui ärevusest lugemine on raskendatud, siis eelnev kodus harjutamine siiski aitab veidigi soravamaks seda mahalugemist muuta, isegi äreva inimese puhul. Neist tevevustest on rohkem kasu kui mittemidagi tegemisest. Võluvitsa muidugi ei ole.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Suvel las puhkab ja proovi saavutada lihtsalt usalduslik vahekord (või seda säilitada), see on hästi oluline – et ta teaks, et alati on keegi, kellele ta sellest murest rääkida võib. Minu last tabas sarnane häda gümnaasiumis, paraku ka palju võimsamalt, ta ei suutnud isegi klassi minna, kui teised enne teda seal olid, ei suutnud isegi seda taluda, kui õpetaja mõne kontrolltöö järel teda kiitis ja klassikaaslased tema poole vaatasid. Meil lõppes asi antidepressantide ja diagnoosi ja psühholoogiga. Laps oli ise tubli ja leidis sammhaaval oma muredele lahendused, lähtus psühholoogi õpetusest, et tulebki just seda teha, mida kardad – see hävitab hirmu. Selleks oli vaja paljude klassikaaslaste abi (laps läks ja pühendas ükshaaval klassikaaslasi oma muresse ning palus abi – uskumatult mõistvad oldi, klassikaaslased tajusid probleemi ja aitasid raskel hetkel, kord näiteks üks sõber läks minu lapse eest vastama vabatahtlikult, kui tema ei suutnud taas püsti tõusta), paljude õpetajate teadmist ja mõistvust, klassijuhataja tuge, kes aitas tekkinud probleeme lahendada (näiteks tunnist ära minemised, kui ta olla ei suutnud jne). Nüüdseks on kool mitmeid aastaid seljataga, ülikoolis bakagi tehtud, eks seal jätkus sama mure, aga nüüd olid lapsel juba relvad olemas. Loodetavasti teil nii hulluks ei lähe, aga lihtsalt tea, et sellist asja on paljudel. Eks taustaks on ilmselt ebakindlus, aga millest see tekib, on väga erinev. Näiteks minu lapse kohta kindlasti ei saa öelda, et ta seepärast kartis vastata, et ei osanud – lõpetas kuldmedaliga.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Äraevushäire – miks igast igapäevaasjast häired jne peab tegema?

Enamus inimesi ei naudi klassi ees vastamist ja kohtumõistmist – eriti, kui pole endast kõike andnud, et luuletus vms pähe saaks. See klassi ees vastamine ongi väga imelik situatsioon… Millal te hiljem päriselus sedasi tegema olete pidanud? 🙂

Ei taha keegi sinna klassi ette vastama minna, ja ega enamikke seal klassi ees ei huvita see kuulamine ka… Kui vaid ainult selleks, et ennast lohutada, kui kellelgi teisel piinlikumalt läheb.

Kui tööl või mingis muus asjus on vaja midagi esitleda, siis on materjalid enda poolt kokku pandud ja oletegi selle ala nö ekspert – kõik on kindel, midagi viltu minna ei saa; isegi, kui mingi piprasem kolleeg ime-lühendeid kasutades sulle segadust tekitava küsimuse esitavad. Kui esitatav asi on endale võimalikult selgeks tehtud ja see natukene meeldib ka, ongi esitus ka lihtsam. Võõrast materjali, mille vastu huvi ei tunne, või on isegi vastumeelne – seda ongi ääretult ebamugav esitada (kõik laused kõlavad nagu küsimused? ja siis õpetaja küsib et kas sa ütled või küsid? ja siis kõik hakkavad hoopis küsivale toonile keskenduma?).

Las laps esitab sulle, muud moodi harjutada ei saa. Üksi olles võib ju kassetile või telefoni salvestada ja siis kuulata – aga üldiselt on see kogemus veel traumeerivam, kui klassi ees viltu läheb.

0
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Äraevushäire – miks igast igapäevaasjast häired jne peab tegema?

Kui probleem hakkab elu segama, siis ta ongi häire.

+1
0
Please wait...

Näitan 14 postitust - vahemik 1 kuni 14 (kokku 14 )


Esileht Koolilaps Hirm klassi ees vastamisel