Esileht Sünnitus Hirm (korduva) sünnituse ees

Näitan 16 postitust - vahemik 1 kuni 16 (kokku 16 )

Teema: Hirm (korduva) sünnituse ees

Postitas:
Kägu

Ma ei hakka pikalt emotsionaalselt heietama, aga ootaks, kas kellelgi veel on kogemusi olukorraga, kus eelmine/eelmised sünnitused on läinud üliraskelt ja seetõttu on tekkinud tohutu hirm veel ühe lapse saamise ees, ehkki tegelikult väga tahaks?

Mul on selja taga kaks keerulist sünnitust, esimene lõppes vaakumi ja teine erakorralise keisri + komplikatsioonidega.
Pärast teist korda blokkisin enda jaoks mõtte, et võiksin veel kunagi selle kõik läbi teha – las lapsi saavad siis pigem need, kellel see kergemini läheb. Teine laps on juba 7 aastane ja kogu selle aja olen maha surunud endas tundeid, et tahaks veel lapsi, aga ma lihtsalt ei julge enam.

Viimasel ajal kummitab see mõte üha rohkem. Vanus ka tiksub ja lõputult aega oodata mul enam ei ole. Tahaksin veel ühte last/lapsi, aga ei tea, kuidas oma varasematest emotsioonidest võitu saada.

Ehk keegi on midagi sarnast läbi elanud?

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Sinu ajalugu arvestades, siis kas kolmandat last plaanilise keisriga ei saaks?

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui sa tunned, et soov läheb järjest suuremaks, eks siis üks hetk peab emb-kumb emotsioon võitma. Mõtle asjale nii, et kas sa pensionärina kahetseksid rohkem sündimata jäänud last või seda, et küll oli ikka raske see sünnitus ja soovin, et seda viimast last poleks olnud? Kas kuidagi kumbki sünnituskogemus on pannud sind kahetsema, et selle lapse sünnitama pidid, või lihtsalt on hirm?

Kas sünnitamisele võiks olla alternatiiv ka lapsendamine?

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina kardan. Mul esimese sünnituse ajal polnud presse, olid ainult meeletud valusööstud aga need valusööstid olid mitu korda hullemad kui graafiku järgi 100sed kokkutõmbed. Nii kohutavalt valus oli ja nii 2.5 tundi. Lõpuks ma värisesin seal ja mõtlesin, et suren reaalselt ära. Nii hull oli. Nüüd on teine sünnitus ukse ees ja ma ei tea mis saab. Käisin nõustaja juures aga abi on 0.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Sinu ajalugu arvestades, siis kas kolmandat last plaanilise keisriga ei saaks?

Ma täna isegi ei tea, kas ma kardan rohkem sünnitust või keisrit.
Pärast esimest rasket sünnitust arvasin, et keiser on minu jaoks parem lahendus. Teise lapse saamiseks valmistumisega läks 9 aastat ja jõudsin siis ikkagi kuidagi sinnani, et olin valmis ise sünnitama. Arvasin, et kuna tegin sellel korral kõik teistmoodi (puhkasin, keskendusin endale, käisin joogas, mõtlesin kogu selle protsessi omale ilusaks ja loomulikuks), tuleb ka sünnitus lihtsam. Aga lõpuks tuli ikka erakorraline keiser. Kuna mul tekkisid rasked keisrijärgsed komplikatsioonid, paranemine oli väga pikk ja vaevarikas, siis täna ma ei julge ka öelda, et kui mulle plaanilist keisrit pakutaks, võtaksin selle mõtlemata vastu. Ehk selline nõutu tunne on – polegi minu jaoks nagu ühtegi head varianti ja ehk peaksingi leppima, et mul on kaks toredat last ning see on minu piir. Samas kripeldab nii hirmsasti…

Mul on järgmisel nädalal naistearsti visiit, plaanin selle teemaks võtta ja kuulata, mis tema arvab.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mina kardan. Mul esimese sünnituse ajal polnud presse, olid ainult meeletud valusööstud aga need valusööstid olid mitu korda hullemad kui graafiku järgi 100sed kokkutõmbed. Nii kohutavalt valus oli ja nii 2.5 tundi. Lõpuks ma värisesin seal ja mõtlesin, et suren reaalselt ära. Nii hull oli. Nüüd on teine sünnitus ukse ees ja ma ei tea mis saab. Käisin nõustaja juures aga abi on 0.

Tea, mis mõte neil nõustajatel ka reaalselt üldse on? Mõttetud.

+2
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mina kardan. Mul esimese sünnituse ajal polnud presse, olid ainult meeletud valusööstud aga need valusööstid olid mitu korda hullemad kui graafiku järgi 100sed kokkutõmbed. Nii kohutavalt valus oli ja nii 2.5 tundi. Lõpuks ma värisesin seal ja mõtlesin, et suren reaalselt ära. Nii hull oli. Nüüd on teine sünnitus ukse ees ja ma ei tea mis saab. Käisin nõustaja juures aga abi on 0.

Mulle on raseduskriisi nõustajat soovitatud, ehkki väiksema lapse sünnist on nii kaua möödas ja rase ma täna pole. Tundub kuidagi veider sellises olukorras minna, aga ehk peaks proovima.
Mees on ka nõutu, tema tahaks last, aga ei oska mind kuidagi aidata, et reaalselt sinnani jõuaksime.

Palju Sul sünnituseni jäänud on? Kas hirm tekkis raseduse ajal või oli juba enne seda? Kui juba enne seda, siis kuidas jõudsid otsuseni laps ikkagi saada?

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Miks esimene sünnitus vaakumiga lõppes?

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

No tegelikult võiksid mõelda nii, et sünnitus kestab mõned tunnid, aga laps jääb sulle terveks eluks. Ma mõistan su hirmu. Mul oli esimene sünnitus üli raske ja pikk. Järgmine oli väga kiire ja kerge. Kolmas oli jälle suhteliselt kiire, aga siiski minu jaoks raskem kui teine. Ma olen alati võtnud seda nii, et ma lihtsalt pean selle ära tegema kui oma beebit kätte saada tahan. See on valus ja raske, aga sellel hetkel oled lihtsalt seal ja teed selle ära. See saab läbi, iga valu viib eesmärgile lähemale. Mind aitab ka lapse peale mõtlemine. Et ta on ka seal, tal on ka raske ja hirmus ja ainult mina saan teda aidata.
Kui ennast hästi ettevalmistad, siis on kergem minna. Aruta ämmaemandaga enne läbi oma eelnevad sünnitused ja võimalused lõdvestuseks ja valu leevendamiseks tuleva sünnituse ajal. See uus sünnitus võib nüüd tulla just väga erinev su eelmistest. Minu kolm sünnitust on olnud tegelikult väga erinevad. Sa ei peaks ennast meelestama nii, et sul läheb kindlasti väga raskelt ja halvasti. Tegelikult sa ei tea seda.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Sa ei peaks ennast meelestama nii, et sul läheb kindlasti väga raskelt ja halvasti. Tegelikult sa ei tea seda.

Tal on ju eelnevad kogemused halvad. Soovitad tal jälle riski peale minna lihtsalt.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Soovitan rõhku panna nendele asjadele, mida ise muuta saab. Ma ei tea kuidas see on riski peale minemine. Väga võimalik, et eelnevate sünnituste põhjal, tal ei lastakski ise sünnitada, aga keegi ei tea seda praegu. Minu arvates on naiivne rõhuda ka sellele, et keiser oleks ainuke variant. Ei ole ju ja kunagi ei tea ette milline sünnitus nüüd tuleb. Eelnevate kogemuste põhjustatud HIRM on probleem, mitte uuesti ees seisev sünnitus iseenesest.

+2
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mina kardan. Mul esimese sünnituse ajal polnud presse, olid ainult meeletud valusööstud aga need valusööstid olid mitu korda hullemad kui graafiku järgi 100sed kokkutõmbed. Nii kohutavalt valus oli ja nii 2.5 tundi. Lõpuks ma värisesin seal ja mõtlesin, et suren reaalselt ära. Nii hull oli. Nüüd on teine sünnitus ukse ees ja ma ei tea mis saab. Käisin nõustaja juures aga abi on 0.

Mulle on raseduskriisi nõustajat soovitatud, ehkki väiksema lapse sünnist on nii kaua möödas ja rase ma täna pole. Tundub kuidagi veider sellises olukorras minna, aga ehk peaks proovima.

Mees on ka nõutu, tema tahaks last, aga ei oska mind kuidagi aidata, et reaalselt sinnani jõuaksime.

Palju Sul sünnituseni jäänud on? Kas hirm tekkis raseduse ajal või oli juba enne seda? Kui juba enne seda, siis kuidas jõudsid otsuseni laps ikkagi saada?

Novembris on tähtaeg. Kartsin juba enne rasestumist aga oli valida kas teine laps jääb üldse saamata või üritan hirmust üle olla. Eks vahel on ikka õhtuid kus tuleb paanika peale ja saab mõned pisaradki valatud aga ma tean, et pean hirmust lihtsalt üle olema. Mul esimene sünnitus kestis 70 tundi, viimased 2.5 tundi olid kõige raskemad ja eks see hirmutab korralikult, et äkki jälle läheb raskelt aga ma üritan sellele mitte mõelda ja elada nn. hetkes. Mõtlen küll, et nüüd lähen teadlikumalt sünnitama aga samas esimene sünnitus näitas, et sellest teadlikusest väga kasu ei ole. Ühesõnaga, eks näis 🤷‍♀️

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

70 tundi!? WTF, küsi keisrilõiget ja käi peale neile sellega.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Minul oli esimene ka pikk sünnitus ja vaakum, lapsel hapnikupuudus. Teine laps oli suurem, aga sups ja tehtud, ei midagi hullu.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu esimene sünnitus oli küll lühike, kuid lõppes samuti vaakumiga, sest lapsel tekkis hapnikupuudus. Tal oli nabanöör 1x ümber kaela. Nüüd ootan teist last 🙂

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mul olid kaks esimest sünnitust ka keerulised – mõlemal korral läks nii elustamismeeskonda vaja kui ka kirurgilist sekkumist. Siiski jäin ka kolmandat korda lapseootele. 37.rasedusnädalal pidin sünnitusplaani koostamisele minema (et mismoodi ma üldse sünnitan – kas kutsutakse enne TA-d sünnitus esile või tehakse plaaniline keiserlõige või lastakse sünnitusel ise pihta hakata). Aga enne seda hakkas tervis järsult halvenema, sinna sünnitusplaani koostamisele ei jõudnudki. Sama päeva hommikul olin haiglas ja osakonna arst ütles, et tulebki kohe sünnitama hakata. Pandi sünnituse esilekutsumiseks geeli ja hakkasidki valud pihta. Õhtul tuli valvearst ja tegi erakorralise keisri siiski ära (midagi väga hullusti polnud, aga arvestades eelmisi sünnitusi (kusjuures ta juba oli mulle 2.sünnitusel erakorralise keisri teinud), ei hakanud ta riskima asja halvenemisega. Peale minu oli teisi sünnitajaid ka, ei saanud ainult minu sünnitusvoodi ees lõpmatult valvata).

0
0
Please wait...

Näitan 16 postitust - vahemik 1 kuni 16 (kokku 16 )


Esileht Sünnitus Hirm (korduva) sünnituse ees