Muide, mitte miski ei välista, et ka hüpohondrikul võib tegelikult mõni tõsine haigus olla. Aga kui inimene käib pidevalt oma hirmude ja hädadega perearsti vahet ja juba kord hüpohondriku sildi külge on saanud, võib vabalt juhtuda, et pärishaigus jääb diagnoosimata. Teate küll seda lugu karjapoisist, kes mitu korda hundi kohta valetas ja külarahvast nalja pärast appi hüüdis …
Probleem on selles, et inimene võib selle hüpohondriku sildi külge saada ka siis, kui tema hädad on algusest peale täiesti põhjendatud, kuid arst lihtsalt ei ole taibanud, milles asi. On haigusi, mille diagnoosimiseks lähebki keskmiselt üle kümne aasta esimesest hoost. Olgu, kõik ei pöördu vast esimese hooga ka arstile, aga enamasti läheb mitmeid hooge, enne, kui diagnoosini jõutakse. Kas see, kui inimene esimeste hoogudega arstile pöördub, on võrreldav nalja pärast hundi karjumisega?
