Käisin hiljuti günekoloogi vastuvõtul paari kaebusega, tehti PAP-test, sain nüüd vastued, test oli positiivne, telefonis ütles arst veel, et \”väga paha lugu\” (ei tea mida ta selle all silmas pidas). Mitu päeva seedisin seda asja ise, ei julgenud kellegile rääkida, nutsin pidevalt. Lõpuks suutsin end maha rahustada sellega, et siiski enamus on sellest jagu saanud ja kõik on ok, lisaks otsustasin julguse kokku võtta ja rääkida sellest ka mehele, lootsin et ta toetab mind. Kui olin ära rääkinud ei ilmunud mehet mitte mingit reaktsiooni, vaid nagu tavaliselt ikka, võttis ta oma telefoni ning asus oma sõbrannakestega kirjutama. Ning mõni hetk hiljem võttis oma asjad ja läks \”kliendi\” juurde. Olgu siis mainitud, et veidi aega tagasi olid suhted meil nii sassis, et olime peaaegu lahutamas kuid otsustasime veelkord proovida.
Meeleheide on lihtsalt nii suur, enam ei tea mis peale hakata ja kui kedagi sellisel raskel hetkel veel toeks ka pole, tekib eriti suur hirm… Sümptomid millega arstile pöördusin, nagu hilisemal uurima hakkamisel selgus, on edasiarenenud emakakaela vähi omad. 🙁 Tean et ma ei tohiks üle mõelda ja muretseda, aga arsti ajani on veel 2 nädalat, lihtsalt jube piin!
Teema: Hirm, mure… ning mees ei toeta.
kui küsida tohib siis millised on edasi arenenud emakakaela vähi tunnused sul? Sest kui ma vaatasin netis neid tunnuseid siis mul on samuti pea kõiki neist avaldunud.
Kui sulle kolposkoopiat tehtud ei ole ja arst sinna veel aega ei käsikinud kinni panna ei pruugi asi üldse nii hull olla.
Mul on viimased 4 aastat PAP test korrast ära – see juuures PAP on üsna halb koguaeg. Samas kolposkoopias(võetakse proovitükk, arst vaatab lähemalt) tuli vastuseks esimese astme raku muutustes – seega ei midagi hullu ja see võib iseenesest taanduda:)
Samas arst ei tohiks halbu analüüsi vastuseid üldse telefoni teel öelda…
mees ei osanud lihtsalt selle uudisega midagi peale hakata. tüüpiline mees. naised on need, kes (ka teise inimese) halva uudise peale kukuvad nutma ja halama, mehed võtavad asju ratsionaalsemalt. kui aidata ise ei saa, siis polegi tal midagi teha, sest nutt ja hala meeste meelest ei aita (ja ega ei aitagi).
ses suhtes on tuttav teema, et sain ise hiljuti sarnase uudise ja nüüd ootan opiaega. kui mehele ütlesin, siis vastuseks oli, et oh, sitt lugu küll. mulle sobis, sest tuleb lihtsalt ravima hakata ning loota paranemist. kui mees oleks halama hakanud selle uudise peale, oleks asja hoopis hullemaks teinud minu jaoks.
räägi mõne sõbrannaga, neilt saad sellisel puhul rohkem sõnalist kaastunnet kui meesterahva käest
Mina ei saa aru, miks kõik seda meest kiidavad. Kui naisel on emakakaelavähk, siis on see sellest, et ta on saanud mehelt papilloomviiruse, mis on emakakaelavähi põhjustajaks. See omakorda tähendab seda, et mees on usinasti ringi tõmmanud ja pole vaevunud kondoome kasutama ning et paljud teised naised võivad olla talt saanud sama viiruse. Mees on süüdi selles, et naine haigeks jäi, kas te aru ei saa?
Kallis teemaalgataja, tean et oli hirmutav seda arstilt kuulda ja küllap juba mõtled kõige hullemaid mõtteid, aga ära mõtle! Tõenäoliselt tehakse sulle järgmisena kolposkoopia ja vajadusel konisatsioon-see ei tähenda veel vähki! Ma olen kõigest sellest läbi käinud ja nüüd õnnelik väikelapse ema. Kõik läheb hästi! Kui sul on mõni väga hea sõbranna siis jaga temaga seda muret, mehed ei mõista. Kui ka edaspidi ei näita mees sinu tervise vastu huvi siis saada kuradile, ta ei ole sind väärt.
Minul oli ka kunagi PAP positiivne, telefoni teel küll midagi halba ei öeldud, paluti hoopis kordusuuringutele tulla.
Ära üle mõtle, asi ei pruugi üldse nii hull olla.
Mees ei osanud ilmselt kuidagi reageerida ja vajas ehk aega, et asja seedida.
Emakakaelavähil võib muid põhjusi ka olla; papilloomviirus võib olla saadud mujalt, mõnest varasemast suhtest; ei, ei kiida tuima nahaga meest aga ei arva ka, et kõik maailma süü tuleks tema kaela keerata.
Oot oot, tõmba nüüd pidur peale. Halb PAP ei tähenda veel emakakaela vähki. Arst saadab su nüüd kolposkoopiasse, kus võetakse väike tükk emakakaela osalt, kus on rakumuutusi, see läheb analüüsimisele. Kui vastused käes siis arstiga otsustate mida teha.
Minul oli PAP aastaid ok aga rasedus ja sünnitus mõjusid nii rängalt, et peale sünnitus sain diagnoosiks SIN III(sisuliselt lõppstaadiumis vähieelne seisund) ja pidin minema konisatsioonile. Eemaldati väga suur osa emakakaelast. Aasta hiljem on PAP korras, emakakaelal muutusi ei ole.
Oota nüüd rahus ära oma arsti aeg ja siis saad kolposkoopiasse. Sa oled hetkel väga segaduses ja hirmul, mina olin ka kuna ma ei saanud täpselt aru mis mul viga on.
Kõik saab korda, ära muretse.
Ära pabista nii palju, mul on ka koguaeg PAP test nii kehv olnud et peale igakordset testimist on ka kolposkoopiasse edasi saadetud, aga seal on alati selgunud, et kõik on ikkagi korras olnud!
Mis mehesse puutub siis tema oleks võinud muidugi rohkem hoolivust üles näidata sellise uudise peale oma naise suhtes, kehvasti käitus ja mina ikkagi mõtleks sinu asemel selle peale kas on ikka mõtet temaga \”uuesti proovida\” muidugi eksisteerib veel võimalus et mees ei tea mida tähendab lause – \”PAP test on positiivne\” (minu mees ka ei teadnud näiteks mida see PAP test endast täpselt kujutab) ja arvas et see pole midagi eriti hullu – umbes et võtad paar tabletti ja saad terveks nagu muude haiguste puhul tavaliselt.
Kas seletasid talle ikka korralikult lahti, et sellest võib areneda emakakaelavähk, mis on eluohtlik? KUi ta selle uudise peale ka samamoodi ükskõikselt ja hoolimatult käitub siis – Lahuta!
1. mees kanna mõttes maha
2. kurda mõnele sõbrannale või õele või emale
3. oota arstiaeg ära, pane seni kirja absoluutselt kõik küsimused, mis sul on tekkinud ja loe terve internet läbi oma seisundi kohta
4. kui mees ei ole vahepeal mingeid kaastunde või hoolimise märke ilmutanud, siis mine temast otsustavalt lahku.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]nagu tavaliselt ikka, võttis ta oma telefoni ning asus oma sõbrannakestega kirjutama. [/tsitaat]
Niimoodi siis \”proovite uuesti\”:S
Ma saadaks mingeid sõbrannakesi pidava mehe kohe pikalt.
Ole vapper, ära kaota lootust ja kui võimalik siis proovi mitte enne muretseda kui oleduuesti arstiga rääkinud/lisauuringud tehtud. Kui suudad, siis lülita mõtted mehest üldse välja, sest ta ei tundu nagunii eriti hoolivat. Loodan küll vastupidist, aga kõik, mis sa siia kirjuranudoled väidab vastupidist. Kontakteeru nendega, kes sinust hoolivad, sealt saad tuge.
Huvitav on lugeda siinse perefoorumi nõuandeid. Tuleb selline mõnus retrotunne peale, nagu oleks ajamasinaga meie vanaemade nooruspõlve sattunud. Inimene kurdab, et sai hirmutava diagnoosi osaliseks ja nutab päevade kaupa pidevalt kodus – mees ei märka esiteks midagi. Seejärel teemaalgataja jagab muret mehega. Mees ei reageeri sellele mingil moel, hakkab telefonis hoopis oma armukesega suhtlema. Perekooli suhteekkspertide soovitus: püüa meest mõista, ega mehed ei oskagi oma tundeid väljendada (ei peagi oskama), rahune maha…
Kui selle foorumi eesmärgiks on tagada, et veel järgmine põlvkond Eesti naisi oleksid oma meestest sõltuvad suhtesõltlased ja tallaalused, siis on kõik kombes. Lapsed aina õpivad kõrval ja teevad järeldusi.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]..Jah seda ma tean, et olen alati suur ülemõtleja olnud, ja kukun ilma asjata pabistama… Katsun maha rahuneda! Aga mehe koh pealt jh, sain nüüd just paar tundi tagasi veel teada, et nagu ma kahtlustasin, tal ongi armuke.. kahjuks on mu elu niimoodi läinud, et häid sõbrannasid mul ei ole, tagant järgi hakkan mõtlema, siis on mees see kes mul kõigiga on suhted tuksi keeranud ja sokutanud oma vahepealseid armukesi mulle sõbrannadeks (iga kord on välja tulnud ja ta on ise ka lõpuks üles tunnistanud). Mis mind nii tugevalt tema küljes hoiab on lapsed, kellest väikseim vaid paari kuune.
Hetkel aga pakkisin mehe asjad kokku ning kui ta nüüd koju ilmub, siis ütlen talle näkku et tean kõigest ja nüüd on lõpp
[/tsitaat]
suhted sõbrannadega oled ikka ise tuksi keeranud, mitte sinu mees. mingi vastutuse võiks oma elu eest inimene, vabandust, naisterahvas ikka võtta.
kuidas saab keegi sinu eest oma armukesi sulle sõbrannadeks sokutada??? \”IGA KORD on välja tulnud ja mees on üles tunnistanud\” – kui mitu korda võib ühte ämbrisse sumatada?? väiksem laps on paarikuune? – mis sundis sind selle mehega veel ühe lapse saama? brrrr! palju õnne, naine! aga sul endal pole mingit vastutust, et su elu selline on. kõik mehe süü, onju.
mis puutub haigusess, siis tunnen tõesti kaasa, aga kõik ülejäänu … lihtsalt masendav.
Haigused on küll koledad asjad, aga kas sulle ei tundu, et sa natuke nagu manipuleerid praegu mehega selle haiguse teemaga? Miks sa üldse selle haiguse ja suhted niimoodi seostad?
Võib-olla ma olen ülekohtune, aga mul on hirmus vastumeelsus inimeste suhtes, kes oma haigusi kilbina ja relvana kasutavad.
Pealegi pole sul ju veel mingit diagnoosi veel pandudki. Kui sa alles paar kuud tagasi sünnitasid, siis oled ju olnud arstide silma all ja pole alust midagi hirmsat karta.
Emmmm, kuidas teemaalgataja haigusega manipuleerib?
Abielus on ju normaalne, kui jagatakse muresid, hirme.
Haigus ja suhe on nii palju seotud, et kui selgub, et raskel ajal sul puudub partneri toetus, siis selgub ka, et tegelikult polegi mingit suhet.
Mees käitub nagu tõeline idioot. Aga nagu teemaalgataja juba kirjutas, on sellega asi ühel pool.
Ka minul on PAP proov korrast ära, aga mehele pole ma midagi rääkinud ega kavatsegi rääkida enne kui lõplik selgus käes. Kui selgub, et asi juba nii halb, et surema hakkan, eks siis muidugi pean rääkima (meil väikesed lapsed) aga kui asi pole hull või on ravitav, ei näe mõtet meest sellesse pühendada. Tal omalgi muresid küll. Me pole ometi Siiami kaksikud, et peaksime teineteisest iga pisiasja teadma.
NB! Mees pole milleski süüdi, sain papilloomviiruse juba ammu enne temaga abiellumist ühelt eelmiselt partnerilt. Ravisin end ja vahepealsetel aastatel ei andnud see endast mingit märki, olid kõik rasedusaegsed jne proovid korras. Viimasel günekoloogilkäigul aga enam ei olnud.
Kallis teemaalgataja, PAP-testi positiivne vastus ehk halb tulemus ei tähenda sugugi mingit emakakaelavähki, VAID võimalust selle tekkeks. Nagu juba eelpool mainitud, saadetakse Sind eelkõige kolposkoopiasse, kus võetakse koeproov. Suure tõenäosusega paraned sellest iseeneslikult, kui endaga tegeled. Mees jäta maha. Päriselt ja ilustamata. Sul pole teda vaja. Tegele iseendaga. Su keha on Su parim ja ainus kaaslane selle maise elu lõpuni. Ennast haletseda, end süüdi tunda vms pole üldse mõtet. Halb PAP test on nagu nohu, see võib areneda edasi neelupõletikuks, põskkoopapõletikuks, kopsupõletikuks jne, aga võib ka ära kaduda.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]..Jah seda ma tean, et olen alati suur ülemõtleja olnud, ja kukun ilma asjata pabistama… Katsun maha rahuneda! Aga mehe koh pealt jh, sain nüüd just paar tundi tagasi veel teada, et nagu ma kahtlustasin, tal ongi armuke.. kahjuks on mu elu niimoodi läinud, et häid sõbrannasid mul ei ole, tagant järgi hakkan mõtlema, siis on mees see kes mul kõigiga on suhted tuksi keeranud ja sokutanud oma vahepealseid armukesi mulle sõbrannadeks (iga kord on välja tulnud ja ta on ise ka lõpuks üles tunnistanud). Mis mind nii tugevalt tema küljes hoiab on lapsed, kellest väikseim vaid paari kuune.
Hetkel aga pakkisin mehe asjad kokku ning kui ta nüüd koju ilmub, siis ütlen talle näkku et tean kõigest ja nüüd on lõpp
[/tsitaat]
Tõepoolest…sügav kaastunne sulle.
Et veel lapse ka said, lisaks positiivsele pap testile…
Ei oska sulle rohkem kaasa tunda, kui et pap viiruse võisid suure tõenäosusega saada oma mehelt või muudelt partneritelt, kellega kaitsmata vahekord.
Aga emakakaelavähk on tänapäeval kergesti avastatav ja oluliselt paremini ravitav http://www.cancer.ee.
Seega ära heida meelt ja kaota usku !
Aga veel, ära otsi oma mehelt haletsust, vaid proovi ise olla eneseväärikas.
Ma ei soovita kuulata ühegi naise juttu, kes sind kuidagi alavääristab siin. Sul on kõigest 2-kuune laps, sa vajaksid mehelt tuge ka siis, kui sa oleksid terve. Soovitada ei oska midagi. Kui suudad, algata lahutus ja nõua
mehelt ülalpidamist. Kui ei ole abielus, siis elatist. Otsi endale mõni usaldusisik või psühholoog. Mees saada puutaha, vähemalt emotsionaalselt.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ka minul on PAP proov korrast ära, aga mehele pole ma midagi rääkinud ega kavatsegi rääkida enne kui lõplik selgus käes. Kui selgub, et asi juba nii halb, et surema hakkan, eks siis muidugi pean rääkima (meil väikesed lapsed) aga kui asi pole hull või on ravitav, ei näe mõtet meest sellesse pühendada. Tal omalgi muresid küll. Me pole ometi Siiami kaksikud, et peaksime teineteisest iga pisiasja teadma.
NB! Mees pole milleski süüdi, sain papilloomviiruse juba ammu enne temaga abiellumist ühelt eelmiselt partnerilt. Ravisin end ja vahepealsetel aastatel ei andnud see endast mingit märki, olid kõik rasedusaegsed jne proovid korras. Viimasel günekoloogilkäigul aga enam ei olnud.[/tsitaat]
sul on PAP positiivne ja sa pole sellest mehele rääkinudki kunagi?
äkki ikka peaks? sa ju pmst salaja nakatasid ta, sellele oled mõelnud?
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
sul on PAP positiivne ja sa pole sellest mehele rääkinudki kunagi?
äkki ikka peaks? sa ju pmst salaja nakatasid ta, sellele oled mõelnud?[/tsitaat]
No jube lugu küll. Nüüd jääb mees emakakaelavähki.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
No jube lugu küll. Nüüd jääb mees emakakaelavähki.[/tsitaat]Loomulikult ei jää mees emakakaelavähki, küll aga võib nakatada enda tulevaseid partnereid. Ja seda peaks mehel olema õigus teada, kui ta on haiguse kandja/levitaja. Mõni südametunnistusega mees ilmselt võtaks seda arvesse tulevaseid seksuaalsuhteid luues.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ka minul on PAP proov korrast ära, aga mehele pole ma midagi rääkinud ega kavatsegi rääkida enne kui lõplik selgus käes. Kui selgub, et asi juba nii halb, et surema hakkan, eks siis muidugi pean rääkima (meil väikesed lapsed) aga kui asi pole hull või on ravitav, ei näe mõtet meest sellesse pühendada. Tal omalgi muresid küll. Me pole ometi Siiami kaksikud, et peaksime teineteisest iga pisiasja teadma.
NB! Mees pole milleski süüdi, sain papilloomviiruse juba ammu enne temaga abiellumist ühelt eelmiselt partnerilt. Ravisin end ja vahepealsetel aastatel ei andnud see endast mingit märki, olid kõik rasedusaegsed jne proovid korras. Viimasel günekoloogilkäigul aga enam ei olnud.[/tsitaat]Hämmastav mõtteviis! Et siis halb PAP-test ja võimalik vähieelne seisund on pisiasi ja sugugi mitte märkimisväärne? Mehi ei tohi selliste asjadega tüüdata?
Teemaalgatust lugedes jääb mulle küll vägisi mulje, et just nimelt mees on naisele selle haiguse \”maaletoojaks\”. Ja et siis peaks veel meest säästma sellistest ülearustest ja tüütutest teemadest? Tõesti väga kuumaline lähenemine!
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
