Teema: Hirm sünnituse ees

Olen sünnitanud ühe lapse ja ootan hetkel teist. Olin ka kuulnud erinevaid lugusid sünnitustest, aga tundsin, et kunagi ette ei tea, et kuidas läheb ja milleks ülearu muretseda asja pärast, mille kulgu ma ennustada nagunii ei oska. Võin öelda, et loomulikult oli sünnitus omamoodi katsumus, kuid ma ei saanud sellest traumat ja hetkel küll teise sünnituse pärast ei muretse.  Soovitan osa võtta loengutest (nt sünnitus või sünnitusvalude leevendamine). Mind aitasid need küll vaimselt sünnituseks ettevalmistada.

Mina kartsin KOLMANDAT sünnitust – kuidas see on võimalik, ma ei tea. Esimest ja teist ma ei kartnud. Esimene kord ei teadnud midagi karta, teine kord eeldasin, et läheb pigem kergemini. Teine sünnitus oli jube valus, kuigi keskmise sünnitusega võrreldes ikkagi lühike, ja tegelikult kerge (laps oli suurepärases seisus, ise jäin terveks) – võib-olla oli see põhjuseks. Sellist tugevat ma-ei-suuda-enam valu oli kuskil 3 tundi (esimesel sünnitusel umbes tund, kolmandal 5 minutit..). Ma mäletan, et ma olin sellest vaimselt nii läbi, et esimese hooga ei tahtnud isegi last rinnale (muidugi ma võtsin ja endal on siiamaani halb tunne sellise ootamatu reaktsiooni peale, kuigi teised sellest aru ei saanud, kõik toimus mu peas).

Raseduse lõpus tekkiv tüdimus ja väsimus aitavad üldiselt sünnitushirmu vähendamisele VÄGA hästi kaasa, aga ausalt öeldes ma sellist ükskõiksust sünnituse ees ei tundnud nagu kahe esimesega. Eks ma rahustasingi ennast, et ega sünnitus igavesti ei kesta, eelmised läksid väga hästi ja kiiresti, ja kui ei peaks nii kergesti minema, on opisaal 5 minuti jooksu kaugusel. Halvavat hirmu ei olnud, pigem selline ebakindlus. Vastasel juhul oleksin kellegagi rääkinud. Aga kokkuvõttes läks sünnitus nii kiiresti, et ma ei jõudnud isegi mõelda millegi peale. Neljandat ma ilmselt jälle enam ei karda, kui see peaks kunagi juhtuma 😀

#3669438:

Ära karda ka valuvaigisteid, kui oled väsinud ja tunned, et ei jaksa. See ei ole mingi häbiasi, kui sa ei jaksa valu kannatada. Mul tuttav ka kiitles, kuidas tal oli kõik loomulik sünnitus, et ei mingit valuvaigistit – aga seda ta vist pidas ka loomulikuks, et tema väsimuse tõttu lõppes asi vaakumiga. Ei olnud ju tegelikult loomulik ja ehk oleks saanud vaakumit vältida, kui oleks vahepeal valuvaigistite abil natuke puhanud. Valuvaigisteta sünnitus sobib ikka pigem alla 10-tunnistele sünnitustele.

Täpselt, valuvaigistid ei ole saatanast. Ma ei pea seda õigeks, et kergete valudega saabudes kohe epiduraal tellitakse, aga teatud juhtudel on see ainuõige valik – pikal sünnitusel on see väga omal kohal. Väsinuna ei jaksa ei tuhude ajal lõõgastuda ega lõpus pressida.

Minu sünnitusplaanid on alati olnud peas, mitte paberil, ning kui ämmaemand on küsinud seda, olen vaid öelnud, et nii loomulik kui võimalik. Ehk ma olen alati olnud avatud võimalusele kasutada valuvaigisteid.

Esimene sünnitus proovisin naerugaasi (ei aidanud, ajas südame pahaks, aga osadele sobib). Teisel sünnitusel mõtlesin, et nii hullud valud ei saa ju ometi nii pikalt kesta ehk lükkasin valuvaigisti küsimist edasi ja edasi ja kokkuvõttes ei kasutanudki midagi. Ja nagu juba oma eelmises vastuses kirjutasin, siis kolmandaga läks nii kiirelt, et hea, et kodus vannitoas üksinda ei sünnitanud.

#3669542:

Kuidas hakkama saada?

Sa mõtle nii, et sünnitus pikk ja aktiivne pingutus nagu maratoni jooksmine – antakse stardipauk ja sa hakkad, mida rahulikumalt, seda parem, pingutama oma pikka pingutust. Jah, need “sammud finiši poole” on valulikud ja aeg-ajalt võib olla tunne, et hingamise/võhmaga on raske… Aga sa kontrollid oma hingamist (nagu pikamaajooksjagi peab oma hingamist kontrollima) ja ärgitad ennast valust hoolimata tegema järgmist sammu ja järgmist ja järgmist, mõeldes aeg-ajalt “huvitav, kui kaugel ma rajal juba olen?”

Siis lõpuks (oleneb sellest, kui pikk see 1. ehk emaka avanemise etapp kellelgi ajaliselt on) sa tajud, et hakkad jõudma finišisirge lähedale. Sünnituse kontekstis tähendab see, et avanemisvalud tulevad juba peaaegu ilma vahedeta. Ära ehmata sellest, et avanamisvalud tulevad peaaegu ilma vahedeta (kuigi see on ebamugavam) – mõtle hoopis, et vau – väga hea, see on nüüd märk, et kohe-kohe on finišisirge (väljutusperiood) algamas.

Ja siis äkki käib esimene press – ja ees ongi finišisirge ehk väljutusperiood. Pingutad, teades, nüüd oled finišisirgel, see ei saa kaugel olla. Ja äkki: finiš!!!! Huhhhh! Oledki nagu rajal käpuli olev endast kõik andnud sportlane, kelle käest kõik tulevad küsima: “Kuidas siis tunne on?” Hoolimata suurest väsimusest, haarab sind suur eufooria, suu venib vägisi kõrvuni – juhuuuuuuuuu!!!!

See on ilus jutt ja mõistlik võrdlus, aga mulle kui spordivihkajale kõlab see jälle teistpidi veeeel hirmutavamana ????

Hirmu annab leevendada sellega, kui sa oled teadlik, mis toimuma hakkab. ITKs on youtube’is videod üleval, teiste haiglate perekoolidest saab ka loenguid tellida. Delfi Taskus on podcast “9 kuud“, kus on ka sünnitusest juttu, seda saab Spotifyst ja mujalt ka leida.

Ma ausalt tahaks p* saata kõiki, kes lihtsalt soovitavad rohkem positiivseid emotsioone hoida. Kui see oleks lihtne, siis me kõik oleksime roosad rõõmujunnid. Reaalsuses aga peab olukordadele mõistlikult lähenema ja vahepeal on ka hirmudel ning negatiivsetel mõtetel oma koht. Kui sünnitusega tutvumine sind ei aita, siis võid julgelt paluda ämmaemandat suunata sind psühholoogi juurde. Ta aitab sul enda mõtetes selgusele saada ja saad ka realistliku plaani, kuidas hirmudega hakkama saada. Ma käisin II trimestri ajal vastuvõttudel, et oma ärevusest lahti saada ja aitas väga hästi.

Mentaalselt aitas valmistuda mingi raamat hüpnosünnitusest. Seal oli kirjeldatud ka seda, kuidas ennast rahustada on ja valudega toime tulla.

Rohkem ettevalmistusi ei teinud. Läksin kohale ja ütlesin ämmaemandale, et mina usaldan teid ja teie juhendate mind. Kui mingi küsimus tuli, küsisin nõu ja tegin nagu soovitati. Klapp ämmaemandaga oli hea ja kõik toimis. See oli esimesega.

Teisega läks nii kiirelt, et mingeid valuvaigisteid ei jōutud isegi manustada.  Esimesel korral loetud raamatu nipid olid ähmaselt meeles ja sain neist mingit abi… aga jällegi, kohapealme personal on see kellelt abi küsida/saada. Kuna mees sünnituse juures olla ei saanud, siis üks personali liige aitas rahuneda ja see oli abiks.

Aju on imeline inimesel. See valu ununeb nii kiirelt, et ei saa arugi.

<p style=”text-align: left;”>Armas naine, hirm on täiesti loomulik tunne, eriti olukorra ees, mida pole varem kogenud, kuid kujutad seda ette ainult läbi teiste  kogemuste. Paraku enamus sünnilugusid on negatiivsed ja mitte just kuigi julgustavad ning külvavad naistesse alateadlikult hirmu, mis sageli raskendab ka sünnitust. Enda esimest beebit oodates loobusin negatiivsete lugude lugemisest ning kui keegi hakkas sõpruskonnas negatiivselt rääkima, ütlesin, et sünnitused on erinevad ning mina kavatsen sünnitada hirmuta ning enda keha usaldades. Mis siis minuga juhtus? Käisin hüpnosünnituse kursusel, kus õppisin lõdvestumist ning täielikku kehakontrolli ja tegin sünniprotsessi endale täielikult teoorias selgeks (parimad asendid, hingamine, beebi liikumine sünnitusel jne). Lõppes lugu nii, et tuhutasin kodus 9h ning läksin haiglasse sünnitama. Kohale jõudes oli täisavatus, paar pressi ning 0 rebendit. Väga kogenud ämmaemand ütles, et pole ammu sellist sünnitust näinud.</p>

Ma kunagi kartsin ka kohutavalt ja nüüd kui ise rase…enam ei karda. Kuidagi jäid mulle õe sõnad (kel on juba 8 aastane poeg) – ära muretse, sisse pole veel ükski jäänud, saad hakkama.

See mõte aitas – tõesti, ükskõik kui hirmus ja valus see ka ei tundu, ükski laps pole sünnitamata jäänud. Kõik naised läbi hirmu, pisarate ja valu toovad lapse ilmale ….ma olen oma lapse nimel nõus seda kõike läbi elama kui vaja.

#3670332:

Loe siin seda teemat ja tuleb hirm selle ees, et mul pole hirmu.

Laps tuleb ju kätte saada ja mis mul siis muud üle jääb, kui see valu ja rebendid ja triatlon läbi teha. Muud varianti pole eriti, järelikult tuleb hakkama saada.

Kas olen loll, noor ja naiivne selle pärast?

Miks kohe nii? Kohe üldse mitte, ei peagi hirmu tundma. Ei tasu väga ette karta asja, mida pole enne läbi teinud ja ei tea mida oodata, minu arvates.

Mul olnud 2 sünnitust. Esimese ajal ei kartnud, sest tõesti mida seal karta. Olin oodanud last aastaid ja mõtlesin, et tuleb mis tuleb, kannatab kõik ära. Juba järgmine päev peale sünnitust olin valmis uueks. 😀
Teine sünnitus pidavat teiste juttude järgi valusam olema, et nii mõnigi kardaks seda. Ma jällegi ei kartnud midagi ja olin valmis kõigeks. Sünnitus oli palju kergem ja kiirem kui esimene. Kolmanda vist aevastab välja. 😀

Mina ei kartnud absoluutselt, sest laps pidi sündima nii või naa. Muidugi olin ka ise lugenud igasuguseid lugusid just teadlikkuse tõstmise eesmärgil, aga ma mõtlesin, et nii nagu sünnitus võib kulgeda väga raskelt, võib see ju ka minna väga kergelt ja kiirelt. ????

Esimest sünnitust ei osanud karta. Ega väga hull ei olnud ka, tagantjärele, seda valusat aega oli nii 5-6 tundi ja valu oli üleelatav. Naerugaasi proovisin, ajas südame pahaks ja edasi ei kasutanud.

Teist sünnitust ei kartnud, kuna emal oli teine sünnitus mitu korda kiirem ja kergem kui esimene. Arvasin, et minul siis ka ja lisaks ennustas arst, et seekord on laps väiksem. Kuna aega-ajalt pidi ka valutuid sünnitusi olema, siis lootsin, et mul nüüd äkki õnnestub selline saada. Ja ennäe imet, nii läkski. Sünnitus kestis küll kauem kui esimene ja laps oli tegelikult väga suur, aga pressimiseni oli valutu ja pressimine ise oli rohkem nagu kolmveerand tundi hästi rasket trenni ja valus ainult hetketi.

Kolmandat sünnitust teise hea kogemuse tõttu ka väga ei kartnud, aga natuke muretsesin, et pika vahe tõttu on äkki nagu esimene. Kuna kolmas oli esilekutsumisega, siis vaat see oli valus, õnneks mitte pikalt. Ja kui ikka valus on, siis tasub kasutada valutustamise viise. Kasutasin ja minu meelest tegi see nii valu vähemaks kui sünnituse kiiremaks. Ja hingamine päriselt ka aitab. Mina enne ei õppinud, polnud aega ega viitsimist, aga sünnituse ajal ämmaemand (mitte tasuline) juhendas.

Neljandat sünnitust kartsin vist kõige rohkem, aga see läks päris kenasti. Natuke aega oli valus, kuid jällegi talutavalt, sest õigel ajal palusin epiduraali. Ei maksa liialt kangelast mängida, kui ikka juba talumispiir kätte jõudma hakkab, tasub kohe paluda, sest tegemise ja mõjumiseni kulub veel aega ja selle aja jooksul jõuab ehk taluvuspiir kätte. Sellel sünnitusel ämmaemand rääkis, et naine ise peab ütlema, kuidas end tunneb ja mida soovib, sest teised ju ei tea, kuidas valu korral keegi käitub – mõni elab kaua sissepoole, teine näitab kohe välja, kui veel polegi eriti viga. Ega ette karta tegelikult pole mõtet. Haiglas ei jäeta hätta ja seal ollakse huvitatud, et sünnitus edeneks ning lõppeks hästi nii emale kui lapsele (lastele).

Sünnitus on üldjuhul valus, aga see valu on hoopis teistsugune kui käe maharaiumise valu, nagu siin keegi eespool ütles ja kui laps on väljas, siis on see valu läbi. Lisaks kui sünnitus juba käib, siis pole väga mahti enam põdeda ja hirmu tunda, siis sa oled selle asja sees ja ega siis lapse tulekut enam tagasi hoida ei saa. Olen mõlemal korral jäänud peaaegu täiesti terveks ja saanud ainult mõned üksikud pisted ja olen hoopis õmblemise ajal kiljatanud, sest kuigi nad kasutavad tuimestavat spreid, siis mina olen neid pisteid ikkagi tundnud. Lisaks kui kohe pärast sünnitust võib olla tunne, et kas ma üldse julgen vaadata, mis seal allpool toimub, siis tegelikult paraneb see üllatavalt kiiresti.

millele TA hirmud põhinevad? et laps on vales asendis jne tehnilised probleemid? neid sa väga muuta ei saa ja nende lahendamiseks on med.personal, pead usaldama nende kogemust.

kui hirm on vaid valu suhtes, siis tea, et su keha ju ise teab, mis teeb, jälle sul tuleb usaldada, et see mis toimub, on lihtsalt senikogematu ürgne protsess, mis lahti rullub, nagu üks suur torm, mille keskmes sa oled.

see valu on nagu survelaine. parem, kui annadki sellele neutraalsema tähenduse, kui et see on valu ja otsid vaenlast. vaenlast pole, haige sa pole. isegi loomad ju sünnitavad lihtsalt pealtnäha konutades, ei kisenda ja ei jookse ringi, et kes mind nüüd hammustas. aju saab aru, et vaenlast pole/stressorit pole, kui hingamisrütm on nagu rahulolekus. seda sa saad kontrollida ja sellele keskendudki, nui neljaks et oma aju ära petta…see hingamisrütmi hoidmine paneb ajus endorfiinide tootmise käima. lihtsalt sisse ja välja, enne sisse hingamist tühja kopsuga loed pausi “1,2”. pane ühte kõrva kõrvatropp ja kuuled oma hingamise rütmi, saad omas mullis seda kuulata, see jubedalt rahustab ja aitab rütmis püsida.

kui survelaine tuleb, aitab valu maskeerimine teise puudutuse või survega, nt vajutad 1 käega alaseljale käega või ringitad seal ja teise käega vajutad kõvasti keskmise sõrmega otsaesisele kulmude vahele.

aitab väga muusika kuulamine, aitab tuhu vaheajal unustada, et varsti uus tuhu. vali üks lugu mida võid lõputult kuulata ja videot vaadata, ma youtubes nt nonstop kuulasin Lighter (Miley Cyrus). Selles videos on laulja väga lõdvestunud, see on eeskujuks.

siis oma vaimus kujuta tuhu survetunnet mingiks jõuks, ma kujutasin ette, et mingi hästi suur ja raske uks läheb hästi vaevaliselt lükates lahti ja teisel pool ust on minu laps.

vaimus kujutasin end ka seisma mereranda, kus on loodusjõud j samas piiritu vabadus, meremüha rütm. sama, mis minu hingamise hääl kõrvus.

Mina võin siin julgustuseks öelda, et esimene sünnitus läks väga hästi. Oli valus muidugi aga midagi ületamatut ei olnud. Need valud on ainult sel hetkel ja lõppevad kui laps käes on. Haiglas sünnitades on see ka ju hea, et kui hakkabki midagi valesti minema, on kõik vajalik olemas. Saab alati sekkuda ning tänapäevaste võimaluste juures läheb enamasti nii lapse kui emaga kõik hästi. Paljudele naistele nagu meeldiks võistelda selles, et kelle sünnitus oli kõige hullem ja head lood ei pääse eriti esile.

Peamine on aga korralikult ettevalmistuda. Käi loengutel, uuri asja kohta, tee sünnitusplaan (mille järgi muidugi asjad enamasti ei lähe). Hea on tutvuda ja ette mõelda, kuidas valuga toime hakkad tulema. Tasub uurida hingamise ja erinevate pooside kohta. Me käisime mehega kursustel (see oli enne koroonat) ja sealt sai palju ideid. Lõpuks mulle näiteks üldse ei meeldinud kui keegi mind katsus aga ettevalmistumise ajal oli hea teada, et mees oskab õigest kohast masseerida vms.

Lugesin enne ka Ina May Gaskini raamatut ja seal on palju positiivseid sünnilugusid. Samas ei tasu unustada, et haiglakeskkonnas tuleb meditsiinilisel personalil siiski teatud juhiseid jälgida ja alati ei lähe kõik nii nagu ette kujutasid. Tutvu ka haiglaga (nüüd koroona ajal saab seda vist küll ainult neti teel teha) ja nende võimalustega. Haiglasse minnes räägi selgelt oma soovidest (või kui sina enam selgelt rääkida ei suuda, lase mehel või muul kaasasoleval tugiisikul seda teha). Samas arvesta, et kõike soove pole alati võimalik täita.

Sünnitus võib igat moodi minna ja alata, seega ole valmis ja avatud meelega erinevateks variantideks. Mul näiteks oli plaan kuidas kodus valudega toime tulla aga veed tulid alguses kohe ära ja olid verised, seega pandi mind hoopis haiglasse. Peamine on ise rahulikuks jääda ja mitte paanikasse minna kui midagi peaks ootamatult teisiti minema kui ette kujutasid. Ma loodan, et sul tuleb ilus sünnitus! 🙂