Teema: Hirm sünnitusvalu ees

Tunnen, et oleksin ise pidanud varem ämmaemanda soovitusi kuulda võtma. Esialgu soovisin ainult leebeid valuvaigisteid – dušš ja naerugaas. Eks alguses midagi aitas ka. Aga sünnitus väga ei edenenud. ÄE siis pakkus epiduraali, aga pelgasin. Mõne aja pärast pakkus jälle, aga siis uuris ka, mille tõttu ma ei soovi. Ma ei olnud põhimõtteline vastane, vaid muretsesin pigem, et imetamine ei pruugi nii ladusalt minna, kui võiks. Ta sealjuures kinnitas, et nii võib tõesti minna, aga meenutas mulle ka, et ma ise ütlesin, et ma enam ei jaksa. See annaks mulle kasvõi mõne puhkehetke. Epiduraali tegemise ajaks oli seljataga 2 magamata ööd esilekutsumise ajal ja 17 tundi sünnitust. Peale epiduraali läks veel 3,5 tundi, aga oleks vabalt võinud ka pikemalt sünnitada, palju helgemaks läks olukord.

Sain vahepeal ka 2 emakakaelasüsti, et avaneks kiiremini. ÄE ütles, et see võib ka valu vastu aidata, aga ei teinud need mulle midagi – ei kiiremaks ega valutumaks. Lisaks, see oksütotsiini?tilk on ikka kohutav, loodan, et kui kunagi uuesti sünnitan, siis ei pea sellega enam kokku puutuma (aga epiduraal aitas selle valu vastu hästi).

ma synnitasin 36 tundi, kogu see aeg õõtsutasin ennast lakkamatult et tähelepanu valult eemale viia.  epiduraali ei antud, palusin elusast peast sealsamas laual keisrit. vot nii hirmus oli.  lõpuks ei suutnud enam rääkidagi.  ma ei mäleta yhtki nägu, kes palatis viibisid. sain peale synnitust  2 vereylekannet, platsenta tykk jai ka sisse, tehti veel operatsioon.

loksusin voodis oma veres, kõigest suva, jääkott jalgade vahel ja olin ära minemas kui yks õde teki alla vaadata taipas.

oli ohtralt rebendeid, nädalaga kaotasin koju tulles 25 kg, ma ei suutnud kuu aega pysti seista, käisin kummargil, et mitte minestada.   mees tõstis mu vanni ja välja ja vahetas pesu.

teine laps syndis 6 tundi,aga sama valus oli. rebendeid ei mäleta, inimesi ei mäleta, aga verekaotust polnud. läks paremini.

praegu taas rase, kolmas laps peale 15a pausi.  hirm on. ja  koroona.. orad ninas, maskid ees ajavad veel enam ärevusse. kiirtest voib anda valepositiivse tulemuse, siis eraldatakse beebist. rinnapiim kaob. akki pannakse koroonahaigetega ka kokku. voi tehakse vaktsiini sisaldava verega ylekanne kui laheb halvasti. minu jaoks ei ole haigla turvaline.

.. elukaaslane keeldub haiglasse kaasa tulemast, mina  sooviks  synnitada profi abiga  kodus, usun et tunnen end kodus rahulikumalt ja synnitus oleks kergem.  riskid on nii kodus kui haiglas. arvan et vaga palju soltub turvatundest.

#3846626:

mis müstilisest hingamisest te räägite.

praktika on midagi muud- hingad nii nagu keha ütleb. kui sa oled ikka üleni üks valukramp, ei ole mingit võimalust kuulata ämmakat ja sõnakuulelikult teistmoodi hingata.

Minul oli ka just nii. St soovin just head kogemust jagada, et keha oligi üleni krampis (see kirjeldus sobib hästi, et võimendatud menstruaalvalu) ja kui sain epiduraali (olin vastane, aga kui neid valusid kogesin, sain aru, et mul on seda VAJA!), siis tänu sellele tekkis ka avatus, enne tuli ikka väga aeglaselt. Ilmselt just seetõttu, et keha oli krampis, ei suutnud hetkekski lõdvestuda. Mina oma kogemusest soovitakski seda, et KUI juhtub, et sul on sellised valud, et ei kannata, siis epiduraal – oi, ma mäletan seda sooja lõdvestunud tunnet, kui selle süsti sain, ämmaemand ütles ka, et “te ju lausa räägite nüüd” (vihjas sellele, et enne ainult karjusin ja lõugasin valust). Paljudel on ju ikkagi talutav valu ja tõesti ei olegi epiduraali ega muud vaja. Epiduraaliga oli jama see, et presse ei tundnud. Pidin seda tuima alakeha kuidagi pressima ja mõnda aega see korralikult ka ei õnnestunud, aga siis ikkagi õnnestus.

#3846626:

mis müstilisest hingamisest te räägite.

praktika on midagi muud- hingad nii nagu keha ütleb. kui sa oled ikka üleni üks valukramp, ei ole mingit võimalust kuulata ämmakat ja sõnakuulelikult teistmoodi hingata.

Mind hingamine aitas, vähemalt esimesed ca 16 tundi. Hingamine ja vann aitasid keha ja vaimu üle kontrolli hoida ning krampi minekut vältida. Kui hääl hakkas liiga kõrgeks minema, siis ämmakas kohe andis märku. Hingamine aitas ka vaimselt tuhusid üle elada – lugesin oma väljahingamisi.

Lõpus hakati rohkem segama, hingamine läks sassi ja kontroll enam-vähem kadus, vot siis läks hullemaks.

Aga enne sünnitust (mu esimene) aitas mind kõige rohkem see teadmine, et pääsu pole. Mulle kuidagi mõjub vaimselt hästi teadmine, et pääsetee puudub, tuleb sellest jamast läbi minna. Võtan end kokku ja saan hirmust jagu. Kui tuhud tegelikult hakkasid, siis hirmu enam polnud, siis kuidagi kogu keha sai aru, et nüüd on vaid täiskäik edasi.

Mul on sünnituseni umbes kuu aega ja olin samuti väga hirmul- esimesel sünnitusel läks kõik valesti. Tasapisi hakkas tekkima täiesti kontrollimatu paanika tulemas oleva valu ees.

Juhuslikult leidsin raamatukogust raamatu “Loomuliku sünnituse teejuht”. Esimene pool sellest on sünnituslood, mida ma lugeda ei viitsinud, kuid teine pool üldisemalt sünnitusest ja selle etappidest oli niivõrd hea, et lugesin järjest läbi ja tunnen, et sain peas midagi korda.

Soovitan lugeda. Äkki aitab meelde tuletada, et see kõik on tegelikult niivõrd loomulik ning ei pea üldse olema kohutav valudes piinlemine.

1. Kõige halvem mis saad endale teha ongi hirmuenergiaga sünnitama minemine sest see pikendab protsessi ja teeb kõik valud hullemaks.

Mina lugesin enne sünnitust samuti raamatut “Loomuliku sünnituse teejuht”. Olen üsna kõrge valulävega ja suurt hirmu sünnituse ees ei tundnud. Unistasin, et suudan enamvähem nagu raamatus valud üle hingata, plaanisin olla maksimaalselt pikalt kodus ning võimalusel vannis liguneda. Paraku beebi ei tulnud ega tulnud ning veetsin viimased päevad sünnituseelses osakonnas esilekutsumisel. Kuna veed olid rohelised, siis pandi andurid külge ning ei saanud vanni ega ka dušši alla mitte, sain olla vaid voodis või voodi ühe külje peal. Väga suure osa ajast õõtsusin koos abikaasaga tuhude ajal. Proovisin ka naerugaasi, kuid see ei meeldinud, oli kuidagi ahistav ja vastik. Üsna lõpus, kui ma veel ei teadnud, et väga kaua enam ei lähe, tekkis küll korraks tunne, et olen ka epituraali ja keisriga nõus juba – lihtsalt olin juba väsinud. Aga see tegelikult ei olnud nii hull, ka mitte lahklihalõige.

Sünnitusest möödas pea 3 kuud ja vaimse poole pealt võiks juba uueks lapseks valmistuda küll.

See, et keegi teine on tundide kaupa valude käes röökinud, ei tähenda, ei tähenda, et sul samamoodi peab minema. Teiste kogemuste põhjal ei tasuks kohe kindlasti endale eelseisvast ettekujutust tekitada. Iga ema kogemus ja tunnetus asjast on ju täitsa erinev. Nii nagu sul võib tulla pikk sünnitus, võib see olla ka kiire ja kerge ning kasuta kõiki valutustamise võimalusi, mis sul on saada.

Minul läks esimese lapsega kergelt, sünnitus oli kiire. Käisun raseduse ajal rasedate joogas ja kasutasin sealt õpitut. Ma pigem ütleks, et sünnitus oli veidi ebamugav, valus oli hiljem pigem platsenta tükkide välja kookimine. Sünnitusvalusid üritasin leevendada hingates sügavalt, piuksugi ei teinud, pigem vuhisesin kui auruvedur.

Ei maksa neid kõiki lugusid nii tõsiselt võtta, sinu sünnitus on nagunii hoopis teistsugune. Tähtis on olla rahulik ja mitte võtta asju juba hirmuga, tihti on hirmul suured silmad. Naised on läbi sajandite sünnitanud ja meie kedagi on loodud nii , et seda teha suudaks.

Küll läheb kõik hästi!

Sünnitasin mai kuus nüüd teise lapse. Esimesega sain epiduraali nii et ei teadnud lõpuvaludest midagi. Algas menstruatsiooni laadse valuga mis aina tugevnes. Epiduraal võttis kogu valu ära. Nüüd kui sünnitasin siis soovisin epiduraali kuna oli väga valus. Öeldi et pean tunnike kannatama kuna üks naine läks erakorralisele keisrile. Vaatasin siis kella ja vaevlesin, valu pauside ajal nutsin. Sai tund mööda ja avatus juba 8 cm. Ei saanudki enam epiduraali. Oli ikka suur ahastus küll. Tundsin et tuleb toonus ja emakas läks kivikõvaks. Sel hetkel oli tunne nagu rebitakse keha pooleks. Ma isegi ei suutnud karjuda vaid iga valu hetke ajal lõin hambad kotttooli kus valusid üle elasin. Lõpuks kui pressida võisin siis pressi ma ei tundnudki. Oli vaid üks pidev valu 3 h järjest. Olin hullumas. Pressisin valude ajal toore jõuga. Laps lihtsalt ei lasknud alla. Lõpuks siis hädaga sain sünnitatud. Kaotasin ka verd ja tehti narkoosis puhastus. Kuu aega olin kodus veel nii nõrk et kõndida ei saanud. Pulss oli 200 kogu aeg. Mees tegeles enamasti beebiga. Taastusin pikalt. Aga valu oli küll õudne. Vahepeal tahtis pilt eest minna..