Esileht Sünnitus Hirm sünnitusvalu ees

Näitan 20 postitust - vahemik 1 kuni 20 (kokku 20 )

Teema: Hirm sünnitusvalu ees

Postitas:
Kägu

Olen esmasünnitaja ning mida lähemale see aeg jõuab, seda suurem hirm valdavalt tekib. Tähtajani kõigi eelduste kohaselt umbes 3 nädalat.

Tean küll, et see on ainuke mõtestatud valu, mis viib eesmärgini, aga ikkagi-suisa mitmete tundide viisi seda valu taluda….😒😒😒

Üks tuttav, kes ka hiljuti esimest korda sünnitas, ütles, et kisas nagu siga tapamajas seal sünnituslaual🐖
Et ikka suisa sedavõrd hull oli olnud..

Eelkõige kardan just seda kõhtu löövat valu.
Eks tänapäeval pakutakse küll teatavasti erinevaid vahendeid sünnitusvalu leevendamiseks, aga ikkagi….

Kuidas sellest hirmust küll võitu saada? 😴😴

+3
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui sa oled nõus epiduraaliga ja see sulle ka kenasti mõjub, siis võib see kogemus olla meeldiv. Pärast seda, kui ma epi sain, ei tundnud ma midagi. Null valu ka välja pressides. Ühtegi halba mälestust mulle enda sünnitusest ei jäänud. Tuhude valu oli mul alaselga, intensiivne ja mina seda “üle hingata” ei suutnudki. Ei tunne ka, et seda valu mitte tundes oleks millestki ilma jäänud või vähem naine nüüd vms. Ette muretseda ei tasu ja valuvaigistavaid meetodeid kindlasti soovitan proovida, et see kogemus oleks ikkagi tore ka 🙂

+7
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tunnen, et oleksin ise pidanud varem ämmaemanda soovitusi kuulda võtma. Esialgu soovisin ainult leebeid valuvaigisteid – dušš ja naerugaas. Eks alguses midagi aitas ka. Aga sünnitus väga ei edenenud. ÄE siis pakkus epiduraali, aga pelgasin. Mõne aja pärast pakkus jälle, aga siis uuris ka, mille tõttu ma ei soovi. Ma ei olnud põhimõtteline vastane, vaid muretsesin pigem, et imetamine ei pruugi nii ladusalt minna, kui võiks. Ta sealjuures kinnitas, et nii võib tõesti minna, aga meenutas mulle ka, et ma ise ütlesin, et ma enam ei jaksa. See annaks mulle kasvõi mõne puhkehetke. Epiduraali tegemise ajaks oli seljataga 2 magamata ööd esilekutsumise ajal ja 17 tundi sünnitust. Peale epiduraali läks veel 3,5 tundi, aga oleks vabalt võinud ka pikemalt sünnitada, palju helgemaks läks olukord.

Sain vahepeal ka 2 emakakaelasüsti, et avaneks kiiremini. ÄE ütles, et see võib ka valu vastu aidata, aga ei teinud need mulle midagi – ei kiiremaks ega valutumaks. Lisaks, see oksütotsiini?tilk on ikka kohutav, loodan, et kui kunagi uuesti sünnitan, siis ei pea sellega enam kokku puutuma (aga epiduraal aitas selle valu vastu hästi).

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma ei tea, mida sa täpselt mõtled kõhtu lööva valu all. Valud on emakakaela avanemisest ja pigem menstruatsioonilaadsed, kuigi võimendatud. Ma soovitan lugeda loomuliku sünnituse kohta, kas või näiteks siit: http://www.okobeebi.ee/?p=622

Ja oluline minu meelest keskenduda hingamisele ja lõdvestumisele, et saaksid end ise aidata ja valu vähendada. Nagu siingi kirjas, siis karjumine viib keha rohkem pingesse ja seda valusam on. Nii et püüa just lõdvestuda ning oma keha usaldada. Täiesti okei on kasutada valuvaigistavaid meetodeid, milline sobib ja hetkel võimalik on. Ja ära võta filmides nähtut eeskujuks. Oma keha ja lapse koostööd usaldades võib sünnitus olla väga jõudu andev kogemus. Ära teiste sünnituslugudesse ka kinni jää, sinu lugu võib ja saab olla teistsugune.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

ma synnitasin 36 tundi, kogu see aeg õõtsutasin ennast lakkamatult et tähelepanu valult eemale viia.  epiduraali ei antud, palusin elusast peast sealsamas laual keisrit. vot nii hirmus oli.  lõpuks ei suutnud enam rääkidagi.  ma ei mäleta yhtki nägu, kes palatis viibisid. sain peale synnitust  2 vereylekannet, platsenta tykk jai ka sisse, tehti veel operatsioon.

loksusin voodis oma veres, kõigest suva, jääkott jalgade vahel ja olin ära minemas kui yks õde teki alla vaadata taipas.

oli ohtralt rebendeid, nädalaga kaotasin koju tulles 25 kg, ma ei suutnud kuu aega pysti seista, käisin kummargil, et mitte minestada.   mees tõstis mu vanni ja välja ja vahetas pesu.

 

teine laps syndis 6 tundi,aga sama valus oli. rebendeid ei mäleta, inimesi ei mäleta, aga verekaotust polnud. läks paremini.

praegu taas rase, kolmas laps peale 15a pausi.  hirm on. ja  koroona.. orad ninas, maskid ees ajavad veel enam ärevusse. kiirtest voib anda valepositiivse tulemuse, siis eraldatakse beebist. rinnapiim kaob. akki pannakse koroonahaigetega ka kokku. voi tehakse vaktsiini sisaldava verega ylekanne kui laheb halvasti. minu jaoks ei ole haigla turvaline.

.. elukaaslane keeldub haiglasse kaasa tulemast, mina  sooviks  synnitada profi abiga  kodus, usun et tunnen end kodus rahulikumalt ja synnitus oleks kergem.  riskid on nii kodus kui haiglas. arvan et vaga palju soltub turvatundest.

0
-25
Please wait...

Postitas:
Kägu

mis müstilisest hingamisest te räägite.

praktika on midagi muud- hingad nii nagu keha ütleb.  kui sa oled ikka üleni üks valukramp, ei ole mingit võimalust kuulata ämmakat ja sõnakuulelikult teistmoodi hingata.

+10
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

mis müstilisest hingamisest te räägite.

praktika on midagi muud- hingad nii nagu keha ütleb. kui sa oled ikka üleni üks valukramp, ei ole mingit võimalust kuulata ämmakat ja sõnakuulelikult teistmoodi hingata.

Minul oli ka just nii. St soovin just head kogemust jagada, et keha oligi üleni krampis (see kirjeldus sobib hästi, et võimendatud menstruaalvalu) ja kui sain epiduraali (olin vastane, aga kui neid valusid kogesin, sain aru, et mul on seda VAJA!), siis tänu sellele tekkis ka avatus, enne tuli ikka väga aeglaselt. Ilmselt just seetõttu, et keha oli krampis, ei suutnud hetkekski lõdvestuda. Mina oma kogemusest soovitakski seda, et KUI juhtub, et sul on sellised valud, et ei kannata, siis epiduraal – oi, ma mäletan seda sooja lõdvestunud tunnet, kui selle süsti sain, ämmaemand ütles ka, et “te ju lausa räägite nüüd” (vihjas sellele, et enne ainult karjusin ja lõugasin valust). Paljudel on ju ikkagi talutav valu ja tõesti ei olegi epiduraali ega muud vaja. Epiduraaliga oli jama see, et presse ei tundnud. Pidin seda tuima alakeha kuidagi pressima ja mõnda aega see korralikult ka ei õnnestunud, aga siis ikkagi õnnestus.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Siin oli korduvalt õige märksõna – kramp. Olen kaks korda sünnitanud, aga minu suust ei ole kordagi tulnud ühtegi karjet, sest minu meelest oli keha koguaeg nii krampis, meeletus pinges, mis lainetena tuli, see polnudki nagu valu, ma poleks füüsiliselt jõudnud karjudagi, poleks jõudnud nuttagi. Ma ka õõtsutasin end, nii et püsti seistes ja õõtsutades jalad värisesid all, aga no see polnud valu. Ma ei ütle, et see oli lihtne ja “hingasin lapse välja”, teise sünnituse ajal jõudsin ikka mõelda, et miks ma seda teistkordselt ometi teen, aga minu jaoks pole see kunagi olnud ei läbilõikav valu ega lapse kroonimisvalu.

Nii et kogemused on väga erinevad.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

mis müstilisest hingamisest te räägite.

praktika on midagi muud- hingad nii nagu keha ütleb. kui sa oled ikka üleni üks valukramp, ei ole mingit võimalust kuulata ämmakat ja sõnakuulelikult teistmoodi hingata.

Mind hingamine aitas, vähemalt esimesed ca 16 tundi. Hingamine ja vann aitasid keha ja vaimu üle kontrolli hoida ning krampi minekut vältida. Kui hääl hakkas liiga kõrgeks minema, siis ämmakas kohe andis märku. Hingamine aitas ka vaimselt tuhusid üle elada – lugesin oma väljahingamisi.

Lõpus hakati rohkem segama, hingamine läks sassi ja kontroll enam-vähem kadus, vot siis läks hullemaks.

Aga enne sünnitust (mu esimene) aitas mind kõige rohkem see teadmine, et pääsu pole. Mulle kuidagi mõjub vaimselt hästi teadmine, et pääsetee puudub, tuleb sellest jamast läbi minna. Võtan end kokku ja saan hirmust jagu. Kui tuhud tegelikult hakkasid, siis hirmu enam polnud, siis kuidagi kogu keha sai aru, et nüüd on vaid täiskäik edasi.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

ma synnitasin 36 tundi, kogu see aeg õõtsutasin ennast lakkamatult et tähelepanu valult eemale viia. epiduraali ei antud, palusin elusast peast sealsamas laual keisrit. vot nii hirmus oli. lõpuks ei suutnud enam rääkidagi. ma ei mäleta yhtki nägu, kes palatis viibisid. sain peale synnitust 2 vereylekannet, platsenta tykk jai ka sisse, tehti veel operatsioon.

loksusin voodis oma veres, kõigest suva, jääkott jalgade vahel ja olin ära minemas kui yks õde teki alla vaadata taipas.

oli ohtralt rebendeid, nädalaga kaotasin koju tulles 25 kg, ma ei suutnud kuu aega pysti seista, käisin kummargil, et mitte minestada. mees tõstis mu vanni ja välja ja vahetas pesu.

teine laps syndis 6 tundi,aga sama valus oli. rebendeid ei mäleta, inimesi ei mäleta, aga verekaotust polnud. läks paremini.

praegu taas rase, kolmas laps peale 15a pausi. hirm on. ja koroona.. orad ninas, maskid ees ajavad veel enam ärevusse. kiirtest voib anda valepositiivse tulemuse, siis eraldatakse beebist. rinnapiim kaob. akki pannakse koroonahaigetega ka kokku. voi tehakse vaktsiini sisaldava verega ylekanne kui laheb halvasti. minu jaoks ei ole haigla turvaline.

.. elukaaslane keeldub haiglasse kaasa tulemast, mina sooviks synnitada profi abiga kodus, usun et tunnen end kodus rahulikumalt ja synnitus oleks kergem. riskid on nii kodus kui haiglas. arvan et vaga palju soltub turvatundest.

Loodan, et tegeled oma hirmudega ja oled juba pöördunud raseduskriisinõustaja poole.

+9
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mul on sünnituseni umbes kuu aega ja olin samuti väga hirmul- esimesel sünnitusel läks kõik valesti. Tasapisi hakkas tekkima täiesti kontrollimatu paanika tulemas oleva valu ees.

Juhuslikult leidsin raamatukogust raamatu “Loomuliku sünnituse teejuht”. Esimene pool sellest on sünnituslood, mida ma lugeda ei viitsinud, kuid teine pool üldisemalt sünnitusest ja selle etappidest oli niivõrd hea, et lugesin järjest läbi ja tunnen, et sain peas midagi korda.

Soovitan lugeda. Äkki aitab meelde tuletada, et see kõik on tegelikult niivõrd loomulik ning ei pea üldse olema kohutav valudes piinlemine.

  1. Kõige halvem mis saad endale teha ongi hirmuenergiaga sünnitama minemine sest see pikendab protsessi ja teeb kõik valud hullemaks.
+6
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

voi tehakse vaktsiini sisaldava verega ylekanne kui laheb halvasti. minu jaoks ei ole haigla turvaline.

Tõsiselt räägid? See on täiesti uus level vaktsiinivastasusest, et isegi vaktsineeritud inimeselt saadud vereülekannet kardetakse. Ise elate oma elu raskeks sedasi!

+15
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina lugesin enne sünnitust samuti raamatut “Loomuliku sünnituse teejuht”. Olen üsna kõrge valulävega ja suurt hirmu sünnituse ees ei tundnud. Unistasin, et suudan enamvähem nagu raamatus valud üle hingata, plaanisin olla maksimaalselt pikalt kodus ning võimalusel vannis liguneda. Paraku beebi ei tulnud ega tulnud ning veetsin viimased päevad sünnituseelses osakonnas esilekutsumisel. Kuna veed olid rohelised, siis pandi andurid külge ning ei saanud vanni ega ka dušši alla mitte, sain olla vaid voodis või voodi ühe külje peal. Väga suure osa ajast õõtsusin koos abikaasaga tuhude ajal. Proovisin ka naerugaasi, kuid see ei meeldinud, oli kuidagi ahistav ja vastik. Üsna lõpus, kui ma veel ei teadnud, et väga kaua enam ei lähe, tekkis küll korraks tunne, et olen ka epituraali ja keisriga nõus juba – lihtsalt olin juba väsinud. Aga see tegelikult ei olnud nii hull, ka mitte lahklihalõige.

Sünnitusest möödas pea 3 kuud ja vaimse poole pealt võiks juba uueks lapseks valmistuda küll.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina lasen isegi hambaarsti juures alati tuimestuse teha ja ei kujuta ette, miks sünnitust peaks ilma tuimestuseta kogema. Igaühe kogemus on erinev, ei ole nii lihtne, et üks oli tubli, läks kohale õige meelestatusega ja hingas vapralt valud üle ja teine oli saamatu oma vales eelhäälestuses ja krambis. Kui saaks kõrvalt valu suurust mõõta, siis võib-olla oli teisel lihtsalt 20x valusam sünnitus.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

See, et keegi teine on tundide kaupa valude käes röökinud, ei tähenda, ei tähenda, et sul samamoodi peab minema. Teiste kogemuste põhjal ei tasuks kohe kindlasti endale eelseisvast ettekujutust tekitada. Iga ema kogemus ja tunnetus asjast on ju täitsa erinev. Nii nagu sul võib tulla pikk sünnitus, võib see olla ka kiire ja kerge ning kasuta kõiki valutustamise võimalusi, mis sul on saada.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Esimene kord ei teadnud ma, mida täpselt oodata, siis ei olnud ka hirmu. Teine kord oli kõige raskem see, et tuhude vahed läksid kiiresti väga lühikeseks. Kolmas sünnitus oli nii kiire, et ei jõudnud midagi isegi mõelda. Kolm sünnitust on KOKKU kestnud mul 6 tundi, nii et valuvaigisteid vaja ei läinud ja seetõttu ei oska ma sõna võtta pikkade sünnituste osas.

Minu kogemuse järgi on kõige olulisem on olla võimalikult rahulik ja kuulata eriti pressimisel ämmaemandat. Iga häälitsemine ei ole veel karjumine. Ma olen iga kord päris kõva häält teinud, aga see on olnud 100% kontrollitud “uutamine”, et keha võimalikult palju lõõgastada. Karjumine tõmbab kõik lihased, sh emaka, pingesse, aga valu saab häälitsemise kaudu välja lasta. Muidugi ei võta see valu ära, aga see kiirendab sünnituse kulgu. Ja kui sellest hoolimata on vaja sekkumist, keisrit vms, siis oled vähemalt enda poolt parima andnud.
Olen iga kord sünnitama läinud üsna avatud meele ja suhtumisega – st vaatan, kuidas läheb, ja vastavalt sellele valin või ei vali valuvaigistit. Kui vaja, tuleb keiser, ja kui väga kehvaks läheb, siis on abi kohe olemas (100 aastat tagasi oleks lihtsalt ära surnud).

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minul läks esimese lapsega kergelt, sünnitus oli kiire. Käisun raseduse ajal rasedate joogas ja kasutasin sealt õpitut. Ma pigem ütleks, et sünnitus oli veidi ebamugav, valus oli hiljem pigem platsenta tükkide välja kookimine. Sünnitusvalusid üritasin leevendada hingates sügavalt, piuksugi ei teinud, pigem vuhisesin kui auruvedur.

Ei maksa neid kõiki lugusid nii tõsiselt võtta, sinu sünnitus on nagunii hoopis teistsugune. Tähtis on olla rahulik ja mitte võtta asju juba hirmuga, tihti on hirmul suured silmad. Naised on läbi sajandite sünnitanud ja meie kedagi on loodud nii , et seda teha suudaks.

Küll läheb kõik hästi!

 

 

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tutvu hüpnosünnituse põhimõtetega (enese rahustamine, valu kontroll ja sünni kontroll, sh hingamine ja lihaste ja mõtete kasutamine). Kohapeal ära unusta epiduraali küsida:)

0
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Sünnitasin mai kuus nüüd teise lapse. Esimesega sain epiduraali nii et ei teadnud lõpuvaludest midagi. Algas menstruatsiooni laadse valuga mis aina tugevnes. Epiduraal võttis kogu valu ära. Nüüd kui sünnitasin siis soovisin epiduraali kuna oli väga valus. Öeldi et pean tunnike kannatama kuna üks naine läks erakorralisele keisrile. Vaatasin siis kella ja vaevlesin, valu pauside ajal nutsin. Sai tund mööda ja avatus juba 8 cm. Ei saanudki enam epiduraali. Oli ikka suur ahastus küll. Tundsin et tuleb toonus ja emakas läks kivikõvaks. Sel hetkel oli tunne nagu rebitakse keha pooleks. Ma isegi ei suutnud karjuda vaid iga valu hetke ajal lõin hambad kotttooli kus valusid üle elasin. Lõpuks kui pressida võisin siis pressi ma ei tundnudki. Oli vaid üks pidev valu 3 h järjest. Olin hullumas. Pressisin valude ajal toore jõuga. Laps lihtsalt ei lasknud alla. Lõpuks siis hädaga sain sünnitatud. Kaotasin ka verd ja tehti narkoosis puhastus. Kuu aega olin kodus veel nii nõrk et kõndida ei saanud. Pulss oli 200 kogu aeg. Mees tegeles enamasti beebiga. Taastusin pikalt. Aga valu oli küll õudne. Vahepeal tahtis pilt eest minna..

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu jaoks jällegi ei olnud tuhude valud üldse mingi probleem, mul menstruatsioonivalud olnud isegi tugevamad. Valuvaigisteid pole kummagi sünnituse puhul palunud. Teisest sünnitusest oli ainuke kohutav hetk siis, kui pea lõikus, esimesega seda hetke ei mäleta.

0
0
Please wait...

Näitan 20 postitust - vahemik 1 kuni 20 (kokku 20 )


Esileht Sünnitus Hirm sünnitusvalu ees