Mul on kaks last, kes on sündinud suure vanusevahega (10a). Esimene sünnitus oli raske ja lõppes vaakumiga, teine sünnitus veel raskem ning erakorralise keisriga. Enda ja lapse seis oli pärast seda kehv, lapsega on kõik korras, endale jäid aga keisrilõikest tüsistused, mis jälitavad mind ilmselt elu lõpuni.
Kui pärast esimest kartsin sünnitamist ja arvasin, et keiser on lihtsam variant, siis pärast ebaõnnestunud keisrit kardan seda ka.
Füüsiliselt oleksin võimeline veel lapsi saama, kuid tänu emotsionaalselt raskele kogemusele välistasin selle võimaluse enda jaoks kohe pärast teise lapse sündi. Olen aastaid olnud resoluutne, et rohkem lapsi ma ei saa – las see jääb neile, kellel lihtsamini õnnestub.
Nüüd hiilivad ligi mõtted, et vanus hakkab jõudma mõne aasta pärast sinnani, kus ma enam lisaks emotsionaalsele blokile ei ole ka enam füüsiliselt kõige värskem uuesti beebindusega tegelema hakkamiseks.
Ma kardan jätkuvalt, kohutavalt. Aga kerima on hakanud mingi “mis siis kui…”. No et kaks korda elasin ju tegelt üle, äkki siis kolmanda ka?
Ma tunnen, et mul oleks vaja abi, aga kuhu pöörduda? Psühholoogi poole? Naistearstiga oma hirmudest sünnituse ees rääkida? On keegi midagi sarnast tundnud?
