Vabandan ette, et jutt tuleb kriitiline, kuid tunnen tõesti, et tahaks meeste ning kohtingukultuuri kohta paar rasvasemat sõna kirja panna. Olen 31-aastane juba mõnda aega vallaline täiesti normaalne naine. Kuna tutvusringkonnas vabu mehi eriti pole ja hinges ihkasin kaaslast leida, siis mõtlesin katsetada paari tutvumisportaali. Varem pole nendega tegemist olnud, aga juba algus oli jahmatav: küsiti pidevalt, mis poosis seksida meeldib, kas esimesel korral ikka suhu võtan ja mida kõike veel. Hakkasin väga kriitilise pilguga valima, kellega üldse suhelda ning mingi hetk tekkis illusioon, et normaalseid mehi ka liigub; loomulikult purunes see hiljem kildudeks.
Esimene mees, kellega kohtumise kokku leppisime, oli internetis päris asjaliku jutuga. Natukene häiris liigne enesekindlus ja kiitlemine, kuid vähemalt mõistis ta elementaarsel tasemel ortograafiat ning ei teinud kohe nilbeid ettepanekuid. Muuhulgas mainis ta korduvalt, kui tore on jõusaalis käia. Olgugi et minust 15 aastat vanem, põksus süda kohvikusse astudes elevusest päris kiiresti. Muutusin oodates üha närvilisemaks – kas kaaslane üldse tuleb kohale? 15-minutilise hilinemisega tuli. Teda nähes pidin näost ära vajuma: dressipükstega, rängas ülekaalus, äravajunud olekuga mees, kelle kiilanenud pealage ümbritsesid hõredad silmnähtavalt rasvased juuksed. No olgu, välimus pole maailma kõige tähtsam asi, mõtlesin talle vähemalt võimaluse anda, ehkki praaliv jutt regulaarsetest jõusaalitreeningutest osutus silmnähtavaks valeks. Paraku osutus mees, kes internetis oli väga jutukas olnud, vaikseks halliks hiirekeseks, temast lausa pidi tangidega sõnu välja pigistama. Vähemalt sõime korralikult kõhu maitsvat praadi täis. Kui taaskord tekkis piinlik vaikusemoment, mis viitas sellele, et oleks aeg maksma asuda, tõusis mees ootamatult ehmunud näoga püsti. “Mul lähevad hapukoor ja piimad soojaks”, olid tema sõnad, kui ta oma kilekoti haaras ja paksu kere kohta üllatavalt lennukal sammul välja tormas. Niisiis sain ka tema 12 eurose prae rõõmsalt kinni maksta.
Järgmine tegelane oli minust mitu aastat noorem väga kõhna noormees. Erinevalt eelmisest härrast oli tema jutt ka päriselus sorav ja veenev, kohe väga veenev. Teisel kohtingul läksime mere äärde jalutama ja seal mu illusioonid purunesidki. Ta hakkas rääkima, kuidas tema on kõrgem tajuja, väljavalitu. Ta on alustanud isegi oma ususekti rajamist, millel on praegu 4-5 järgijat. Sain kuulda suurtest revolutsioonidest, mida noormees läbi hakkab viima. Samuti kutsuti mind antipsühhiaatrilisesse liikumisse, sest meditsiin olevat teda korduvalt ahistanud, pannes ta psühhiaatriahaiglasse tahtest olenematule ravile. Ausalt öeldes kaalusin ise ka korra, kas peaks selle jutu peale kiirabi kutsuma. Õnneks jõudsime rahvarohkesse kohta ning sain viisakalt põgeneda.
Olen veel mõne mehega kohtingul käinud, kuid kohe üldse ei lähe. Mul ei ole kandidaadile ulmelisi nõudmisi, aga kui kolmekümnendates mees kelgib, kuidas ta luges viimati raamatu läbi viiendas klassis, siis paneb ikka mõtlema küll. Või veel üks näide: 190 cm pikkune kõva trennimees osutus mitukümmend sentimeetrit lühemkas kiitsakaks meheks, kelle kondiste käte kõrval jäi silma väga halb isiklik hügeen.
Kas ma olen tõesti liiga kõrge latiga pirtsutaja? Keskharidus ja sellele vastav jutu tase võiks olla, samuti isiklik hügeen. Eks välimuse suhtes on ka omad eelistused, aga ma ei hinda inimesi selle põhjal – põhimõtteliselt kõigil on võimalus. Internetis valetamine käib muidugi närvidele. Kas oskate nõu anda, mida peaksin edaspidi teistmoodi tegema? Olen tõesti valinud hoolikalt, kellega suhelda, aga läinud on nii nagu ikka. Lootusetuse tunne hakkab vaikselt võimust võtma.