Ma ei tea kuidas endaga hakkama saada. Elan hirmudes. Kahe kuu jooksul! kaks noort inimest surid äkksurma. Ma saan aru et keegi ei ole sellest kindlustatud, kuid siiski…elan hirmus. Endal iga päev süda puperdab ja vahelöögid, siis maoga mingi jama juba kuuaega…pähe ronivad mõted vähist ja südamehaigustest. Ekg oli enam vähem normaalne. Lühidad paanika hood on ka olemas. Kardan surma jubedalt, sest tunnen ennast kohutavalt, võib olla mõjub ja üleminekuiga. Hormoone võtta ei saa, kardioloog hirmustas tromboosiohuaga, kuna hemoglobiin on liiga kõrge ja veri paks. Kardan lihtsalt olla. Keegi!!! sõbrannadest ei mõita mind…kõik terved, spordiga tegelevad, reisivad, joovad veini – naudivad elu. Mina juba ärgates ainult vaevlen. Täna hommikul juba palju episoode rütmihäireid siis magu annab tunda, või see on juba minu hirm. Ei suuda elada ja olla normaalne. Küsis ema käest, kas temal on sellised vaevused, ka tema ei mõista mind….ütleb pole kunagi tundnud selliseid asju südamega. Ma olen segadeses, ja ei oska ennast aidta, ei tea millest alustada.
Teema: Hirmud, süda, magu….
Kas sa trenni teed? Sööd normaalselt?
Karadan vanadust. Et kui praegu nii paha, mis edasi saab?
Kommentaar eemaldatud.
3.2. Vältida tuleb pahatahtliku ja halvustava arutelu algatamist ning jätkamist.
Perekooli Moderaator
Aga miks sa tegelikult üldse nii paaniliselt surma kardad? Kas su elu on nii hea, et sellest on väga kahju lahkuda? On sul kindel veendumus, et midagi imelist on elus veel tulemas, millest surres ilma jääd? Ma tõsiselt küsin, ei pilka.
Lase perearstil saata ennast gastroenteroloogile, tehakse põhjalik mao-uuring ja saad rahu. Kardioloogil palu teha holter-uuring ja koormustest. Kui need on korras, pole vaja muretseda. Kõrge hemoglobiiniga võid minna doonorverd andma ja tunda ennast kasulikumana.
Südame vahelöökide vähendamiseks sobib hästi Panangin (kaalium-magneesium). Magneesium rahustab närve ka hästi, nii et soovitan väga. Apteegis käsimüügis.
Lase perearstil saata ennast gastroenteroloogile, tehakse põhjalik mao-uuring ja saad rahu. Kardioloogil palu teha holter-uuring ja koormustest. Kui need on korras, pole vaja muretseda. Kõrge hemoglobiiniga võid minna doonorverd andma ja tunda ennast kasulikumana.
Sellisele terviseärevikule mõjuvad need uuringud vastupidiselt- kui midagi ei leita, on ta arvamusel, et tal on mingi veel salapärasem, haruldasem ja raskemini diagnoositav haigus. Ja paanika saab vaid hoogu juurde.
See teemaalgataja halab siin pidevalt ja mõtleb omale haigusi välja. Ei maksa nõu anda, peale selle, et peaks pöörduma psühhiaatri poole.
Ikka..lapsed, vanemad, loodus, uued avastamised..reis, inimesed….raamatud, filmid, koik huvitab!
Kui sind kõik huvitaks, siis sa ei ohiks iga kuu siin oma südame pärast, vaid elaksid täiel rinnal. Praegu tundub, et oled koormaks iseendale ja oma perele.
Minul ka vahelöögid. Mingitel hetkedel on neid kohe väga palju. Vahel isegi nii, et iga teine löök jääb vahele ja nii 10x järjest. Vahel taob ka mitmeid kordi kiireid lööke vahele. Alguses käisin ka kardioloogil mitu korda, neuroloogil, silmaarstil. On tehtud EKG, Holter ja koormustest. Mul enne rütmihäiret tekkis ka mingi müstiline tasakaaluhäire mis piinab siiani. Aga ma ei saaudki rahu, sest üks arst väitis, et ärevus, teine ütles, et vahelööke on kõigil, kolmas arvas, et põhjus on minu pinges lihastes jne. Läksin siis tasulise kardioloogi vastuvõtule ja lasin teha südame ultraheliuuringu. Sealt tuli välja, et mitraalklapi prolaps ja vasake südame vatsake on natukene paksenenud. Öeldi, et veel pole hullu midagi ja iga aasta tuleks käia ehhot tegemas, et kontrollida, et asi pole halvemaks läinud. Ja ma olen alles 32-aastane ja kodus on väikesed lapsed. Tarvitan ka Panangini ja Omega 3. Viirpuu tilgad alguses aitasid, pärast enam mitte. Veel on apteegis olemas Südametilgad. Need võivad ka aidata. Kui sul veri paks siis kalaõli on ka hea tarbida, see muudab verd vedelamaks.
Vahepeal mõtlen ka, et mis siis küll saab kui see südame vatsake muutub nii paksuks, et ei mahugi enam rindu ära, siis on vist surm. Aga üritan mitte mõelda sellistele asjadele, sest elu läheb nii või teisiti edasi.
teised midagi ei tee ja terved. Karadan vanadust
Sa oledki ju terve, sul ei ole mingit haigust tuvastatud.
Vanaks jäävad kõik, miks sina erinev peaks olema?
Mõista ei saagi probleeme sinu füüsilisi haigusi (kuna neid pole olemas), hirmu/foobiaid võiks lähedased jah ehk mõista ja soovitada psühholoogi abil neist üle saada.
Lase perearstil saata ennast gastroenteroloogile, tehakse põhjalik mao-uuring ja saad rahu. Kardioloogil palu teha holter-uuring ja koormustest. Kui need on korras, pole vaja muretseda. Kõrge hemoglobiiniga võid minna doonorverd andma ja tunda ennast kasulikumana.
nii lihtsalt see ei käi. perearst ei saada uuringule, kui ta ei näe põhjust millega saata. kõrgema hemoglobiini ja paksu vere vastu soovitab juua rohkem vett. nt meie perearst soovitab iga häda vastu juua rohkem vett ja rohkem puhata ja võimelda. saatekirju saab temalt väga harva. ps selle on veel tema lemmikfraas- organismi omapära.
kõik olekski õige, aga kui enesetunne on ikka halb, siis peab ise tasuliste arstide juures käima. kasvõi selleks et saada kinnitust, et ongi organismi omapära ja selle omapärase organismiga siis kehva enetundega edasi elada.
Oleneb perearstist. Kui on kaebused maos, siis ma ei kujutaks ette, kui perearst soovitaks vett juua ja ei annaks saatekirja. Siis tuleb perearsti vahetada.
Hästi tore on mõnitada, et ärevik jne jne…aga samas need kellel ongi kasvõi südame rütmihäire, need teavad väga hästi, mis tunne sellega kaasneb. Ise vaevlen ka selle häda käes ja tunne mis sellega kaasneb ongi jube. See kui sul tekib ikka korralik vahelöök, niiet kogu kere rappub, siis see ongi hirmutav ja see piinav hirmutunne, mis tekib, on väsitav, sest sa hakkad seda alateadlikult kartma, tekibki tunne, et tahaks olla ainult kodus… Kuid targad arstid väidavad, et see ei tapa ja sellega on võimalik täisväärtuslikult elada. Aga uurida on vaja loomulikult, et määrata vajadusel rohi. Mine aga julgelt arsti juurde, nad peaks ju ikkagi pädevad olema ja kui leiabki, et tegu närvidega, siis tegeledki selle probleemiga. Mina sain rütmihäire rohu peale ja sellest ajast asi parem, kuid ära jah pole kadunud. Ikka tunnen, et tekivad kuigi justkui nõrgemalt. Kõige huvitavam on see, et ei saagi aru kust nad täpselt tulevad, vahel tundub et maost ja vahel justkui kurgust või söögitorust…eks proovin isegi erinevaid võtteid, kuidas sellega toime tulla.
1. perearst. ekg ja holter.
2. kui sealt midagi ei selgu siis väga suur tõenäosus, et stressist tingitud ärevushäire. ära hakka ennast surmahaigeks mõtlema.
3. alkohol/kohv/nikotiin ära jätta.
4. jaluta iga paev tund aega. tean omast käest et jooksutrenni tehes voib sydamehäire syveneda. eriti jõutreeninguga. võta rahulikult.
5. apteegist b-vitamiinid ja magneesium. käsimüük. tee üks kuur läbi kui vastunäidustusi pole. söö puuvilju ja juurvilju (kaalium), võta tööl rahulikult.
mul see jama käinud hoogudena iga mõne aasta tagant. surmahirm on tavaline. vahel mõtled hommikuni kas peaks emosse minema. magada ei saa. tuleb esile kui stress on olnud kõrge. ära ei pruugi minna 3-4 kuud. eks oleneb inimesest. ära muretse. see on rohkem vaimne probleem kui füüsiline.
mina veel elan.
arst ma pole. aga nendest punktidest abi olen saanud.
Ma ei tea kuidas endaga hakkama saada. Elan hirmudes. Kahe kuu jooksul! kaks noort inimest surid äkksurma. Ma saan aru et keegi ei ole sellest kindlustatud, kuid siiski…elan hirmus. Endal iga päev süda puperdab ja vahelöögid, siis maoga mingi jama juba kuuaega…pähe ronivad mõted vähist ja südamehaigustest. Ekg oli enam vähem normaalne. Lühidad paanika hood on ka olemas. Kardan surma jubedalt, sest tunnen ennast kohutavalt, võib olla mõjub ja üleminekuiga. Hormoone võtta ei saa, kardioloog hirmustas tromboosiohuaga, kuna hemoglobiin on liiga kõrge ja veri paks. Kardan lihtsalt olla. Keegi!!! sõbrannadest ei mõita mind…kõik terved, spordiga tegelevad, reisivad, joovad veini – naudivad elu. Mina juba ärgates ainult vaevlen. Täna hommikul juba palju episoode rütmihäireid siis magu annab tunda, või see on juba minu hirm. Ei suuda elada ja olla normaalne. Küsis ema käest, kas temal on sellised vaevused, ka tema ei mõista mind….ütleb pole kunagi tundnud selliseid asju südamega. Ma olen segadeses, ja ei oska ennast aidta, ei tea millest alustada.
Mul umbes sama. Psühholooge hetkel ei usu, käisin sügisel, asi venis ja venis, mina rääkisin, tema kaardistas, raha muudkui kulus, abi ei mingit.
Psühhiaatri juurde pole perearstilt veel saatekirja küsinud.
Perearst ütleb, et mis seal ikka jne. Ära mõtle jne.
Elan hirmus, ärevuses.
Teen sporti 4x nädalas, aga ega see muremõtteid ei vähenda.
Söön enamvähem tervislikult.
Üldse väldin paaniliselt kõike mis minuarust on tervisele halb. Ja vaata kuidas teised elavad rõõmsat elu kõike seda tehes ja tarbides.
Tean, et see pole ok, aga hirmu ja ärevust peast ei saa.
miks te seda surma nii paaniliselt kardate?
everybody dies
Tõsiselt, mine psühholoogi juurde…
