Teema: Hirmuhood 7-aastasel lapsel

olen teemaaalgataja

Tahtsin veel lisada, et kokku on olnud seda neljal õhtul ja enam pole nii hull olnud kui esimesel korral, kus ta lausa värises ja täna segitasin, et kõik jäävad haigeks ja sind pole vaja kraadida, et oled terve jne, siis rahunes ruttu. Aga ta ei öelnud otseselt, et haigusehirm on, ma arvan, et ta ei tea ise ka, mis see tal oli.. Ja kõik korrad on see juhtunud voodis enne magama minekut. Varasemelt läks ta voodisse vanema lapsega samal ajal ja lollitasid veel pikalt, aga nüüd oli tükk aega nii, et suurem läks hiljem, äkki sellest see hirm..ma ei teagi.

Ma arvan ka, et koolimineku ärevus ja kui ise hästi rahulik olla ning koolis ka kõik tuttavamaks saab, siis läheb üle. Lapsed väljendavad oma halba tunnet ju tihti läbi kõhuvalu. Mul ei lähe siiani meelest, kuidas poeg algklassides esimest korda laagrisse suvel pidi minema, ise väga tahtis, tuttavad olid ees, spordilaager – aga õhtul enne laagrit hakkas tal kohutav kõhuvalu ja rääkis, et kardab laagrisse minna. Kogu õhtu oli krõnksus, aga kui uneaeg tuli, jäi ilusti magama ja magas terve öö, ei mingit valu. Hommikul oli enesetunne hea, kuigi hirm polnud kadunud. Viisime ta ikka kogunemiskohta, rääkisime treenerile loo ära, võttis poisi oma käe otsa ja hoolitses esimese päeva eest tema eest eriliselt. Mingit kõhuvalu rohkem ei tulnud ja poiss oli laagriga väga rahul. Kool on nende jaoks nii oluline koht, hirmud on suured.

Äkki on tajuhäire? Minul lapsena olid need ja väga-väga sarnaselt kõlab.
Seda on keeruline kirjeldada, kuid vallandub enamasti enne uinumist, sagedamini enne haigestumist või närveerides. Tunne ise on äärmiselt veider, talumatu, hirmutav. Süda pole paha ja kuskilt ei valuta, kuid selline tunne, et keha sees muutub kõik hästi suureks ja siis jälle väikseks, kõik nagu vajub peale ja samas eemaldub. Minul oli siis võimatu paigal olla, pidin ka asukohta vahetama, jooksin näiteks elutuppa või kööki, füüsiline liigutamine ja jahe õhk enamasti tõid sellest “atakist” välja. Sinu lapsel, TA, võib selleks leevendajaks olla jahe jook.

Tajuhäired pole ohtlikud, kuid on äärmiselt kurnavad ja ebameeldivad, õnneks enamasti kaovad peale teismeiga ja on vähesel määral enesekontrolli abil suunatavad, aga mitte 7-aastasel. Aitab, kui vähendada stressi, lasta liikuda, kui laps tunneb, et peab, muuta asendit/asukohta, sisendada üldist turvatunnet.

PS. Muidugi ei saa kinnitada, et sinu lapsel just sama asi on, aga lihtsalt väga tuttavlikult kõlas mulle.

Minu laps on ka juba augusti keskpaigast veidi “segi” – kas hästi hajameelne ja mängib titekamat või siis samuti igasuguste hirmudega (kardab, et maja läheb põlema; et kukub kanalisatsiooniauku jne jne). Arusaadav, et ärevus uue ja teadmatu ees. Vahel ikka mõtlen, kui palju ta elus on muutunud – kui palju on muutunud tajutavad suhtumine/ootused temale jne.

See on vist, jah, tõsi, et lapsel annab ärevus just kõhuvalu kaudu märku. Lisaks muidugi klassika, et jääb palavikku, kui on hirmutav sündmus ees jne. Need “tajuhäired” on huvitavad (kuigi ma otseselt ei leidnud guugeldades, et see on psühholoogiline seisund?) – mäletan endalgi sellist tunnet voodis, et ma olin korraga kas hästi suur või väike või kuidagi nii, et ei mahtunud ära enda sisse, võimatu seletada… Aga ma mõtlen, et see on ka ikka vist ju ärevusest/stressist?