Jäin siin mõtlema, et millest finantseerivad ja elatuvad need kes tegelevad hobuste kasvatamisega? Hobustele on Eesti kliimas vaja süüa talviseks perioodiks (hein, vitamiinidega lisasöödad), kui loom haigestub siis tema ravi on kulukas, hobuse transport on kulukas, igasugu hobuinventar (sadulad, saapad, tekid) on kulukas, tallide hooldus nõuab vastavat töötajat ilmselt igapäevaselt, äkki isegi tallide kütmine talvel ja veel mingid asjad mida ma ei nimetanud ja ei teagi? Ratsakoolistustest saadav tulu nii suur? Keegi hea sissetulekuga inimene aitab neid ülal pidada? Keegi teeb tasuta tööd? Reklaamitulu? Hobustega rahalise auhinnafondiga ratsavõistlustel osalemine? Ratsutama on võimalik kuhugi iga kell minna kuigi päris suure summa eest ja ratsutamiskõgemusega midagi muud eriti pole peale hakata kui võistlustele minna, ratsutamiskoolitajaks hakata või siis lihtsalt oma lõbuks ja meeldivaks aja veetmiseks. Teab keegi lähemalt rääkida? Huvitav. Aitäh!
Teema: Hobused ja ratsutamine
Sul natuke segamini kõik asjad – hobuste kasvataja võib ära eladagi hobuste kasvatamisest – ratsakoolitustega pole suurt mingit pistmist, võistlemine nii ja naa – selleks, et kasvandikke hea hinnaga müüa, peab olema ette näidata tulemusi, aga see pigem kulu kui tulu, sest vaja hobune ratsastada (kui ise sellega ei tegele, leida ratsastaja), treenida vastavale tasemele, leida hea sõitja. Arvaks, et need, kes Eestis sellega elatist teenivad, müüvad hobuseid enamjaolt välismaale, ja/või tegelevad kõrvalt ka muude asjadega – hobuse kasvatamine kui selline pole iseenest täiskohaga töö, kasvab ise ka 🙂 (kui sa ise teda ei ratsasta, treeni ega võistle).
Hobuse ülalpidamine pole oluliselt kulukam suuremat sorti koerast. Hein + lisasööt maksavad vähe ja kuigi hobune sööb neid palju, on kuu peale kulu väiksem kui suur pakk kvaliteetkrõbinaid koerale. Kodusesse talli pole mingit töötajat vaja, endal kulub sinna mõni tund nädalas. Oleneb ka hobuste arvust, minul on neli hobust. Paljud võtavad võõraid hobuseid juurde, kelle eest nende omanikud maksavad üüri, selle eest saab siis kas ise väikese sissetuleku või endale kellegi palgata. Hobuste varustus on kallis, aga seda ei osta iga kuu. Näiteks sadulaid on mul nelja hobuse peale kolm, neljandaga ei sõida keegi aastaid. Need sadulad, mis on, on ka aastaid kasutusel ja kestavad veel aastaid. Kaskasid on neli, aga võiks olla ka kolm, kuna rohkem sõitjaid meil pole. Need samuti on mitmed aastad kestnud. Valjad, tekid, ratsmed, putukamaskid jne on kõik sellised asjad, mida ostad väga harva. Mitte päris ühekordne investeering, aga peaaegu. Samuti nt tall. Talli ei pea isegi olema, paljud peavad vabapidamisel ja on ainult varjualune, ilma latriteta. Mõnele hobusele on see isegi parem. Suuremad kulud ongi algsed investeeringud ja meditsiinikulud. Ka viimasega võib minna nii ja naa. Mõne hobusega pole muud kui rutiinsed kontrollid, teisega kulub kliinikus terve varandus ja lõpuks ikka peab eutaneerima. Kapjade värkimine, rautamine, grooming ka. Paljud kulud, mida siin polegi mainitud, aga kokkuvõttes pole hobuste omamine nii kulukas kui võiks arvata. Miinimumpalgaga jah liigne luksus, aga keskmise palgaga inimene saab ühte või kahte hobust kenasti peetud kui nad pole väga suurte erivajadustega.
Võistlemiskuludest ei tea ma midagi, minu hobused on hellitatud muruniidukid.
Minul on 8 hobust. Palju sõltub tegelikult sellest, mis tõugu hobuseid sa pead. Eestlastest maasud saavad hakkama vabapidamisel ja söögi peale kulub tõesti vähe, nende puhul on sage probleem just ülesöötmine ja nendest tingitud tervisehädad. Sporthobuste söötmine on üsna spetsiifiline ja sõltub hobuse vanusest ja kasutusest. Kvaliteetne hein ja silo siiski väga odav ei ole. Vale või vilets sööt toob kaasa seedimisprobleemid ehk tiirud ja see lõpeb sageli sellega et maksta tuleb ka korjuse utiliseerimise eest. Mina siiski talvel hobuseid ööseks välja ei jäta ja tallitöödeks kulub päevas ca 2 tundi. Ise toimetan, palgalist abilist ei ole. Selle ajaga jõuab tegeleda siiski ainult söögi, vee ja sitaga, tegelemise ja õpetamise jaoks kulub loomulikult oma aeg. Allapanu kulub talvel palju ja selle hind tõusis eelmisel aastal praktiliselt kahekordseks. Veterinaarkuludeks peab olema paras varu, sest alati võib ootamatusi juhtuda ja väga palju peab olema valmis ise ravitoiminguid tegema, kuna hobuseid valdavaid loomaarste on eesti peale vähe ja kiiresti kohale nad tavaliselt tulla ei saa, hea kui saad telefonis nõu küsida. Kuna ma tegelen aretusega, siis paaritamine on kulukas, mõnede täkkude tasud on väga suured, tiined loomad vajavad suurt tähelepanu. Põhimõtteliselt on see ikkagi väga kulukas ja riskantne hobi, millele muude tegevuste arvelt peale tuleb maksta, aga kui õnnestub mõni noor hobune maha müüa, siis saab pisut investeerida ja midagi talli juures jälle paremaks teha või uut varustust soetada.
Liitun eelkõnelejatega – täiesti oleneb, mis, kus, kuidas hobuseid peetakse. Kodutalus lihtsalt niisama hobikorras pidamine vs sporthobuse pidamine renditallis ja temaga võistlemine on kaks täiesti erinevat asja. Esimesel juhul ei ole kulud tegelikkuses kuigi suured. Mul üks tuttav pidas kunagi enda hobuseid üüritallis ja hiljem, kui võimalus tekkis, viis koju ja ütles, et kui ise ei näeks, siis ei usuks, et kodutalus hobuste pidamine on nii odav. Kodus ei kuluvat aastaga ka sellist summat hobuse ülalpidamise peale, mis boksi rentides paari kuuga ära kulus.
Kes aga peavad suuremaid talle, siis sissetulekuvõimalusi on jah erinevaid. Alates trennidest kuni hobuste aretuse ja müügini välja. Suuremates tallides enamasti renditakse ka bokse välja, mis toob päris hästi sisse ja paljudel tallidel (mitte kodustel pidajatel) on ikkagi ka kõvad toetused taga.
