Minul oli vahepeal vaja lasteaeda viia 5 aastane, 3 aastane ning seda koos beebiga. Esiteks suu on beebi kõrvalt täiesti vaba. Enne beebi sündi harjutasin lapse juba üsna iseseisvaks, et see ise tegemine ei seostuks beebiga. Isegi kui beebi enne minekut rinda imeb, on samal ajal üks käsi abistamiseks olemas, aga peamiselt kasutad häälkäskluseid. Lasteaeda jõudes on mugav, kui beebi on söönud ja heas tujus. Kui üht lasteaialastest haarab jonnituur, paned lihtsalt beebi turvahälli ootama ja aitad rahulikult ükshaaval, isegi kui üks või kaks nutavad. Muud parata niikuinii ei ole. Mõtled logistika paremini läbi. Seod beebi kõhule ( minul näiteks kandelinaga), siis on beebi rahulik, võib seal isegi rinda süüa sel ajal kui käed ja suu aitavad teisi lapsi. Hommikusöögi pärast lapsel üldse ei stressanud, sööb või ei söö, sest lasteaias niikuinii antakse hommikusööki. Vahepeal äratasingi lapsed nii hilja, et pesime hambad, panime riidesse ja kohe lasteaeda, ei vaevunudki söögiga, sest viisingi nad lasteaeda söögi ajaks. Lasteaia riided panin valmis alati juba eelmisel õhtul ja vaidlesin sellealased vaidlused lastega juba õhtul ära. Kui jätsin ära selle, et hommikul kippusid klõps telekast multikad käima minema, siis muutusid ka hommikud rahulikumaks. Koju vanemaid lapsi ei jätnud, kuna ise tegin beebi kõrvalt magistritööd. Aga kui nägin, et asi liiga närviliseks läks, lapsed väsisid, siis tegin puhkepäevi ( kokkuleppel õpetajadega, et mitte liigselt õppekavast puududa). Meie peres läks algusaastatel laste isa nii vara tööle, et lasime lastel sel ajal veel rahulikult magada. Kui mina paari aasta pärast ka tööle läksin, siis pidime lapsi hakkama varem lasteaeda viima.