Mul on selline veider terviseprobleem, et ärkan hommikuti tige nagu herilane. Pmst igal hommikul üksikute eranditega. Magan üldiselt omast arust hästi ja rahulikult, mehe sõnul ka ei norska ega nohise, seega pole põhjust arvata, et mingid unehäired või unevaegus seda põhjustaks.
Ärkan tavaliselt u 7-8 paiku, äratuskellaks on laps, kes tuleb ja ronib kaissu endal nägu naerul. Mina olen ka teda nähes õnnelik ja rõõmus, aga kui voodist välja ronime ja tegutsema hakkame, hakkavad mulle kõik asjad närvidele käima ja viha tegema. Tunnen end, ilma naljata, nagu hormoonimöllus pubekas, sellised asjad ajavad vihale ja nutma, mille üle endal ka paar tundi hiljem ainult imestada on.
Laps on juba 5-aastane, seega pole tegu ka mingi sünnitusjärgse hormoonide kõikumisega. Veresuhkur on normaalne, alles hiljuti tegin põhjaliku vereproovi, ainult D-vitamiin oli madal. Seda võtan juba 3 kuud, ei ole muutunud midagi.Mingeid ravimeid ei võta, et kõrvaltoimeid kahtlustada.
Perearstile olen maininud ja ta ei võtnud mind tõsiselt, vastas, et tema nt ka ei ole hommikuinimene! Möhh? Mina nt terve eelneva elu olen olnud hommikuinimene, mulle on meeldinud hommikune karge õhk, päeva algus, et kõik on veel ees ja saab tegutseda. Aga nüüd ei meeldi midagi enam, tunne on nagu oleks tanki alla jäänud ja hea meelega võluks oma pere minema kuhugi metsa kännu otsa, et nad mu silma alla ei jääks.
Kas kellelgi on sellise asjaga kogemust või oskab midagi soovitada?