Esileht Pereelu ja suhted Hoolduspere

Näitan 30 postitust - vahemik 31 kuni 60 (kokku 140 )

Teema: Hoolduspere

Postitas:
Kägu

Kas siiski ei olnud niimoodi, et hoolduspere vanemad küsisid alguses ametnikelt, kas võiks bioloogilise emaga ühendust võtta, kuidagi suhtlust soodustada ja hoida, aga neile vastati, et ei ole vaja midagi teha? Sellise vastuse saanuna elasid nad edasi nagu täieõiguslikud vanemad ja eeldasid, et küllap siis huvi ei ole ega tule, mis on mõistetav. Samas on vägagi mõistetav, et 15-aastane laps ei suutnud ise ühendust võtta ja võib-olla isegi ei teadnud, kuhu täpselt helistada või kellega rääkida, kuidas oma lapsega kohtumisi korraldada, kuidas neile kohtumistele kohale jõuda, kuidas oma varase sünnitamise ja lapsest lahkumise traumaga toime tulla jne. Kohtumiste korra oleks antud juhtumi puhul pidanud siiski aitama paika sättida tugisüsteem. Pigem olen kindel, et kõigile osapooltele tundus tol hooldusele mineku algusajal “lihtsam ja loogilisem” anda laps “korralikku perre” ja unustada kõik muu. Mõtlemata kaugematele tagajärgedele. Ebaprofessionaalne lähenemine tugisüsteemi poolt.

+15
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Seda, kui palju noor ema uuris võimalusi oma lapse külastuse kohta, me ei tea. On võimalik, et alguses üldse ei huvitanud, elas oma noore inimese elu edasi. Nüüd, kui teine laps sündis hakkas alles uurima. Nüüd oleksti hea teada, kas tekkisid ematunded või tekkis rahahimu. Nii-või naapidi, on kõige tähtsam ikkagi väike tüdruk ja tema heaolu. Ja kohus leidis millegipärast, et on vaa bioloogilisele emale tagasi anda.

+7
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Muidugi tekib kaastunne 15-aastase tüdruku vastu, kes rasestus ja sünnitas ning on ilmselt palju kannatanud. Aga paraku on see tüdruk praeguseks täiskasvanud naine. Praegu ei peaks esikohal olema mitte hoolduspere tunded ega bioloogilise ema õigused, vaid väike laps ja tema huvid. Selge ja arusaadav on ju see, et 4-aastane armastab ja peab emaks ning isaks oma hooldusvanemaid. Ema on talle võõras ja laps loomulikult tahab jääda hooldusperre. Kohus peab samuti esikohale seadma lapse huvid ja neid kaitsma. Ühest perest teise solgutamine ei saa  kuidagi olla lapse huvides.

+15
-7
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Muidugi tekib kaastunne 15-aastase tüdruku vastu, kes rasestus ja sünnitas ning on ilmselt palju kannatanud. Aga paraku on see tüdruk praeguseks täiskasvanud naine. Praegu ei peaks esikohal olema mitte hoolduspere tunded ega bioloogilise ema õigused, vaid väike laps ja tema huvid. Selge ja arusaadav on ju see, et 4-aastane armastab ja peab emaks ning isaks oma hooldusvanemaid. Ema on talle võõras ja laps loomulikult tahab jääda hooldusperre. Kohus peab samuti esikohale seadma lapse huvid ja neid kaitsma. Ühest perest teise solgutamine ei saa kuidagi olla lapse huvides.

4 aastase lapse hüpoteetilised huvid, kuidas neid kaitsta? Miks sa üldse nii keskendud hooldusperele, see ongi nagu sõna ütleb hoolduspere mingiks ajaks, neist ei saa lapsevanemaid. Nad said olla lapsega, andsid endast parima tema kasvamisel, aga nad ei ole vanemad. Isegi varjupaigad annavad loomi hooldaja kätte, aga see ei tee neist veel looma peremeest.

+2
-14
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Meie pere on ka olnud hoolduspere, sestap teemaga pisut enam kursis. Meie olime nõus last hooldusele võtma ainult sel juhul, kui on enam-vähem kindel, et saame ta ka lapsendada. Väljendasin oma seisukohti sotsiaaltöötajale avaldust sisse andes vägagi selgelt. Ka Pride koolitusel jäime abikaasaga endale selles kindlaks. Rõhutasime ametnikele kogu aeg, et meie eesmärk on saada lapsevanemateks, mitte aga osutada kohalikule omavalitsusele lapsehoiuteenust seni, kuni bioloogiline vanem jalad alla saab. PRide koolitusel oli ka neid peresid, kes just nimelt olid valmis hakkama hoolduspereks. Neil olid omad lapsed juba suureks kasvatatud, aga soov veel lastega tegeleda ja nii oligi just hoolduspereks hakkamine sellistele paaridele parim variant.

Seevastu meile, kes me olime noored, ilma oma lasteta, ja unistasime emaks ja isaks saamisest, ilmselgelt hoolduspere variant ei sobinuks. Sestap olengi praegu üllatunud, et kas siis see paar üldse ei saanud aru, misasi on hoolduspere? Kui neil oli kindel soov see laps päriselt endale jätta ja oma lapseks võtta, siis tulnuks lapsendamise teema üles tõsta kohe pärast lapse majjatulekut, ja hakata tagalat kindlustama, vältimaks vägagi võimalikku südamevalu aastate pärast nii lapsel kui endal.

Mina näen siin ametnikepoolset tööviga. Ametnik peab selliseid olukordi ette nägema ja ennetama. Normaalne praktika on selliste juhtumite puhul, et kui ema loobub lapsest sünnitusmajas, siis antakse ta hooldusperre ja jäetakse emale mõned kuud aega mõtlemiseks. Hooldusperet loomulikult teavitatakse, et on mõtlemisaeg. Ning kui biol. ema nende kuude jooksul on otsustanud, et ta seda last siiski ei soovi, läheb laps lapsendamisele, Eestis on selleks enamasti toosama hoolduspere. Sellist olukorda, kus laps jääb 4 esimeseks eluaastaks täitsa ripakile ja pole nagu õieti mitte kellegi oma, tuleks vältida.

Hooldusperede teema kütab praegu Euroopas üleüldse kõvasti kirgi. Mitte ainult meil, vaid ka mujal on see teema lapse psüühikat ja nii last kui temaga seotud teisi isikuid arvestades kahjuks piisavalt läbi mõtlemata. Siin loos on jutt hooldajatest, kes on last kasvatanud esimesed neli eluaastat ja laps oma bioloogilist ema ei tunnegi. Kuid samuti on olnud kuulda lugudest, kus ametnikud viivad lapse perest minema ja paigutavad ta hooldusperre, kus laps siis kohanema peab hakkama. Mõnes riigis on kombeks solgutada väikseid lapsi nagu kutsikaid, hiljuti kuulsin ühest Rootsi lapsest, kes oli pooleteise aasta jooksul käinud läbi 6 hooldusperest. Esimene pere oligi mõeldud vaid lühiajaliseks hoiustamiseks, sealt läks laps edasi järgmisse. Ent too asus liiga kaugel, sestap viidi edasi kolmandasse. Kolmandas ei saanud see laps läbi pere koeraga, viidi neljandasse. Neljandas avastati, et lapsel on erivajadus (autismispekter), siis otsiti talle hoolduspere, mis oli läbinud vastava erivajaduse koolituse. Päris julm tundus selline asi. Kui sellest juhtumist kuulsin, olin päris hämmingus, imestasin, et mis otsaga need spetsialistid küll mõtlevad, et väikest last sedasi suure hulga erinevate hooldusperede vahet nõnda kergekäeliselt solgutavad ja millise trauma see ta psüühikale jätab.

See lugu on hoiatuseks, et hoolduspere teema puhul tuleb alati mõtelda mitu sammu ette.

+10
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ma ei soovi isegi koera ega kassi hoolduspere olla, nagu neid tänapäeval pakutakse, et hoia kuni leiame talle kodu. Ma kiindun ära ja ei taha enam kuhugi anda. Väikese lapsega oleks see sada korda jubedam. Kui ma oleks selline bioloogiline ema, siis ma lepiks sellega, et kasvab kasvuvanematega, kui nad on haritud ja toredad inimesed ning laps saab nende juures väga hea hoolitsuse ja kasvatuse. Ma seaks vaid selle tingimuse, et saan regulaarselt lapsega kokku, et oleks temaga hea läbisaamine ja ülevaade tema käekäigust.

+8
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Eks aastad läksid, keegi last ära võtma ei tulnud, siis ei olnud ka teemat sellega kuni siis kõik juhtuma hakkas.

+4
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kas siiski ei olnud niimoodi, et hoolduspere vanemad küsisid alguses ametnikelt, kas võiks bioloogilise emaga ühendust võtta, kuidagi suhtlust soodustada ja hoida, aga neile vastati, et ei ole vaja midagi teha? Sellise vastuse saanuna elasid nad edasi nagu täieõiguslikud vanemad ja eeldasid, et küllap siis huvi ei ole ega tule, mis on mõistetav. Samas on vägagi mõistetav, et 15-aastane laps ei suutnud ise ühendust võtta ja võib-olla isegi ei teadnud, kuhu täpselt helistada või kellega rääkida, kuidas oma lapsega kohtumisi korraldada, kuidas neile kohtumistele kohale jõuda, kuidas oma varase sünnitamise ja lapsest lahkumise traumaga toime tulla jne. Kohtumiste korra oleks antud juhtumi puhul pidanud siiski aitama paika sättida tugisüsteem. Pigem olen kindel, et kõigile osapooltele tundus tol hooldusele mineku algusajal “lihtsam ja loogilisem” anda laps “korralikku perre” ja unustada kõik muu. Mõtlemata kaugematele tagajärgedele. Ebaprofessionaalne lähenemine tugisüsteemi poolt.

Ma olen nõus, et kui lapse hooldusperre andmisel on vägagi tõenäoline, et võib tagasi minna, siis peaks algusest peale olema tingimus, et vanem oma lapsega siiski teatud regulaarsusega peab kontakti hoidma, et säiliks side ja hoolduspere harjuks mõtlema selle stsenaariumi järgi. Samas lapsendamise puhul ei pea kontakt bioloogilise vanemaga lõppema. Tänapäeval mujal maailmas lapsendajad pigem ise soovivad, et laps kohtuks oma geneetiliste vanematega  ja õpiks neid tundma.

+8
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kui südantlõhestavalt kurb lugu 🙁

Kui see bioloogiline ema tõesti lapsest hooliks, siis mõtleks ta eelkõige lapse heaolu ja vaimse tervise peale.

Tean väga sarnast lugu. Juhtus mõned head aastad tagasi ühe väikese poisiga. Kui laps oli 2-3aastane, soovis hoolduspere poisi lapsendada. Kogu protsess liikuski lapse vanematele tagastamise suunas. See oli nii karmilt ebaõiglane. Sisuliselt oleks laps läinud tagasi perre, kus kasvas juba ees trobikond vanemliku hoolitsuseta ja armastuseta last. Emal laste vastu tegelik huvi puudus, ei teadnud ta, kes oli lapse biol isa jne. Juba siis jahmatas mind asjaolu, et kohus justkui ei mõtlegi sellele, mis lapsele parim kasvukeskkond oleks, bioloogiline ema on justkui ülimuslikult ülim. Hooldusperes sai ta parima võimaliku hoolitsuse ja jäägitu armastuse. Müts maha protsessi suhteliselt lõppjärgus kaasatud uue psühholoogi ees, kes tegi biol ema tollasele abikaasale (biol isa?) selgeks, et laps saab eluaegse trauma oma hooldusperest lahtirebimisest ja nende perega ühinemisest.

Kui kahju, et selle juhtumi puhul ei ole suudetud seda noorele inimesele asjatundlike ametnike, psühholoogide poolt selgeks teha 🙁

+9
-5
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kui südantlõhestavalt kurb lugu 🙁

Kui see bioloogiline ema tõesti lapsest hooliks, siis mõtleks ta eelkõige lapse heaolu ja vaimse tervise peale.

Tean väga sarnast lugu. Juhtus mõned head aastad tagasi ühe väikese poisiga. Kui laps oli 2-3aastane, soovis hoolduspere poisi lapsendada. Kogu protsess liikuski lapse vanematele tagastamise suunas. See oli nii karmilt ebaõiglane. Sisuliselt oleks laps läinud tagasi perre, kus kasvas juba ees trobikond vanemliku hoolitsuseta ja armastuseta last. Emal laste vastu tegelik huvi puudus, ei teadnud ta, kes oli lapse biol isa jne. Juba siis jahmatas mind asjaolu, et kohus justkui ei mõtlegi sellele, mis lapsele parim kasvukeskkond oleks, bioloogiline ema on justkui ülimuslikult ülim. Hooldusperes sai ta parima võimaliku hoolitsuse ja jäägitu armastuse. Müts maha protsessi suhteliselt lõppjärgus kaasatud uue psühholoogi ees, kes tegi biol ema tollasele abikaasale (biol isa?) selgeks, et laps saab eluaegse trauma oma hooldusperest lahtirebimisest ja nende perega ühinemisest.

Kui kahju, et selle juhtumi puhul ei ole suudetud seda noorele inimesele asjatundlike ametnike, psühholoogide poolt selgeks teha 🙁

Kas sina kui ema loobuksid oma lapsest teise pere kasuks kui see oleks sinu lapsele kasulik? Kindlasti mitte, nii et ära aja ometi sellist juttu nagu sina teaks mis on lapsele kasulik. Sa ei tea sellest emast mitte kui midagi, kujutad teda ette negatiivsena ja laimad inimest. Kus sina tead mida see laps hooldusperes koges?

+5
-12
Please wait...
Kommentaarist on juba teavitatud
Postitas:
Kägu

Mina näen siin ka eelkõige ametnike möödalaskmist. Anda paarile, kes ise bioloogilisi lapsi ei saa, hooldada alaealise sünnitatud vastsündinu, kelle ema võib teda tagasi tahta… See tulemus oli ju ette teada enne praeguseid sündmuseid. Kui tegemist on narkomaani lapsega, siis tõenäosus, et ema saab oma sõltuvusest jagu ja elu niipalju korda, et hakkab ise last kasvatama, on üsna väike. Kui muidu normaalne 15-aastane sünnitab ja sel hetkel pole oma vanuse tõttu suuteline oma lapsele kodu pakkuma, on üsna tõenäoline, et ta saab täisealiseks, omandab hariduse, läheb tööle ja siis soovib ka oma last enda juurde. Selliseid lapsi ei tohiks anda hooldusele peredesse, kus võib tekkida tugev soov last lapsendada. Sellised lapsed peaksid olema hooldusperedes, kus perel on oma lapsed suureks kasvatatud ja hooldusvanemad võtavadki seda kui ajutist olukorda mitte kui võimalust saada laps kunagi päriselt endale.

Mina sain nii aru, et bioloogiline ema hakkas last tagasi tahtma siis, kui tuli teemaks lapsendamine. Poleks hoolduspere torkinud, oleks see olukord võinud kauemgi kesta. Ilmselt pole bioloogilise ema ajendiks mitte raha (peretoetused), vaid hirm lapsest lõplikult ilma jääda. Üks asi on elada teadmisega, et su laps on ajutiselt kellegi kasvatada ja ühel hetkel sa võid ta enda juurde võtta, ning hoopis teine asi on teadmine, et andsid oma lapse päriselt ära. Võibolla olid tal kõrval veel nõuandjad, kes hirmutasid, et pärast kahetsed, kui lubad ära lapsendada oma lapse. Igal juhul, 15-aastane ema on haavatavas seisus, väga lihtne on noore ema perel või ametnikel teda veenda, et ta ei sobi veel lapsevanemaks. Sellepärast ka hooldusõiduse peatamine täisealiseks saamiseni, kuni saab nii vanaks, et saab ise otsuseid teha. Mina seda noort inimest küll ei süüdistaks. Ka ei süüdistaks ma hoolduspere vanemaid, kes kiindusid lapsesse, kelle noor ema ei näinud oma lapsega kontakti hoida soovivat.

Väikesest lapsest on hirmus kahju. Üks katkine hing jälle juures – võtta ära laps inimeste juurest, kes teda kogu tema elu kasvatanud ja armastanud on, ainsate inimeste juurest, kellesse ta kiindunud on, et ta saaks elada emaga, keda ta kunagi õieti tundnudki pole, on väga-väga julm selle lapse suhtes.

Midagi pole teha, olen eelarvamustega inimene. Kahjuks ei teki tunnet, et sellel lapsel saaks olema ülejäänud elu väga stabiilne. 19-aastane, kes on jõudnud (2 erineva mehega?) 2 last saada, ei tekita minus erilist usaldust. Pole tal ilmselt ei haridust ega sissetulekut ega ka vajalikku elukogemust, et oma lastele stabiilset kasvukeskkonda pakkuda. Kardetavsti saab sellel lapsel olema lugematu arv kasuisasid ja erinevaid kärgperesid.

Väga palju parem olnuks, kui see hoolduspere oleks selle lapse jaoks nagu vanaema-vanaisa, kelle toetus jääb last saatma ka siis, kui ta sünniperesse naaseb. Praegu tekib konkurents ema ja hoolduspere vahel, mõlemal alateadlik vajadus tõestada, kui palju parem lapsel ikka nende juures on/oleks.

+15
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Minu arvates väga oluline asjaolu on see, et see laps kasvas sünnist saati hooldusperes, see on ainus pere ja kodu, mida ta teab. Kogu tema identiteet on seotud hooldusperega. Tal ei ole mälestusi enda päris emast ega ka hilisemat suhet enda emaga. Kui bioloogiline ema oleks vaid piisavalt küps mõtlemaks lapse heaolule, mitte enda õigustele… Kas ta on valmis tulevikus tegelema lapse trauma tagajärgedega?

Ta on EMA, milline ema loobuks lapsest?

see EMA ju loobus lapsest 4 aastat tagasi

Jah, sest tal oli sünnitusstress vms. Paljudel naistel on seda ja nad tahaks lapsest loobuda, sest ei suuda uue olukorraga kohaneda. Noorel emal võisid olla ka vanemad, kes nõudsid lapse loobumist. Ma ei mõistaks siin muud õigust kui seadus nii võimaldab, siis nii ka on. Pole midagi teha.

Oot, mismõttes paljud emad tahaks stressi tõttu lapsest loobuda? See on täielik jura. Ma ei tea küll ühtegi ema, kes iial oleks mõelnud lapsest loobumisest. Hirmusid tuntakse jah, seda vastsündinu surma nt kardetakse jne, aga seda siiski seetõttu, et see pisuke inimene on nii üli tähtis. Mina olen ka vägagi arvamusel, et laps ei ole asi, mida loksutada edasi- tagasi. Kui andsid ära, siis nii on, vb kunagi, kui laps suur, siis saad otsida temaga suhet. Väikelapse selline turvatundest ilma jätmine peaks olema täiesti välistatud võimalus!

+10
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ma olen nõus, et kui lapse hooldusperre andmisel on vägagi tõenäoline, et võib tagasi minna, siis peaks algusest peale olema tingimus, et vanem oma lapsega siiski teatud regulaarsusega peab kontakti hoidma, et säiliks side ja hoolduspere harjuks mõtlema selle stsenaariumi järgi. Samas lapsendamise puhul ei pea kontakt bioloogilise vanemaga lõppema. Tänapäeval mujal maailmas lapsendajad pigem ise soovivad, et laps kohtuks oma geneetiliste vanematega  ja õpiks neid tundma.

Mida see “mujal maailmas” tähendab? Mina olen ka lapsendanud ning suhtlen üpris tihedalt teiste lapsendajatega nii Eestis kui mujal maailmas. Ei vasta tõele su väide, et suund olevat n-ö pooliku lapsendamise poole, kus lapsendajad üha enam pigem ise pidavat soovima lapse suhtlust biol. vanematega.

Tead, ei ole see nii lihtne kui pealtnäha paistab. Sulle kui kõrvalseisjale võib küll tunduda lahe, et koduses jõululauas istuvad rõõmsasti üheskoos lapse ümber nii tema lapsendaja- kui ka bioloogilised vanemad ja ollakse üks suur õnnelik “happy family”, aga reaalsuses see paraku eriti ei tööta.

Lapsendajatel on nii koolitustel kui ka isekeskis need teemad üpris põhjalikult läbi arutatud. Jah, leidub neid, kes pooldavad lapse suhtlust biol. sugulastega (õigemini, mitte ei poolda, vaid taluvad, kuna see seati konkreetse lapsendamisjuhtumi lubamise tingimuseks). Kuid enamik eelistab siiski, et lapsel oleks üks kindel pere – üks ema ja üks isa, mitte nii, et keegi tädi, kes aeg-ajalt korraks kommikott näpus läbi astub, olevat see päris ema. Liiga palju on halbu kogemusi niisuguse “kärgperenduse” osas. Suur osa (mitte küll kõik, aga suur osa) neist inimestest, kes oma lapsest loobuvad, ei ole päris samasuguste väärtushinnangutega nagu meie.

Lastes ikka väga erinevate väärtushinnangutega inimesed oma perekonda sisse, on konfliktid kerged tulema. Biovanem tahab tavaliselt samuti lapsesse puutuvas otsuseid langetada, rõhudes oma bioloogiline olemisele. Reaalsed kasvatajad on aga lapsendajavanemad, biovanem on pigem nagu pühapäevavanem. Kannatajaks niisuguses segases olukorras on aga alati laps. Selline elukorraldus võib toimida siis, kui biosugulane ei ole ema ega isa, vaid näiteks vanaisa. Mu sõbranna lapsendas lapse, kusjuures tingimuseks seati, et ta peab saama suhelda oma biovanaisaga. Kuna sõbranna enda isa on surnud, pole tal midagi selle vastu, et laps endale sel moel vanaisa sai, vanaisa ei sekku pere ellu, vaid laps käib tal regulaarselt külas, ja tundub et kõik on olukorraga rahul.

+16
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

4 aastase lapse hüpoteetilised huvid, kuidas neid kaitsta? Miks sa üldse nii keskendud hooldusperele, see ongi nagu sõna ütleb hoolduspere mingiks ajaks, neist ei saa lapsevanemaid. Nad said olla lapsega, andsid endast parima tema kasvamisel, aga nad ei ole vanemad. Isegi varjupaigad annavad loomi hooldaja kätte, aga see ei tee neist veel looma peremeest.

Just need 4-aastase lapse huvid ongi kõige tähtsamad. Lapsest ei tohi üle sõita. Ta ei ole mingi loom või asi, mida õigusjärgsele omanikule tagastada. Laps on elus tundevõimeline olend ja otsus teda tagasi anda või hooldusperesse jätta mõjutab kogu tema elu.

Asi ei ole selles, nagu tahaks hoolduspere last endale jätta. Asi ei ole ka bioloogilise ema tunnetes.

Kogu asi on selle 4-aastase lapse tunnetes. Lapsele ei saa ju öelda, et ära kiindu neisse inimestesse, kes on sinu eest sünnist saadik hoolitsenud. Lapsele ei saa selgeks teha, et need ei ole vanemad, vaid nad pakuvad ainult teenust. Lapse jaoks on nad isa ja ema. Laps ei saa aru, mida see tähendab, et üks teine naise on ta sünnitanud. Laps ei saa aru, miks ta ema ja isa juurest ära võetakse ja võõra naise juurde viiakse. Kui see juhtub, siis laps saab trauma ja see jätab talle eluks ajaks kahjustuse.

Kui laps oleks 4 aastat lastekodus kasvanud, siis tal ei oleks kiindumussuhet oma vanematega. See on muidugi samamoodi trauma kogu eluks, kui 4 esimest eluaastat ei ole ühtegi sellist täiskasvanut, kellesse kiinduda. Kui pere võtab lastekodust lapse, siis nad peavad selle traumaga tegelema hakkama ja kiindumussuhte looma.

Praegu aga on tegemist täiesti terve ja normaalse lapsega, kellel on õnnelik perekond ja ei ole ühtegi traumat. Jääb arusaamatuks, miks riik soovib lapsele trauma tekitada?

+14
-3
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Meie olime nõus last hooldusele võtma ainult sel juhul, kui on enam-vähem kindel, et saame ta ka lapsendada. Väljendasin oma seisukohti sotsiaaltöötajale avaldust sisse andes vägagi selgelt.

Sina võid väljendada mida tahes, aga ükski ametnik ei saa sulle lubada, et last oma vanemale tagasi ei anta. Ta võib vaid öelda, et seda juhtub väga harva ja see on ebatõenäoline, aga mingit garantiid ei saa ta sulle anda, sest seadus on bioloogilise vanema poolt. Ka praegu öeldi hooldusperele täpselt sedasama. Sa siin püüad rääkida, et näe, küll meie olime targad ja ütlesime, et tahame last endale ja see hoolduspere seda ei teinud, aga tegelikkuses teil lihtsalt vedas, et teie lapse ema ei tahtnud last tagasi.

+14
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Jääb arusaamatuks, miks riik soovib lapsele trauma tekitada?

Need ametnikud täidavad ju ainult seadust, mis eeldab, et alati on lapse huvides oma bioloogiliste vanematega suhelda, isegi kui see alati üldse nii ei ole. Ei ole kõik need ärajalutanud isad õnnistus oma lastele, ega ka lapsest loobunud emad. Ja see pole ju ainult siin nii, vaid ka mujal maailmas. Vaatasin just mingit seriaali, kus üks naine võttis endale kasulapse, nägi temaga väga palju vaeva, sest laps oli teismeline, rikutud närvikavaga ja siis ilmus välja pärisema, kellelt oli laps narkosõltuvuse pärast ära võetud, aga nüüd oli ta pool aastat kaine olnud ja tahtis last tagasi.

+7
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Teismeline saab vähemalt ise väljendada, kelle juures ta soovib kasvada, kas oma kasuperes või oma bioloogilise vanema juures. Teismelist ei saa ka paigutada ühest perest teise nagu asja. Aga 4-aastase arvamust kahjuks ei võta keegi kuulda.

+8
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Teismeline saab vähemalt ise väljendada, kelle juures ta soovib kasvada, kas oma kasuperes või oma bioloogilise vanema juures. Teismelist ei saa ka paigutada ühest perest teise nagu asja. Aga 4-aastase arvamust kahjuks ei võta keegi kuulda.

Seda küll, et see näide polnud päris kohane, tema vähemalt tundis oma ema ja ehk olidki ajutised raskused, aga kui neljane pole seda bioloogilist vanemat elus näinudki, siis on tema oma pere juurest äravõtmine ja kuskile võõrasse peresse andmine sada korda hullem.

+8
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Muidugi tekib kaastunne 15-aastase tüdruku vastu, kes rasestus ja sünnitas ning on ilmselt palju kannatanud. Aga paraku on see tüdruk praeguseks täiskasvanud naine. Praegu ei peaks esikohal olema mitte hoolduspere tunded ega bioloogilise ema õigused, vaid väike laps ja tema huvid. Selge ja arusaadav on ju see, et 4-aastane armastab ja peab emaks ning isaks oma hooldusvanemaid. Ema on talle võõras ja laps loomulikult tahab jääda hooldusperre. Kohus peab samuti esikohale seadma lapse huvid ja neid kaitsma. Ühest perest teise solgutamine ei saa kuidagi olla lapse huvides.

4 aastase lapse hüpoteetilised huvid, kuidas neid kaitsta? Miks sa üldse nii keskendud hooldusperele, see ongi nagu sõna ütleb hoolduspere mingiks ajaks, neist ei saa lapsevanemaid. Nad said olla lapsega, andsid endast parima tema kasvamisel, aga nad ei ole vanemad. Isegi varjupaigad annavad loomi hooldaja kätte, aga see ei tee neist veel looma peremeest.

eelkooliealiste nö hüpoteetiline huvi võib osutuda väga tahtejõuluseks.

enda näitel, kui linna ametnikumoorid tulid üksikema käest last ära viima, siis lapsepoolne kirglik hammustamine-sülitamine-ksrjumine päästis ema ja lapse. esimest ja viimast korda nägime neid sissetungijad.

lapse huvi koos kannatlikkusega on esmane, muidu kujuneb eraldamine otseselt nagu seatapu toimepanek.

 

 

+2
-8
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

enda näitel, kui linna ametnikumoorid tulid üksikema käest last ära viima, siis lapsepoolne kirglik hammustamine-sülitamine-ksrjumine päästis ema ja lapse. esimest ja viimast korda nägime neid sissetungijad.

No ja on see siis väikelapse normaalne käitumine või? Kirglikult hammustada ja sülitada võõra peale. Tekkib ikkagi arvamine, et see üksikema pole vist last kõige õigemini kasvatanud.

+7
-4
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Minu arvates väga oluline asjaolu on see, et see laps kasvas sünnist saati hooldusperes, see on ainus pere ja kodu, mida ta teab. Kogu tema identiteet on seotud hooldusperega. Tal ei ole mälestusi enda päris emast ega ka hilisemat suhet enda emaga. Kui bioloogiline ema oleks vaid piisavalt küps mõtlemaks lapse heaolule, mitte enda õigustele… Kas ta on valmis tulevikus tegelema lapse trauma tagajärgedega?

Ta on EMA, milline ema loobuks lapsest?

see EMA ju loobus lapsest 4 aastat tagasi

Jah, sest tal oli sünnitusstress vms. Paljudel naistel on seda ja nad tahaks lapsest loobuda, sest ei suuda uue olukorraga kohaneda. Noorel emal võisid olla ka vanemad, kes nõudsid lapse loobumist. Ma ei mõistaks siin muud õigust kui seadus nii võimaldab, siis nii ka on. Pole midagi teha.

Oot, mismõttes paljud emad tahaks stressi tõttu lapsest loobuda? See on täielik jura. Ma ei tea küll ühtegi ema, kes iial oleks mõelnud lapsest loobumisest. Hirmusid tuntakse jah, seda vastsündinu surma nt kardetakse jne, aga seda siiski seetõttu, et see pisuke inimene on nii üli tähtis. Mina olen ka vägagi arvamusel, et laps ei ole asi, mida loksutada edasi- tagasi. Kui andsid ära, siis nii on, vb kunagi, kui laps suur, siis saad otsida temaga suhet. Väikelapse selline turvatundest ilma jätmine peaks olema täiesti välistatud võimalus!

https://lifekeskus.ee/sunnitusjargne-depressioon/

Muidugi sa ei tea, sest milline ema julgeks seda tunnistada? Vaata oma enda suhtumist, kuidas sa suhtuksid sellisesse emasse. Neist ei räägita, aga need on kõik olemas. Laps tõesti ei ole asi, aga sa lihtsalt oled valinud poole keda seadus ega kohus ei toetanud.

+2
-4
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

4 aastase lapse hüpoteetilised huvid, kuidas neid kaitsta? Miks sa üldse nii keskendud hooldusperele, see ongi nagu sõna ütleb hoolduspere mingiks ajaks, neist ei saa lapsevanemaid. Nad said olla lapsega, andsid endast parima tema kasvamisel, aga nad ei ole vanemad. Isegi varjupaigad annavad loomi hooldaja kätte, aga see ei tee neist veel looma peremeest.

Just need 4-aastase lapse huvid ongi kõige tähtsamad. Lapsest ei tohi üle sõita. Ta ei ole mingi loom või asi, mida õigusjärgsele omanikule tagastada. Laps on elus tundevõimeline olend ja otsus teda tagasi anda või hooldusperesse jätta mõjutab kogu tema elu.

Asi ei ole selles, nagu tahaks hoolduspere last endale jätta. Asi ei ole ka bioloogilise ema tunnetes.

Kogu asi on selle 4-aastase lapse tunnetes. Lapsele ei saa ju öelda, et ära kiindu neisse inimestesse, kes on sinu eest sünnist saadik hoolitsenud. Lapsele ei saa selgeks teha, et need ei ole vanemad, vaid nad pakuvad ainult teenust. Lapse jaoks on nad isa ja ema. Laps ei saa aru, mida see tähendab, et üks teine naise on ta sünnitanud. Laps ei saa aru, miks ta ema ja isa juurest ära võetakse ja võõra naise juurde viiakse. Kui see juhtub, siis laps saab trauma ja see jätab talle eluks ajaks kahjustuse.

Kui laps oleks 4 aastat lastekodus kasvanud, siis tal ei oleks kiindumussuhet oma vanematega. See on muidugi samamoodi trauma kogu eluks, kui 4 esimest eluaastat ei ole ühtegi sellist täiskasvanut, kellesse kiinduda. Kui pere võtab lastekodust lapse, siis nad peavad selle traumaga tegelema hakkama ja kiindumussuhte looma.

Praegu aga on tegemist täiesti terve ja normaalse lapsega, kellel on õnnelik perekond ja ei ole ühtegi traumat. Jääb arusaamatuks, miks riik soovib lapsele trauma tekitada?

Pikk jutt, igav jutt. Paljud lapsed on elanud hoopis vanaemade või vanaisadega või tädidega, sest lapse emal pole aega olnud kasvatada. Midagi nende lastega juhtunud ei ole. On ka 4 aastaseid lapsi kelle vanemad on just siis hukkunud ja peavadki elama edasi kellegi teise juures. Elu on selline. Sa korrutad ainult omale meeldivat lahendust, sest saadet vaadates sind keerati ümber sõrme.

+2
-15
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

On ju suur vahe, kas vanemad on hukkunud ja laps on sunnitud elukohta vahetama või võetakse laps korralikust armastavast perest ära, sest seadus on selline.

Ja vanaemade ja muude inimestega elamisel pole ka midagi viga, kui on korralikud ja lapsest hoolivad inimesed.

Teema on pigem selles, et tekkib kahtlus, kas lapsel on oma bioloogilise ema juures parem.

+10
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

On ju suur vahe, kas vanemad on hukkunud ja laps on sunnitud elukohta vahetama või võetakse laps korralikust armastavast perest ära, sest seadus on selline.

Ja vanaemade ja muude inimestega elamisel pole ka midagi viga, kui on korralikud ja lapsest hoolivad inimesed.

Teema on pigem selles, et tekkib kahtlus, kas lapsel on oma bioloogilise ema juures parem.

Kahtled sina, sest sa oled oma suhtumise selliseks kujundanud. Hoolduspere ei olnudki lapsendamiseks vaid vahepeatus. Sa ise oled ka hakanud teise ema last pidama nagu enda omaks mis ei ole õige. Siis jutustad jubedaid lugusid selle ema kohta, et oma soovi täide viia? Sa ei ole selles loos tõenäoliselt osaline, miks sa hakkad end peale suruma? Just sina tead mis on õige kuigi seda lugu nägid ju telekast. Selleks need saated tehaksegi, et inimesed valiks poole, neid ei tehta erapooletult.

+2
-13
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Siis jutustad jubedaid lugusid selle ema kohta, et oma soovi täide viia?

Keegi pole ju mingeid lugusid jutustanud selle ema kohta, kuna ei teagi tast midagi peale selle, et sünnitas noorelt. Ära üle reageeri.

+7
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Siis jutustad jubedaid lugusid selle ema kohta, et oma soovi täide viia?

Keegi pole ju mingeid lugusid jutustanud selle ema kohta, kuna ei teagi tast midagi peale selle, et sünnitas noorelt. Ära üle reageeri.

Mida siin reageerida on? Keegi pole jutustanud, aga väidetakse ju et paha ema on ja loobus ja ei tohigi nüüd tagasi saada. Sa ei loe mida siia teemasse on kirjutatud?

+1
-6
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Pikk jutt, igav jutt. Paljud lapsed on elanud hoopis vanaemade või vanaisadega või tädidega, sest lapse emal pole aega olnud kasvatada. Midagi nende lastega juhtunud ei ole. On ka 4 aastaseid lapsi kelle vanemad on just siis hukkunud ja peavadki elama edasi kellegi teise juures. Elu on selline. Sa korrutad ainult omale meeldivat lahendust, sest saadet vaadates sind keerati ümber sõrme.

Kui 4-aastase lapse mõlemad vanemad hukkuvad ja laps jääb neist ilma, siis see on lapse jaoks kohutav tragöödia. Siin ei ole mingit kahtlustki. Aga praegusel juhul on ju lapse vanemad (antud juhul kasuvanemad, aga lapse jaoks on nad omad) täiesti elus ja pole mingit põhjust last neilt ära võtta ja talle tragöödiat tekitada.

Paljud lapsed elavad tõesti oma vanaemade või tädidega, aga sel juhul nad ikkagi teavad ja tunnevad oma ema ning kohtuvad temaga. Ja kui ema lõpuks aega saab ja lapse enda juurde võtab, siis laps saab ju edasi oma vanaema või tädiga aega veeta nii palju, kui ise tahab.

Igaüks peaks olukorda vaatama mitte hoolduspere või bioloogilise ema, vaid just lapse poolt. Valida tuleb lapse pool. Kuidas lapsele see asi mõjub ja mis talle kõige parem on? Kas teie ise tahaksite, et keegi võtaks teid teie vanematelt ära, viiks näiteks välismaale ja te ei näe oma isa, ema, õdesid ja vendi enam mitte kunagi?

 

+11
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Pikk jutt, igav jutt. Paljud lapsed on elanud hoopis vanaemade või vanaisadega või tädidega, sest lapse emal pole aega olnud kasvatada. Midagi nende lastega juhtunud ei ole. On ka 4 aastaseid lapsi kelle vanemad on just siis hukkunud ja peavadki elama edasi kellegi teise juures. Elu on selline. Sa korrutad ainult omale meeldivat lahendust, sest saadet vaadates sind keerati ümber sõrme.

Kui 4-aastase lapse mõlemad vanemad hukkuvad ja laps jääb neist ilma, siis see on lapse jaoks kohutav tragöödia. Siin ei ole mingit kahtlustki. Aga praegusel juhul on ju lapse vanemad (antud juhul kasuvanemad, aga lapse jaoks on nad omad) täiesti elus ja pole mingit põhjust last neilt ära võtta ja talle tragöödiat tekitada.

Paljud lapsed elavad tõesti oma vanaemade või tädidega, aga sel juhul nad ikkagi teavad ja tunnevad oma ema ning kohtuvad temaga. Ja kui ema lõpuks aega saab ja lapse enda juurde võtab, siis laps saab ju edasi oma vanaema või tädiga aega veeta nii palju, kui ise tahab.

Igaüks peaks olukorda vaatama mitte hoolduspere või bioloogilise ema, vaid just lapse poolt. Valida tuleb lapse pool. Kuidas lapsele see asi mõjub ja mis talle kõige parem on? Kas teie ise tahaksite, et keegi võtaks teid teie vanematelt ära, viiks näiteks välismaale ja te ei näe oma isa, ema, õdesid ja vendi enam mitte kunagi?

Aga kohus nii ei otsustanud, mida on siin enam vaielda? Mille järgi sa üldse seda hooldusperet nii kiidad? Ja kuidas väljendub sul see lapse poolt olemine, kui sa tegelikult ei ole lapse poolt vaid ju hoolduspere poolt. Sa ei tea sellest lapsest mitte midagi, lihtsalt sul on oma eeldusele rajatud soovunelm.

Jah, eestis on palju neid lapsi keda emad oma isadele ei näita, miks sa nende laste eesti ei võitle?

+2
-10
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

4 lapse sisse ei saa mitte keegi näha, sest ta ei ole suureks kasvanud ja ei suuda ise mõista mis toimub. Laps kasvab kunagi suureks ja milliseks kujuneb tema suhtumine, see on ette ennustamatu. Aga kui vaadelda lahutatud perede lapsi ja nad elavad osalise kasuvanemaga, siis teismeeas kiirelt lendavad argumendid, sina pole minu isa või ema, sul ei ole õigust mind keelata vms. Ka see hoolduspere ei pruugi lapse kasvades olla parem valik, sest laps ühel hetkel saab ikkagi teada ja võib hakata hoopis oma ema kaitsma ja hoolduspere vanemaid vihkama. Nii et kui mõned inimesed tulevad ja väidavad nagu just nemad teavad mis on lapsele parim, siis nad ajavad ainult omaenda agendat. Laps on ainult vahendiks.

+2
-4
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Keegi pole jutustanud, aga väidetakse ju et paha ema on ja loobus ja ei tohigi nüüd tagasi saada. Sa ei loe mida siia teemasse on kirjutatud?

Loen muidugi ja mina pole ühtegi korda kirjutanud, et ema on paha, et lapse maha jättis. Mina tahaks selle bioloogilise ema kohta rohkem teada saada, et kuidas ta elab, kuidas on suhted uue mehega. Kas on korras ja normaalne elukoht ja normaalne uus mees. Vot, kui saaks teada, et neil kõik ok, siis oleks täiesti rahul, et laps oma ema juurde elama saadetakse. Muidugi selle klausliga, et saab ikka oma hooldusperega ka edasi suhelda. Vähemalt alguses kindlasti mingi aja.

Aga millegipärast on mul hirm, et selle noore ema elu ei ole nii korras ja laps viiakse korralikust perest mingisse slummi närvilisse keskkonda elama.

 

0
-5
Please wait...
Kommentaarist on juba teavitatud
Näitan 30 postitust - vahemik 31 kuni 60 (kokku 140 )


Esileht Pereelu ja suhted Hoolduspere