Esileht Pereelu ja suhted Hoolduspere

Näitan 30 postitust - vahemik 91 kuni 120 (kokku 140 )

Teema: Hoolduspere

Postitas:
Kägu

Alkohoolikuteks hakkavad ka inimesed kelle elus on kõik olnud kõige paremini, sest alkoholism on kõigest haigus.

Eks sina juba tead jah.

+2
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Alkoholism on alkoholi joomisest tekkiv sõltuvuslik haigus ja paljuski seotud geenidega. Inimesed ei hakka jooma õnnetust lapsepõlvest, inimesed joovad lihtsalt kuna alkohol teeb hea tunde ja vabaks, aga samas ei saa inimesed tihti enam sõltuvusest lahti kuna aju soovib pidevalt seda head tunnet. Alkoholiga elu huvitavamaks loomine on vast sama vana kui inimkond ise. Alkohoolikuteks hakkavad ka inimesed kelle elus on kõik olnud kõige paremini, sest alkoholism on kõigest haigus.

Ma selles siiski kahtlen, et geenidega seotud. Tean  joodikuid, kellel vanemad olid väga normaalsed korralikud ja sõltuvusvabad inimesed.  Tean näiteid, kus sama pere lastest ühest tuleb alkohoolik, aga teisest normaalne. Tean, kus kahe alkohooliku lastest tulevad täiesti normaalsed inimesed.

Haigena minnakse arsti juurde ja palutakse abi. Kui seda teha ei taha, siis kas peavad teised pilpa peal hoidma? Oi vaene haige.

+8
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Alkohoolik ei ole enda jaoks haige, seda on ta teiste jaoks. Alkohoolik ei näe probleemi. Geenidest sõltub kui kiirelt jääb inimene alkoholist sõltuvusse.

0
-5
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Meie olime nõus last hooldusele võtma ainult sel juhul, kui on enam-vähem kindel, et saame ta ka lapsendada. Väljendasin oma seisukohti sotsiaaltöötajale avaldust sisse andes vägagi selgelt.

Sina võid väljendada mida tahes, aga ükski ametnik ei saa sulle lubada, et last oma vanemale tagasi ei anta. Ta võib vaid öelda, et seda juhtub väga harva ja see on ebatõenäoline, aga mingit garantiid ei saa ta sulle anda, sest seadus on bioloogilise vanema poolt. Ka praegu öeldi hooldusperele täpselt sedasama. Sa siin püüad rääkida, et näe, küll meie olime targad ja ütlesime, et tahame last endale ja see hoolduspere seda ei teinud, aga tegelikkuses teil lihtsalt vedas, et teie lapse ema ei tahtnud last tagasi.

Ei, päris nii hull see asi siiski ei ole. Ja ei, seadus ei ole sugugi mitte alati biovanema poolt. Sa ilmselt ei tunne selle teema juriidilisi nüansse, et siin sõna võtad. Nimelt, kuna me olime oma soovi sedavõrd selgelt väljendanud, pakuti meile üksnes sellist last, kes oli juba lapsendamiseks vaba. Meile ei pakutudki last, kelle vanemal on vanemlikud õigused veel alles või kõigest ajutiselt peatatud. Laps tuli meie juurde elama kohe, kui ta bioemalt olid vanemlikud õigused kohtuga ära võetud. Kuid pärast seda elas ta 5 kuud meie juures hoolduspere lepinguga, tasapisi siis ajasime paberid korda ja määrati aeg lapsendamise kohtuistungi tarbeks.

+3
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

enda näitel, kui linna ametnikumoorid tulid üksikema käest last ära viima, siis lapsepoolne kirglik hammustamine-sülitamine-ksrjumine päästis ema ja lapse. esimest ja viimast korda nägime neid sissetungijad.

No ja on see siis väikelapse normaalne käitumine või? Kirglikult hammustada ja sülitada võõra peale. Tekkib ikkagi arvamine, et see üksikema pole vist last kõige õigemini kasvatanud.

Pole see, kellele vastad, aga mida see väike laps pidanuks siis tegema, kui võhivõõrad tädid tulid teda oma kodust tahtevastaselt minema tassima? Ilusat viisakat EI-d nad ju, nagu aru sain, ei kuulanud. Et kui laps lubab end võõrastel ära viia, siis on hea ja tubli laps? Olles natuke puutunud kokku nende lastekaitsetädikestega, kaldun kahtlema, kas nad ikka tõesti alati on selle müstilise “lapsele parima” eest ka tegelikult väljas. Vahel lihtsalt luuakse endale mingi kujutluspilt olukorrast, ilma omamata piisavalt tõendeid, või lähtutakse oma “imelikust tundest” mõtlemata, et kannatajaks on laps.

+5
-6
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Mulle tuli meelde kohe Astrid Lindgreni lugu, kes jäi 19aastaselt abielumehest lapseootele ja kuna Rootsis hooldusperesid polnud, pidi viima oma väikese poja Taani hooldusperre. Esimene pereema haigestus ja nii rändas Lindgreni poeg järgmisesse hooldusperre. Lindgren sai poja enda juurde võtta alles siis, kui laps oli 4aastane. Laps ei rääkinud rootsi keelt. Enamik siin näib arvavat, et Lindgren oleks pidanud oma poja jätma Taani. Veel tuli meelde, et hetkel on Venemaale küüditatud päris palju lapsi Ukrainast. Kas ka need lapsed peaks jääma Venemaale ja mitte naasma oma kodumaale oma vanemate juurde, sest nad on juba mitmeid aastaid elanud Venemaal?

15aastane on ju ise veel laps, teda oleks pidanud igakülgselt toetama, et tal oleks tekkinud side oma lapsega. Kui see lätlastest paar hoolduspereks soovis hakata, oleks neile ju võinudki see 15aastane lapseootel neiu hooldatavaks sattuda. Kas nad oleks siis talle soovitanud lapsest jäädavalt loobuda? Hoolduspereks hakates see paar ju pidi aru saama, et nendest ei saa selle beebi päris vanemaid, vaid nad on lapsele pereks nii kaua, kuniks ema täisealiseks saab (ehk siis 3-4 aastat)? Kohtunik Kiidjärv, kes on ka ise hoolduspere vanem ühele nende hoolde antud tüdrukule, ütles ju selgelt, et täiskasvanud (järelikult siis ka hoolduspere) ei leie ühist keelt, mis oleks selle tüdruku huvides. Järelikult ajab ka hoolduspere mingit oma jonni ja ei mõtle lapse heaolule. See laps ei ole ju kunagi neile kuulunud, nad olid lapse eest hoolitsejad, umbes nagu lasteaia personal hoolitseb laste eest, kuniks nende vanemad on tööl. Kiidjärv ütles ka seda, et tema vaates jäi selle noore tüdruku toetamine puudulikuks, kui ta emaks sai. Kui täiskasvanud seda tüdrukut ei juhendanud, tema eest ei seisnud, siis ei saa ju ka oodata sellelt alaealiselt emalt, et ta ise oleks aktiivsemalt kontakti otsinud. Ja miks üldse anti laps paarile, kellel ei ole lapse emaga sama emakeel, see teeb ju olukorra veel keerulisemaks?

Sa võrdled täiesti erinevaid olukordi ja paned kõik ühte patta. Lindgreni juhtum on hoopis teine ajastu hoopis teise suhtumisega ja hoopis teised asjaolud. Poega peideti, sest lapse isa oli abielus ja teda ähvardas vangla ja tuli otsida haigla, kus lapse isa nime ei küsitud. Lidgreni poeg oli esialgu sügavas depressioonis, et ta uude kohta viidi ja haigestus eluohtlikult. Ukraina lapsed on jõuga vanematelt ära rebitud, siis ei anna üldse midagi võrrelda.

+8
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Muuseas, Astrid Lindgreni  laps, tema nimi oli Lars Lindgren,  sai sellest ühest perest teise solgutamise tõttu tõepoolest eluaegse trauma. Lassest sai alkohoolik.

Ma olen läbi lugenud kõik raamatud, mis kõnelevad Astrid Lindgreni elust. Mitte üheski neist ei ole viidet sellele, et tema pojast oleks alkohoolik saanud. Palun viidet, kust sina oma teadmisi ammutanud oled?

+1
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Mulle tuli meelde kohe Astrid Lindgreni lugu, kes jäi 19aastaselt abielumehest lapseootele ja kuna Rootsis hooldusperesid polnud, pidi viima oma väikese poja Taani hooldusperre. Esimene pereema haigestus ja nii rändas Lindgreni poeg järgmisesse hooldusperre. Lindgren sai poja enda juurde võtta alles siis, kui laps oli 4aastane. Laps ei rääkinud rootsi keelt. Enamik siin näib arvavat, et Lindgren oleks pidanud oma poja jätma Taani. Veel tuli meelde, et hetkel on Venemaale küüditatud päris palju lapsi Ukrainast. Kas ka need lapsed peaks jääma Venemaale ja mitte naasma oma kodumaale oma vanemate juurde, sest nad on juba mitmeid aastaid elanud Venemaal?

15aastane on ju ise veel laps, teda oleks pidanud igakülgselt toetama, et tal oleks tekkinud side oma lapsega. Kui see lätlastest paar hoolduspereks soovis hakata, oleks neile ju võinudki see 15aastane lapseootel neiu hooldatavaks sattuda. Kas nad oleks siis talle soovitanud lapsest jäädavalt loobuda? Hoolduspereks hakates see paar ju pidi aru saama, et nendest ei saa selle beebi päris vanemaid, vaid nad on lapsele pereks nii kaua, kuniks ema täisealiseks saab (ehk siis 3-4 aastat)? Kohtunik Kiidjärv, kes on ka ise hoolduspere vanem ühele nende hoolde antud tüdrukule, ütles ju selgelt, et täiskasvanud (järelikult siis ka hoolduspere) ei leie ühist keelt, mis oleks selle tüdruku huvides. Järelikult ajab ka hoolduspere mingit oma jonni ja ei mõtle lapse heaolule. See laps ei ole ju kunagi neile kuulunud, nad olid lapse eest hoolitsejad, umbes nagu lasteaia personal hoolitseb laste eest, kuniks nende vanemad on tööl. Kiidjärv ütles ka seda, et tema vaates jäi selle noore tüdruku toetamine puudulikuks, kui ta emaks sai. Kui täiskasvanud seda tüdrukut ei juhendanud, tema eest ei seisnud, siis ei saa ju ka oodata sellelt alaealiselt emalt, et ta ise oleks aktiivsemalt kontakti otsinud. Ja miks üldse anti laps paarile, kellel ei ole lapse emaga sama emakeel, see teeb ju olukorra veel keerulisemaks?

Sa võrdled täiesti erinevaid olukordi ja paned kõik ühte patta. Lindgreni juhtum on hoopis teine ajastu hoopis teise suhtumisega ja hoopis teised asjaolud. Poega peideti, sest lapse isa oli abielus ja teda ähvardas vangla ja tuli otsida haigla, kus lapse isa nime ei küsitud. Lidgreni poeg oli esialgu sügavas depressioonis, et ta uude kohta viidi ja haigestus eluohtlikult. Ukraina lapsed on jõuga vanematelt ära rebitud, siis ei anna üldse midagi võrrelda.

Lapse poolt vaadatuna, kuidas need olukorrad erinevad? Lindgreni poeg pidas ka hoopis teist naist oma emaks, seda, kelle juures ta igapäevaselt elas. Kui Lindgren ta sealt ära tõi, igatses ta ju ka selle naise järele, kelle juures ta olnud oli. Ta ei haigestunud depressioonist, tegemist oli läkaköhaga, mis tol ajal oli sage haigus laste hulgas ja pole tänapäevalgi haruldane.

+3
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Mulle tuli meelde kohe Astrid Lindgreni lugu, kes jäi 19aastaselt abielumehest lapseootele ja kuna Rootsis hooldusperesid polnud, pidi viima oma väikese poja Taani hooldusperre. Esimene pereema haigestus ja nii rändas Lindgreni poeg järgmisesse hooldusperre. Lindgren sai poja enda juurde võtta alles siis, kui laps oli 4aastane. Laps ei rääkinud rootsi keelt. Enamik siin näib arvavat, et Lindgren oleks pidanud oma poja jätma Taani. Veel tuli meelde, et hetkel on Venemaale küüditatud päris palju lapsi Ukrainast. Kas ka need lapsed peaks jääma Venemaale ja mitte naasma oma kodumaale oma vanemate juurde, sest nad on juba mitmeid aastaid elanud Venemaal?

15aastane on ju ise veel laps, teda oleks pidanud igakülgselt toetama, et tal oleks tekkinud side oma lapsega. Kui see lätlastest paar hoolduspereks soovis hakata, oleks neile ju võinudki see 15aastane lapseootel neiu hooldatavaks sattuda. Kas nad oleks siis talle soovitanud lapsest jäädavalt loobuda? Hoolduspereks hakates see paar ju pidi aru saama, et nendest ei saa selle beebi päris vanemaid, vaid nad on lapsele pereks nii kaua, kuniks ema täisealiseks saab (ehk siis 3-4 aastat)? Kohtunik Kiidjärv, kes on ka ise hoolduspere vanem ühele nende hoolde antud tüdrukule, ütles ju selgelt, et täiskasvanud (järelikult siis ka hoolduspere) ei leie ühist keelt, mis oleks selle tüdruku huvides. Järelikult ajab ka hoolduspere mingit oma jonni ja ei mõtle lapse heaolule. See laps ei ole ju kunagi neile kuulunud, nad olid lapse eest hoolitsejad, umbes nagu lasteaia personal hoolitseb laste eest, kuniks nende vanemad on tööl. Kiidjärv ütles ka seda, et tema vaates jäi selle noore tüdruku toetamine puudulikuks, kui ta emaks sai. Kui täiskasvanud seda tüdrukut ei juhendanud, tema eest ei seisnud, siis ei saa ju ka oodata sellelt alaealiselt emalt, et ta ise oleks aktiivsemalt kontakti otsinud. Ja miks üldse anti laps paarile, kellel ei ole lapse emaga sama emakeel, see teeb ju olukorra veel keerulisemaks?

Sa võrdled täiesti erinevaid olukordi ja paned kõik ühte patta. Lindgreni juhtum on hoopis teine ajastu hoopis teise suhtumisega ja hoopis teised asjaolud. Poega peideti, sest lapse isa oli abielus ja teda ähvardas vangla ja tuli otsida haigla, kus lapse isa nime ei küsitud. Lidgreni poeg oli esialgu sügavas depressioonis, et ta uude kohta viidi ja haigestus eluohtlikult. Ukraina lapsed on jõuga vanematelt ära rebitud, siis ei anna üldse midagi võrrelda.

Lapse poolt vaadatuna, kuidas need olukorrad erinevad? Lindgreni poeg pidas ka hoopis teist naist oma emaks, seda, kelle juures ta igapäevaselt elas. Kui Lindgren ta sealt ära tõi, igatses ta ju ka selle naise järele, kelle juures ta olnud oli. Ta ei haigestunud depressioonist, tegemist oli läkaköhaga, mis tol ajal oli sage haigus laste hulgas ja pole tänapäevalgi haruldane.

Võtad mingit raamatut tõepähe?

+1
-6
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Lindgreni abikaasa oli alkohoolik ja suri varakult. Poeg paraku ka ei elanud pikka elu.

Mulle tuli meelde kohe Astrid Lindgreni lugu, kes jäi 19aastaselt abielumehest lapseootele ja kuna Rootsis hooldusperesid polnud, pidi viima oma väikese poja Taani hooldusperre. Esimene pereema haigestus ja nii rändas Lindgreni poeg järgmisesse hooldusperre. Lindgren sai poja enda juurde võtta alles siis, kui laps oli 4aastane. Laps ei rääkinud rootsi keelt. Enamik siin näib arvavat, et Lindgren oleks pidanud oma poja jätma Taani. Veel tuli meelde, et hetkel on Venemaale küüditatud päris palju lapsi Ukrainast. Kas ka need lapsed peaks jääma Venemaale ja mitte naasma oma kodumaale oma vanemate juurde, sest nad on juba mitmeid aastaid elanud Venemaal?

15aastane on ju ise veel laps, teda oleks pidanud igakülgselt toetama, et tal oleks tekkinud side oma lapsega. Kui see lätlastest paar hoolduspereks soovis hakata, oleks neile ju võinudki see 15aastane lapseootel neiu hooldatavaks sattuda. Kas nad oleks siis talle soovitanud lapsest jäädavalt loobuda? Hoolduspereks hakates see paar ju pidi aru saama, et nendest ei saa selle beebi päris vanemaid, vaid nad on lapsele pereks nii kaua, kuniks ema täisealiseks saab (ehk siis 3-4 aastat)? Kohtunik Kiidjärv, kes on ka ise hoolduspere vanem ühele nende hoolde antud tüdrukule, ütles ju selgelt, et täiskasvanud (järelikult siis ka hoolduspere) ei leie ühist keelt, mis oleks selle tüdruku huvides. Järelikult ajab ka hoolduspere mingit oma jonni ja ei mõtle lapse heaolule. See laps ei ole ju kunagi neile kuulunud, nad olid lapse eest hoolitsejad, umbes nagu lasteaia personal hoolitseb laste eest, kuniks nende vanemad on tööl. Kiidjärv ütles ka seda, et tema vaates jäi selle noore tüdruku toetamine puudulikuks, kui ta emaks sai. Kui täiskasvanud seda tüdrukut ei juhendanud, tema eest ei seisnud, siis ei saa ju ka oodata sellelt alaealiselt emalt, et ta ise oleks aktiivsemalt kontakti otsinud. Ja miks üldse anti laps paarile, kellel ei ole lapse emaga sama emakeel, see teeb ju olukorra veel keerulisemaks?

Sa võrdled täiesti erinevaid olukordi ja paned kõik ühte patta. Lindgreni juhtum on hoopis teine ajastu hoopis teise suhtumisega ja hoopis teised asjaolud. Poega peideti, sest lapse isa oli abielus ja teda ähvardas vangla ja tuli otsida haigla, kus lapse isa nime ei küsitud. Lidgreni poeg oli esialgu sügavas depressioonis, et ta uude kohta viidi ja haigestus eluohtlikult. Ukraina lapsed on jõuga vanematelt ära rebitud, siis ei anna üldse midagi võrrelda.

Lapse poolt vaadatuna, kuidas need olukorrad erinevad? Lindgreni poeg pidas ka hoopis teist naist oma emaks, seda, kelle juures ta igapäevaselt elas. Kui Lindgren ta sealt ära tõi, igatses ta ju ka selle naise järele, kelle juures ta olnud oli. Ta ei haigestunud depressioonist, tegemist oli läkaköhaga, mis tol ajal oli sage haigus laste hulgas ja pole tänapäevalgi haruldane.

Aga võib-olla olekski tal parem olnud kasuvanemate juures üles kasvades? Jah haigestus ja peaaegu andis otsad, sest Lingrenil polnud võimalusi teda ravida. Lingreni abikaasa polnud selline nagu filmis, kuritarvitas alkoholi ja tripsutas teiste naistega. Kas see oli hea kasvukeskkond lapsele, ei oska öelda. Igatahes kerge lapsepõlv pojal kindlasti ei olnud.

+4
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Mulle tuli meelde kohe Astrid Lindgreni lugu, kes jäi 19aastaselt abielumehest lapseootele ja kuna Rootsis hooldusperesid polnud, pidi viima oma väikese poja Taani hooldusperre. Esimene pereema haigestus ja nii rändas Lindgreni poeg järgmisesse hooldusperre. Lindgren sai poja enda juurde võtta alles siis, kui laps oli 4aastane. Laps ei rääkinud rootsi keelt. Enamik siin näib arvavat, et Lindgren oleks pidanud oma poja jätma Taani. Veel tuli meelde, et hetkel on Venemaale küüditatud päris palju lapsi Ukrainast. Kas ka need lapsed peaks jääma Venemaale ja mitte naasma oma kodumaale oma vanemate juurde, sest nad on juba mitmeid aastaid elanud Venemaal?

15aastane on ju ise veel laps, teda oleks pidanud igakülgselt toetama, et tal oleks tekkinud side oma lapsega. Kui see lätlastest paar hoolduspereks soovis hakata, oleks neile ju võinudki see 15aastane lapseootel neiu hooldatavaks sattuda. Kas nad oleks siis talle soovitanud lapsest jäädavalt loobuda? Hoolduspereks hakates see paar ju pidi aru saama, et nendest ei saa selle beebi päris vanemaid, vaid nad on lapsele pereks nii kaua, kuniks ema täisealiseks saab (ehk siis 3-4 aastat)? Kohtunik Kiidjärv, kes on ka ise hoolduspere vanem ühele nende hoolde antud tüdrukule, ütles ju selgelt, et täiskasvanud (järelikult siis ka hoolduspere) ei leie ühist keelt, mis oleks selle tüdruku huvides. Järelikult ajab ka hoolduspere mingit oma jonni ja ei mõtle lapse heaolule. See laps ei ole ju kunagi neile kuulunud, nad olid lapse eest hoolitsejad, umbes nagu lasteaia personal hoolitseb laste eest, kuniks nende vanemad on tööl. Kiidjärv ütles ka seda, et tema vaates jäi selle noore tüdruku toetamine puudulikuks, kui ta emaks sai. Kui täiskasvanud seda tüdrukut ei juhendanud, tema eest ei seisnud, siis ei saa ju ka oodata sellelt alaealiselt emalt, et ta ise oleks aktiivsemalt kontakti otsinud. Ja miks üldse anti laps paarile, kellel ei ole lapse emaga sama emakeel, see teeb ju olukorra veel keerulisemaks?

Sa võrdled täiesti erinevaid olukordi ja paned kõik ühte patta. Lindgreni juhtum on hoopis teine ajastu hoopis teise suhtumisega ja hoopis teised asjaolud. Poega peideti, sest lapse isa oli abielus ja teda ähvardas vangla ja tuli otsida haigla, kus lapse isa nime ei küsitud. Lidgreni poeg oli esialgu sügavas depressioonis, et ta uude kohta viidi ja haigestus eluohtlikult. Ukraina lapsed on jõuga vanematelt ära rebitud, siis ei anna üldse midagi võrrelda.

Lapse poolt vaadatuna, kuidas need olukorrad erinevad? Lindgreni poeg pidas ka hoopis teist naist oma emaks, seda, kelle juures ta igapäevaselt elas. Kui Lindgren ta sealt ära tõi, igatses ta ju ka selle naise järele, kelle juures ta olnud oli. Ta ei haigestunud depressioonist, tegemist oli läkaköhaga, mis tol ajal oli sage haigus laste hulgas ja pole tänapäevalgi haruldane.

Võtad mingit raamatut tõepähe?

Jah. Miks ma ei peaks? Tegemist on ju Lindreni enda päevikute või päevikute ja kirjade põhjal koostatud elulooraamatutega? Mis allikatele sa ise toetud?

+5
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Siin on üks USA lugu, kus lapsendatud naine leiab täiskasvanuna oma bioloogilise ema, kes tema üllatuseks osutus näitlejaks, kes mängis tema lapsepõlve lemmikseriaalis.

Bioloogiline ema ütleb, et lapse loovutamine lapsendamiseks oli õige otsus, kuigi ta hiljem on seetõttu traumat hinges kandnud. Laps kasvas üles väga heas peres armastavate vanematega. Tema oli lapse sündides noor, laps sündis üheöösuhtest ja poleks saanud sellist peret talle pakkuda nagu oli tal kasuvanematega.

https://www.youtube.com/watch?v=b_RU9zthThc

+3
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Lindgreni abikaasa oli alkohoolik ja suri varakult. Poeg paraku ka ei elanud pikka elu.

Mulle tuli meelde kohe Astrid Lindgreni lugu, kes jäi 19aastaselt abielumehest lapseootele ja kuna Rootsis hooldusperesid polnud, pidi viima oma väikese poja Taani hooldusperre. Esimene pereema haigestus ja nii rändas Lindgreni poeg järgmisesse hooldusperre. Lindgren sai poja enda juurde võtta alles siis, kui laps oli 4aastane. Laps ei rääkinud rootsi keelt. Enamik siin näib arvavat, et Lindgren oleks pidanud oma poja jätma Taani. Veel tuli meelde, et hetkel on Venemaale küüditatud päris palju lapsi Ukrainast. Kas ka need lapsed peaks jääma Venemaale ja mitte naasma oma kodumaale oma vanemate juurde, sest nad on juba mitmeid aastaid elanud Venemaal?

15aastane on ju ise veel laps, teda oleks pidanud igakülgselt toetama, et tal oleks tekkinud side oma lapsega. Kui see lätlastest paar hoolduspereks soovis hakata, oleks neile ju võinudki see 15aastane lapseootel neiu hooldatavaks sattuda. Kas nad oleks siis talle soovitanud lapsest jäädavalt loobuda? Hoolduspereks hakates see paar ju pidi aru saama, et nendest ei saa selle beebi päris vanemaid, vaid nad on lapsele pereks nii kaua, kuniks ema täisealiseks saab (ehk siis 3-4 aastat)? Kohtunik Kiidjärv, kes on ka ise hoolduspere vanem ühele nende hoolde antud tüdrukule, ütles ju selgelt, et täiskasvanud (järelikult siis ka hoolduspere) ei leie ühist keelt, mis oleks selle tüdruku huvides. Järelikult ajab ka hoolduspere mingit oma jonni ja ei mõtle lapse heaolule. See laps ei ole ju kunagi neile kuulunud, nad olid lapse eest hoolitsejad, umbes nagu lasteaia personal hoolitseb laste eest, kuniks nende vanemad on tööl. Kiidjärv ütles ka seda, et tema vaates jäi selle noore tüdruku toetamine puudulikuks, kui ta emaks sai. Kui täiskasvanud seda tüdrukut ei juhendanud, tema eest ei seisnud, siis ei saa ju ka oodata sellelt alaealiselt emalt, et ta ise oleks aktiivsemalt kontakti otsinud. Ja miks üldse anti laps paarile, kellel ei ole lapse emaga sama emakeel, see teeb ju olukorra veel keerulisemaks?

Sa võrdled täiesti erinevaid olukordi ja paned kõik ühte patta. Lindgreni juhtum on hoopis teine ajastu hoopis teise suhtumisega ja hoopis teised asjaolud. Poega peideti, sest lapse isa oli abielus ja teda ähvardas vangla ja tuli otsida haigla, kus lapse isa nime ei küsitud. Lidgreni poeg oli esialgu sügavas depressioonis, et ta uude kohta viidi ja haigestus eluohtlikult. Ukraina lapsed on jõuga vanematelt ära rebitud, siis ei anna üldse midagi võrrelda.

Lapse poolt vaadatuna, kuidas need olukorrad erinevad? Lindgreni poeg pidas ka hoopis teist naist oma emaks, seda, kelle juures ta igapäevaselt elas. Kui Lindgren ta sealt ära tõi, igatses ta ju ka selle naise järele, kelle juures ta olnud oli. Ta ei haigestunud depressioonist, tegemist oli läkaköhaga, mis tol ajal oli sage haigus laste hulgas ja pole tänapäevalgi haruldane.

Aga võib-olla olekski tal parem olnud kasuvanemate juures üles kasvades? Jah haigestus ja peaaegu andis otsad, sest Lingrenil polnud võimalusi teda ravida. Lingreni abikaasa polnud selline nagu filmis, kuritarvitas alkoholi ja tripsutas teiste naistega. Kas see oli hea kasvukeskkond lapsele, ei oska öelda. Igatahes kerge lapsepõlv pojal kindlasti ei olnud.

Võibolla oleks? Aga võibolla mitte? Aga ei andnud ju otsi, sai terveks. Äkki oleks hoopis kasuvanemate juures mõnda haigusesse või õnnetusse surnud? Äkki oleks ka sul parem olnud kasuvanematega kasvada? Või äkki oleks su lapsed edukamad ja õnnelikumad, kui sa nad ära andnud oleks? Iial ei tea.

Nagu ütlesin, olen raamatuid lugenud ja Lindgreni elukaridega kursis.

0
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Võtad mingit raamatut tõepähe?

 

Jah. Miks ma ei peaks? Tegemist on ju Lindreni enda päevikute või päevikute ja kirjade põhjal koostatud elulooraamatutega? Mis allikatele sa ise toetud?

Ma lihtsalt ei toetugi, sest raamatud ja päevikud on selline uinamuina nagu inimene ise need on välja mõelnud, ega seal ei pruugi olla kõik tõde. Siis veel nii vana lugu tänapäeval arutada ja võtta joonealuseks nagu ka teistel läheb sedasi…

0
-6
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Siin on üks USA lugu, kus lapsendatud naine leiab täiskasvanuna oma bioloogilise ema, kes tema üllatuseks osutus näitlejaks, kes mängis tema lapsepõlve lemmikseriaalis.

Bioloogiline ema ütleb, et lapse loovutamine lapsendamiseks oli õige otsus, kuigi ta hiljem on seetõttu traumat hinges kandnud. Laps kasvas üles väga heas peres armastavate vanematega. Tema oli lapse sündides noor, laps sündis üheöösuhtest ja poleks saanud sellist peret talle pakkuda nagu oli tal kasuvanematega.

https://www.youtube.com/watch?v=b_RU9zthThc

Mingi tõesti juhtunud show? Kuulsuse nimel on inimesed valmis kõike väitma.

0
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ei, päris nii hull see asi siiski ei ole. Ja ei, seadus ei ole sugugi mitte alati biovanema poolt. Sa ilmselt ei tunne selle teema juriidilisi nüansse, et siin sõna võtad. Nimelt, kuna me olime oma soovi sedavõrd selgelt väljendanud, pakuti meile üksnes sellist last, kes oli juba lapsendamiseks vaba. Meile ei pakutudki last, kelle vanemal on vanemlikud õigused veel alles või kõigest ajutiselt peatatud. Laps tuli meie juurde elama kohe, kui ta bioemalt olid vanemlikud õigused kohtuga ära võetud. Kuid pärast seda elas ta 5 kuud meie juures hoolduspere lepinguga, tasapisi siis ajasime paberid korda ja määrati aeg lapsendamise kohtuistungi tarbeks.

Kõva tark siin väljas enda arust, kes räägib hoopis teisest olukorrast. Ütlesitegi, et soovite ainult last, kes on lapsendamiseks vaba, mis see hoolduspere asi siia puutub üldse. Nemad ilmselgelt ei tahtnud väga kaua oodata, kui neile öeldi, et tagasi võtavad lapse väga vähesed emad, siis olidki ka hoolduspereks olemisega nõus.

+3
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ei, päris nii hull see asi siiski ei ole. Ja ei, seadus ei ole sugugi mitte alati biovanema poolt. Sa ilmselt ei tunne selle teema juriidilisi nüansse, et siin sõna võtad. Nimelt, kuna me olime oma soovi sedavõrd selgelt väljendanud, pakuti meile üksnes sellist last, kes oli juba lapsendamiseks vaba. Meile ei pakutudki last, kelle vanemal on vanemlikud õigused veel alles või kõigest ajutiselt peatatud. Laps tuli meie juurde elama kohe, kui ta bioemalt olid vanemlikud õigused kohtuga ära võetud. Kuid pärast seda elas ta 5 kuud meie juures hoolduspere lepinguga, tasapisi siis ajasime paberid korda ja määrati aeg lapsendamise kohtuistungi tarbeks.

Kõva tark siin väljas enda arust, kes räägib hoopis teisest olukorrast. Ütlesitegi, et soovite ainult last, kes on lapsendamiseks vaba, mis see hoolduspere asi siia puutub üldse. Nemad ilmselgelt ei tahtnud väga kaua oodata, kui neile öeldi, et tagasi võtavad lapse väga vähesed emad, siis olidki ka hoolduspereks olemisega nõus.

Aga kuidas sa oma pereliikmetega üldse suhtled, tundud väga väga jäik inimene olema. Kui midagi pähe võtad, siis enam teisi variante ei olegi kui sinu tahtmine. Sellist harmoonilist elu kindlasti olla ei saa.

0
-5
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Hämmastav lugemine. Naised, emad, kes siin Perekoolis ja FB vanemluse gruppides on ahastuse äärel, kui lahku minnes laste isa ütleb, võtab lapsed enda kasvatada, arvavad nüüd, et üks ema peaks oma lapse võõrastele kasvatada jätma? Ema, kes emaks saades oli liiga noor, kes jäeti ilma abi ja toeta, aga kes kohe täisealiseks saades avaldas soovi last tagasi saada ja keda on nüüd aasta aega mööda kohtuid solgutatud, et oma õigust oma last ise kasvatada tagasi saada. Õigust, mis tal ju seaduse järgi kogu aeg olemas oli. Mille vastu hoolduspere protesteeris? See info oli ju neil algusest peale olemas, et laps läheb ema juurde tagasi, kui ema täisealiseks saab? Meenutab seda teist lugu, kus lapse ema läks Mehhikosse elama ja jättis oma lapse vanemate juurde seniks, kui seal ennast sisse seab ja kui ema lapsele järgi tuli, siis vanavanemad levitasid igasugu laimu selle ema kohta a la, et ema tahab oma lapse Mehhikos maha müüa?! Hoolduspere on selle lapse elu keerulisemaks teinud, aasta tagasi oleks laps väiksem olnud ja ema juurde minek lihtsamini läinud.

+8
-6
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Teismeline saab vähemalt ise väljendada, kelle juures ta soovib kasvada, kas oma kasuperes või oma bioloogilise vanema juures. Teismelist ei saa ka paigutada ühest perest teise nagu asja. Aga 4-aastase arvamust kahjuks ei võta keegi kuulda.

Seda küll, et see näide polnud päris kohane, tema vähemalt tundis oma ema ja ehk olidki ajutised raskused, aga kui neljane pole seda bioloogilist vanemat elus näinudki, siis on tema oma pere juurest äravõtmine ja kuskile võõrasse peresse andmine sada korda hullem.

Aga vastupidine olukord, kui võetakse biovanemalt ära laps ja antakse kusagile võõrasse perre? See on ju nende ,, lastekaitsetöötajate,, igapäevatöö, selle asemel, et toda 15 aastast ema toetada hoiuteenuse, pereabilise vms, kasutatakse väga-väga kergekäeliselt just vanemlikke õiguste peatamist ja lapse/laste eraldamist perest. Miks ei või selline hoolduspere pakkuda hoopis nädalahoidu, kus laps on ütleme 5p hooldusperes ja 2p pärisperes või lausa pärisperes nt üle nädalavahetuse, nagu on tavapäraselt lahutatud vanematel lastega suhtlemine. Selle asemel aga võetakse laps/lapsed ära ja lastega kohtumised toimuvad heal juhul korra-paar kuus, ühe tunni kaupa kusagil mängutoas või mänguväljakul.

+4
-5
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Miks ei või selline hoolduspere pakkuda hoopis nädalahoidu, kus laps on ütleme 5p hooldusperes ja 2p pärisperes või lausa pärisperes nt üle nädalavahetuse, nagu on tavapäraselt lahutatud vanematel lastega suhtlemine.

Miks see hoolduspere sinule mingit teenust peab pakkuma? Otsi ise endale lapsehoidjad ja hoolitse korralikult laste eest, siis ei hakka neid keegi ära võtma. Ja siin ema ja tema pere loobus, mitte ei võetud kedagi vägisi ära.

+10
-3
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Siis võiks kõik tapjad vangist välja lasta, sest kohus mõistis valesti õigust.

Jutt ei ole ju sellest, et kohus kindlasti eksis, vaid sellest, et sellist võimalust ei saa välistada. Või milleks on sinu arvates loodud edasikaebamise võimalus? Sa pole kunagi kuulnud juhtumist, kus kõrgema astme kohus on tühistanud madalama astme kohtu otsuse?

Arstide, psühhiaatrite, lastekaitsjate arvamuse olulisusest rääkis saates kohtunik ise.

Kui sa tähelepanelikult kuulasid, siis spetsialistid olid arvamusel, et last ei peaks tagasi antama SELLISEL MOEL, ehk et probleem polnud nende jaoks selles, et laps tagasi antakse, vaid mil moel seda tehakse. Arvatavasi peetakse siin silmas seda, et laps vajaks pikemat kohanemisaega ja mitte üleöö uude perre viimist.

Ma sain aru, et see juhtum läbis kõik 3 kohtuastet. Ei saa j u olla võimalik, et kõik 3 kohtuastet eksisid.

3 kohtuastet? See tähendab seda, et biovanem soovis last tagasi, aga ,, lastekaitse,,  oli vastu. Vastasel juhul oleks ju esimene kohtuaste lihtsalt vormistaja olnud ja mingit järgmist kohtuastet poleks vaja olnud.

+1
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Miks ei või selline hoolduspere pakkuda hoopis nädalahoidu, kus laps on ütleme 5p hooldusperes ja 2p pärisperes või lausa pärisperes nt üle nädalavahetuse, nagu on tavapäraselt lahutatud vanematel lastega suhtlemine.

Miks see hoolduspere sinule mingit teenust peab pakkuma? Otsi ise endale lapsehoidjad ja hoolitse korralikult laste eest, siis ei hakka neid keegi ära võtma. Ja siin ema ja tema pere loobus, mitte ei võetud kedagi vägisi ära.

Ma pole saadet näinud, aga kas ema ise tunnistas, et loobus vabatahtlikult, või teda hoopis survestati nt  ,,lastekaitseametniku,, poolt? See võib ka selgitada seda, miks ei toimunud varem ka lastega kohtumisi, kuna ka kohtumiste korraldamine käib läbi tollesama ametniku.

+2
-7
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Aga vastupidine olukord, kui võetakse biovanemalt ära laps ja antakse kusagile võõrasse perre? See on ju nende ,, lastekaitsetöötajate,, igapäevatöö, selle asemel, et toda 15 aastast ema toetada hoiuteenuse, pereabilise vms, kasutatakse väga-väga kergekäeliselt just vanemlikke õiguste peatamist ja lapse/laste eraldamist perest. Miks ei või selline hoolduspere pakkuda hoopis nädalahoidu, kus laps on ütleme 5p hooldusperes ja 2p pärisperes või lausa pärisperes nt üle nädalavahetuse, nagu on tavapäraselt lahutatud vanematel lastega suhtlemine. Selle asemel aga võetakse laps/lapsed ära ja lastega kohtumised toimuvad heal juhul korra-paar kuus, ühe tunni kaupa kusagil mängutoas või mänguväljakul.

Miks see hoolduspere sinule mingit teenust peab pakkuma? Otsi ise endale lapsehoidjad ja hoolitse korralikult laste eest, siis ei hakka neid keegi ära võtma. Ja siin ema ja tema pere loobus, mitte ei võetud kedagi vägisi ära.

Tegelikult on siin oma point täitsa sees. Tõepoolest, kui sellele alaealisele emale oleks pakutud tugiteenuseid koju, siis oleks ta ehk saanud lapse endale jätta ja kogu praegune jama hulga katkiste hingedega jäänuks olemata. Kui ise oleksin 15-aastane rase, siis mängiks võtmerolli just see, kas mulle mingit abi või turvavõrgustikku pakutakse. Kui ikka täitsa üksi ja abituna ilma peal, siis annaks samuti beebi ära, ehkki endal on kahju. On räägitud sedagi, et kui niisugust hädas bioloogilist ema toetataks samasuguse summaga nagu on tema lapse hoolduspere tasu, võiksid see ema ja laps elada kahekesi päris kenasti ära ja keegi ei peaks oma lapsest üldse loobuma. Ehk siis, artiklist ei selgu, kas ametnik sellele alaealisele emale ka mingit abi pakkus?

+10
-4
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Päris julm suhtumine lapsesse. Last koheldakse nagu asja, mis tuleb omanikule tagasi anda. Lapse tunded ja soovid ei huvita mitte kedagi. Mis trauma, küll ta üle saab.Peaasi, et üks täiskasvanud inimene oma õiguse saaks.

Tegelikult on laps lihtsalt kõige nõrgem pool. Laps ei suuda enda eest seista ja sellepärast sõidetakse lapsest lihtsalt üle. Aga ikkagi, kui jätta need täiskasvanud kõrvale, siis mis lapsele praeguses olukorras kõige parem oleks?

+6
-3
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Aga ikkagi, kui jätta need täiskasvanud kõrvale, siis mis lapsele praeguses olukorras kõige parem oleks?

Hakkaks hästi tihedasti emaga suhtlema, aga elama jätaks hooldusperesse. Kui on oma biol.emaga juba täiesti harjunud, siis tasahilju ema juurde ööbima. Kui ikka laps ütleks, et ei taha minna, siis ei sunniks. Ja nii vaikselt, vaikselt edasi. Hästi palju oleks vaja koostööd kõigi vanemate vahel, et kõik võimalikult sujuvalt läheks.

 

+8
-4
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Äkki nüüd inimesed saavad aru ühe paljukajastatud juhtumi kohta, et Mustamäe lastekaitsetöötajad tegid omal ajal õigesti, kui väikese Martini emalt hooldusõiguse äravõtmisel, laps ei läinud mitte hooldusperre, vaid lastekodusse. Oma ajal heideti seda Mustamäe lastekaitsele palju ette, et miks laps oli lastekodus, mitte hooldusperes. Sellepärast oligi, et hooldusperes oleks tekkinud kiindumus ning tal oleks väga raske olnud minna kas ema õe juurde eestkostele või lapsendamisele.

Kokkuvõttes ma arvan ise ka (pole kahtlustki), et hoolduspere on eelistatum, kui on lastekodu, aga nii väike laps kiindub vaieldamatult, eriti, kuna ta jõuab elus esimest korda inimeste juurde, kes temast hoolivad. No mis oleks Martinist saanud, kui ta oleks hooldusvanemate juurest pidanud minema oma ema õe juurde. Õudne trauma oleks lapsel olnud.

Kes on Martin?

0
-5
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Praeguse loo häda on see, et laps sai pere, kes teda nii armastab.  need vanemad tundusid ka head. Kobini juurest laste tagasi võtmine aga oleks olnud lastele hea otsus. Aga neid lapsi ei tahnud vanemad tagasi.

+12
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Aga ikkagi, kui jätta need täiskasvanud kõrvale, siis mis lapsele praeguses olukorras kõige parem oleks?

Hakkaks hästi tihedasti emaga suhtlema, aga elama jätaks hooldusperesse. Kui on oma biol.emaga juba täiesti harjunud, siis tasahilju ema juurde ööbima. Kui ikka laps ütleks, et ei taha minna, siis ei sunniks. Ja nii vaikselt, vaikselt edasi. Hästi palju oleks vaja koostööd kõigi vanemate vahel, et kõik võimalikult sujuvalt läheks.

miks sa arvad, et see hoolduspere hakkaks sellist koostööd tegema? pigem ikka vastutööd, et näidata, et laps ei taha oma biol ema juurde minna, jäetagu ta neile.

kui hoolduspere oleks lähtunud lapse huvist, poleks aasta aega kohtutes kaotatud, vaid hakatud kohe isekeskis üleminekuga tegelema. 3aastane kohaneb palju kiiremini uute olude ja perega kui 4aastane. hoolduspere ju teadis, et nad on ajutine lahendus, lapse huvides oleks ema huvi/võimaluste tekkides hakata kohe last pärisemaga integreerima, mitte aasta mööda kohtuid joosta.

ilma tugivõrgustikuta 15aastane sünnitaja on siin loos samasugune ohver, kellest ei hoolitud ega aidatud ise hakkama saada. tore, et on oma elu nii palju korda saanud, et saab oma esimese lapse ka enda juurde tagasi nagu talle algusest peale on lubatud.

naabruses elav 15aastane sünnitas nõukaajal, tema vanemad andsid lapse lapsendamiseks. väga lugupeetud pere oli, heal järjel jne, aga pidas vallaslast häbiks 🙁 ei olnud ema lollus, rasestus vägistamise tagajärjel ja sai rasedusest aru liiga hilja. noor ema igatses aastaid oma last, kuid talle lapse andmeid ei antud. õnneks sai laps ise 25+ vanuses lapsendamisest teada ja otsis ema üles, suhtlevad väga tihedalt ning laps on korduvalt öelnud, et oleks igal juhul tahtnud olla pärisemaga, kuigi kasuvanemadki olid toredad inimesed. selle lapse jaoks on trauma see, et ta ei tundud oma pärisema ja ei saanud temaga olla. see laps ei suuda suhteid hoida, lapsed on erinevate meestega ja raske elus pidepunkti leida. pidevalt vahetab töökohti jne. ka see ema oleks peale kooli lõpetamist ja tööle minemist ise oma last aastaid kasvatada tahtnud ja suutnud, kuid kahjuks oli laps ammu lapsendatud ja asukoht teadmata.

+4
-4
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Aga ikkagi, kui jätta need täiskasvanud kõrvale, siis mis lapsele praeguses olukorras kõige parem oleks?

Hakkaks hästi tihedasti emaga suhtlema, aga elama jätaks hooldusperesse. Kui on oma biol.emaga juba täiesti harjunud, siis tasahilju ema juurde ööbima. Kui ikka laps ütleks, et ei taha minna, siis ei sunniks. Ja nii vaikselt, vaikselt edasi. Hästi palju oleks vaja koostööd kõigi vanemate vahel, et kõik võimalikult sujuvalt läheks.

miks sa arvad, et see hoolduspere hakkaks sellist koostööd tegema? pigem ikka vastutööd, et näidata, et laps ei taha oma biol ema juurde minna, jäetagu ta neile.

kui hoolduspere oleks lähtunud lapse huvist, poleks aasta aega kohtutes kaotatud, vaid hakatud kohe isekeskis üleminekuga tegelema. 3aastane kohaneb palju kiiremini uute olude ja perega kui 4aastane. hoolduspere ju teadis, et nad on ajutine lahendus, lapse huvides oleks ema huvi/võimaluste tekkides hakata kohe last pärisemaga integreerima, mitte aasta mööda kohtuid joosta.

ilma tugivõrgustikuta 15aastane sünnitaja on siin loos samasugune ohver, kellest ei hoolitud ega aidatud ise hakkama saada. tore, et on oma elu nii palju korda saanud, et saab oma esimese lapse ka enda juurde tagasi nagu talle algusest peale on lubatud.

naabruses elav 15aastane sünnitas nõukaajal, tema vanemad andsid lapse lapsendamiseks. väga lugupeetud pere oli, heal järjel jne, aga pidas vallaslast häbiks 🙁 ei olnud ema lollus, rasestus vägistamise tagajärjel ja sai rasedusest aru liiga hilja. noor ema igatses aastaid oma last, kuid talle lapse andmeid ei antud. õnneks sai laps ise 25+ vanuses lapsendamisest teada ja otsis ema üles, suhtlevad väga tihedalt ning laps on korduvalt öelnud, et oleks igal juhul tahtnud olla pärisemaga, kuigi kasuvanemadki olid toredad inimesed. selle lapse jaoks on trauma see, et ta ei tundud oma pärisema ja ei saanud temaga olla. see laps ei suuda suhteid hoida, lapsed on erinevate meestega ja raske elus pidepunkti leida. pidevalt vahetab töökohti jne. ka see ema oleks peale kooli lõpetamist ja tööle minemist ise oma last aastaid kasvatada tahtnud ja suutnud, kuid kahjuks oli laps ammu lapsendatud ja asukoht teadmata.

Hoolduspere ei saanud olla kohtusaaga osapool. Kohtuvaidlus sai käia vaid bioloogilise vanema ja valla vahel, sest kui biovanema vanemlikud õigused olid peatatud ,,lastekaitse,, avalduse alusel ja kohus andis hooldusõiguse KOV-ile, siis vanemlikke õiguste taastamiseks oli vaja biovanemal taotleda vanemlikke õiguste taastamist, ehk hooldusõiguse saamist KOV-ilt tagasi. Seega oli ilmselgelt ,,lastekaitse,, antud juhtumist hoolduspere poolt, kui oli 3 kohtuastet, millele ilmselt kulus ka 2+aastat.

+9
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Minul tekkis hoopis selline küsimus, et kas see hoolduspere sai üldse reaalselt loota, et neil tekib võimalus see laps lapsendada. Ma sain aru, et tegu on Läti kodanikega, mitte läti rahvusest Eesti kodanikega? Miks peaks Eesti riik oma kodaniku terve ja normaalse arenguga lapse üldse laskma lapsendada teise riigi kodanikel? Ma olen enam kui kindel, et vastusündinu lapsendamisega meie riigis probleemi pole, pigem ongi raskem vastsündinule hoolduspere leidmisega, sest beebisid tahetakse ikka päriselt endale.

+1
-4
Please wait...
To report this post you need to login first.
Näitan 30 postitust - vahemik 91 kuni 120 (kokku 140 )


Esileht Pereelu ja suhted Hoolduspere