Teema: Hulluks lähen

Kurt Vonnegut on kirjutanud «Andku jumal mulle meelekindlust leppida asjadega, mida ma muuta ei suuda, julgust muuta asju, mida ma saan muuta, ja tarkust neil asjadel vahet teha.» Soovitaks sullegi sama, ei oska millegi muuga aidata. Ja mu isiklik kogemus ja soovitus on, et võta üks päev korraga, see rahustab maha.

Kui sa ei saa aru, kuidas mingi keskkond töötab, sìis küsi õpetajalt.
Kõik, mis puudutab põhiharidust peaks olema lapsevanemale lihtne või lihtsasti meeldetuletatav (või rebi oma tunnistus katki ja anna teada, et sul on põhiharidus omandamata).
Gümnaasium on keerulisem, aga see ei ole kohustuslik.

Mul on väga kahju nendest inimestest. kes sõltuvad nendest ümberkorraldustest, mida teemaalgataja teeb. Ilmselgelt ta mitte ei lähe hulluks, vaid on seda juba. Parim, mida praegu teha saab, on astuda kõrvale ja lasta kõigil oma eluga hakkama saada – lapsel kooliga jne. Sellisest hüsteeritsemisest on rohkem kahju kui kasu. Ja teiste umbluupaanikas süüdistamine on alatu. Kõik teevad, mis suudavad, me oleme olnud riigi ja rahvana väga tublid – ainult mõni teemaalgatajasarnane tõrvatilk rikub teiste tuju.

Miks õpetajad erinevaid keskkondi kasutavad?
Saan aru, et veebipõhised õppematerjalid tulevad erinevatelt saitidelt, aga need ju pole äpid?
Ma ei saa aru, ühe kooli õpetajad siis üldse koostööd ei tee?

Selliseid videotunde on netis üsna omajagu.
Kui ma saadan lastele lingi, siis nad lihtsalt ei viitsi vaadata. Siis on nad aru saanud, et kellaaegu ja tähtaegu määrata ei tohi. Seega, mis videotumnist sa õps kell 11 räägid, ma magan siis. Ah kell 14, siis ma söön. Pärast ma ei viitsi, mul on muud teha…
Lapsed pole lollid. Üldse mitte. Kodus ütlevad, et õps ei tee ega seleta. Ja õpetajale ütlevad, et sa ei saa mulle midagi teha.
Uurige oma õpetajatelt, mitu last osaleb videotundides, eriti põhikooli ülemine aste.

#3412600:

Lapsega istusime esimestel päevadel 10h ja püüdsime tööle saada kõiki neid rakendusi ja äppe mida nõutakse. Iga jumala õpetaja nõuab erinevat keskkonda ja rakendust. Enamus ajast kulub nende tundmaõppimisele.

Minu lapse õpetajad õnneks eri keskkondadega ei ründa. Paar õpetajat teeb küll veebitunde, kuid need pole kohustuslikud. Laps saab õpikust ja töövihikust palju kiiremini ülesanded tehtud ja on vaba. Veebitundides istumine oleks lihtsalt liigne ajakulu.

Siinkohal tulebki välja see, kui sisutühi on see meie riigi karglemine ja kiitlemine, kuidas meil on kõik nii EEEEEE ja mis võimalused kõik ja kui eesrinnas me oleme. See, et võimalusi, rakendusi, vahendeid jne on palju ja mitmekesiseid ja huvitavaid ja põnevaid, ei muuda fakti, et kõigi nende asjadega jännates kulub lihtsalt mõttetult aega ja sisuline pool jääb kõrvale. Tegelikult peaks olema (vähemalt üldhariduskoolis, ütleme alg- ja põhiastmes) igal koolil oma kindel e-õppe keskkond, milles on sees kõik vajalik – nii stuudiumi/e-kooli võimalused kui igasugused ainete õpetamise võimalused (tehakse teste, jagatakse materjale, videod ja nii edasi, eks). Siis ei peaks õpetajad laadima oma koostatud ülesandeid teab kuhu ja mõtlema välja, kuidas viia läbi seda ja teist ülesannet. Praegu on õpetajatel ka kohustus näidata, kui osavad nad on kaasaegseid lahendusi rakendama ja kui tublilt nad kasutavad erinevaid võimalusi, et ikka lastel oleks põnev ja tore teha – no pagan, oluline on ju, et laps õpiks nt protsentarvutuse selgeks, mitte, et selle õppimise ajal ta klikib siia ja sinna ja värvilised värgindused jooksevad üle ekraani. Oluline on, et laps õpiks selgeks õigekirjareeglid ja loeks väärtkirjandust, mitte ei klikiks ainult.

Meie ülikoolide näitel – kui mingil ajal algas see, et ülikoolid hakkasid kasutama e-õppe võimalusi, siis igaüks valis ise mingi keskkonna, mõni lasi kohapeal luua oma vajadustele vastava keskkonna, aga tulemus on see, et paar aastat arendati, siis leiti, et läheb liiga kalliks, võtame parem tolle teise, mis on juba välja töötatud. Aga mõni õppejõud, kes töötas mitmes ülikoolis, leidis, et vot tolles teises ülikoolis kasutatav keskkond on parem, tema võtab selle, ja vaesed üliõpilased muudkui logivad erinevatesse keskkondadesse sisse ja igaüks isemoodi ja mingi ühtsust pole. Täiesti mõttetu.

Aga mis puutub kooliharidusse, siis on selles mõttes jah keeruline, et lapsevanemad pole küll enamasti pedagoogiharidusega, et nad suudaksid täismahus koduõpet läbi viia. Jah, kodus last aidata koduülesannete lahendamisel – seda on alati tehtud, aga sellist asja, et vanemate juhtimisel täismahus õppida, no teate, selleks on vaja koduõpetajat, nagu omal ajal aadlikel.

Ma just eile õhtul mõtlesin, et praegune olukord peaks olema suurepärane nendele lastele, kes koolis kiusamist peavad taluma. Nüüd vähemalt ehk saavad rahulikult õppida.

Ja veel mõtlesin ma, et tegelikult lastele endile on see olukord ju põnev, midagi tavapärasest erinevat. Ainult need lõpetamised ja eksamid… See on probleem. Aga v.a üheksandikud ja kaheteistkümnendikud, võiksid tegelikult ju koolid teha nii, et lõpetada praegu see õpe ära ja alustada nt augustis septembri asemel ja võtta kiirkorras läbi nüüd kevadel tegemata jäänud asjad. Eks eriolukordi on maailmas varemgi olnud ja küll need asjad lahenevad. Meie lapsed saavad vähemalt ikkagi õppida. Mõelge, kui õudne on paikades, kus aktiivselt sõditakse näiteks. Seal on laste haridus veel kõige väiksem mure.

Alati on neid, kelle olukord on hullem, sellega võib end lohutada. Aga jah, koolid praegu rabistavad, valmis polnud selliseks olukorraks keegi. Siit tuleks õppust võtta edaspidiseks.

#3412827:

Uurige oma õpetajatelt, mitu last osaleb videotundides, eriti põhikooli ülemine aste.

Meil on neid videotunde õnneks vähe ja seitsmendik on neis (seni) osaleda saanud. Olen väga tänulik, et neid otse vaadatavaid videotunde rohkem pole.
Nimelt, koos seitsmendiku ja ülikooliõpilasega (kellel on samuti kohustuslikud online seminarid jms) on kodus ka mudilane. Mina käin tööl ja suuremad hoiavad väiksemat, sest lasteaeda ju viia ei saa. Vahepeal on mul ka kodukontor, aga kuna suur osa tööst on telefonitöö ja kliendid helistavad mulle, siis ma ei saa samal ajal kliendiga suhelda ja lapsega tegeleda.
Ühesõnaga, mina oleks väga tänulik kui asju, mida laps kella pealt onlines peab tegema, oleks võimalikult vähe. Kui õpetaja tahab veebitundi teha, siis pangu see parem youtube’i, kus õpilane saab seda endale (ja oma perele sobival) ajal järgi vaadata.
Otsetunnist puudumise põhjus pole alati see, et laps on laisk, vaid võib olla see, et laps peab tegema midagi muud, et vanem saaks raha teenida.

#3412621:

Kurt Vonnegut on kirjutanud «Andku jumal mulle meelekindlust leppida asjadega, mida ma muuta ei suuda, julgust muuta asju, mida ma saan muuta, ja tarkust neil asjadel vahet teha.» Soovitaks sullegi sama, ei oska millegi muuga aidata. Ja mu isiklik kogemus ja soovitus on, et võta üks päev korraga, see rahustab maha.

Tegelikult pole see tema öeldud….
Hoopiski Püha Assisi Franciscuse üks palvetest 🙂

https://et.wikipedia.org/wiki/Franciscus_Assisist

Mu meelest jälle on see ülivajalik kogemus praegu kõigile. Kindlasti tuleb tulevikus sarnaseid olukordi veel ja võibolla palju pikemalt ja kõigile on kasulik mõelda, kuidas seda järgmine kord paremini organiseerida. Võibolla tuleb mõni mõistlik haridusministergi, kes mingi platvormi välja laseb töötada ja miks mitte palgata või lasta tippõpetajatel (erinevatel) kõik tunnid kordamööda sisse lugeda ja tuleviku tarbeks üht-teist saada. Paljud asjad ju ei muutu ja nii mõnigi õppetund võiks sügisest alates ollagi valmis netist vaatamiseks-kuulamiseks ja oma õpetaja ülerääkimiseks-selgitamiseks-arutlemiseks edaspidi.

Ma jälle mõtlen, kui vahepeal asjad üle pea hakkavad kasvama, et see periood on tõenäoliselt see, millele lapsed veel tükk aega hiljem tagasi mõtlevad. Meenutavad, et mäletate, ema-isa, seda kevadet, kui me olime kogu perega mitu kuud kodus, ja teie olite kogu aeg meie jaoks olemas ja me sõime koos mitte üksnes nädalavahetuste lõunasööke, vaid iga päev nii hommiku-, lõuna- kui õhtusööki… ja käisime iga päev koos jalutamas, isegi suur vend tuli kaasa, sest mis tal muud teha oli, ja me hakkasime uuesti kogu perega lauamänge mängima ja omavahel päriselt rääkima, sest me lihtsalt olime sunnitud kogu aeg koos olema ja alternatiivi sõprade näol eriti ei olnud.
Ma mõtlen, et ehkki vahepeal on keeruline enda ja mehe töid ja kolme lapse kodukooli ühendada, siis tegelikult võib see väga vabalt olla meie kõige ilusam kevad.

Nõukajal olid mingid tsiviikaitseõppused ja terve linn pimendati ära st. ei pidid istuma pimedas (kontrolliti, et kuskilt valgust ei paistaks) – see oli 80ndate alguses, olin siis 7-8 aastane. Ja nii mäletan, kuidas istusime perega pimedas ja rääkisime juttu. See oli vist 2-3 päeva. Sellest on jäänud väga pikaks ajaks mälestused.
Nii nagu eelmine ütles – me loome sellega palju ühiseid mälestusi. Lapse jaoks on ka see uus kogemus, käime palju jalutamas, uurime puid, vaatame allikaid, kolame mere ääres.

Õpetajaid on muidugi igasuguseid. Mõni näiteks annab ka suureks reedeks ja nädalavahetusteks õppida. Vat see on juba tõsiselt kummaline.

ma arvan, et neil vanematel, kes saavad kodukontorit teha, on ikka lastega lihtsam. lihtsam seetõttu, et nende töö on seotud arvutiga igapäevaselt ka ja nad jagavad neist erinevatest keskkondadest rohkem.
mina oleks täiesti hädas. ma olen nii arvutivõõras, mu töös ongi arvutit vaja väga vähe. arvuti on mul vaid meelelahutuseks ja see meelelahutus pole mind arvutialaselt arendanud.
aga lapsed… need teavad arvutist ja kõigest sellest hoopis rohkem. saavad hakkama, õnneks. mina tean seevastu rohkem pliidist.

Jaksu teemaalgatajale. Ka meie firmas on päris mitu inimest kes sisuliselt õunte pealt peavad ennustama ja samas sõltub nende otsustest oi kui palju…
Mina õnneks ei pea.
Mis puutub sellesse arvutiga töötamisse, siis eks ta abiks ole lapse aitamisel aga ka minul oli tükk aega pusimist ja eelkõige tuli õpetada 5.klassi laps salvestama, kopeerima, tuli talle teha kasutajad erinevates keskkondades sh teda vanemaks valetades kui ta on. Paras peavalu. Aga kõige peamine on et me ei pea istuma nelja seina vahel vangis ja meie vanavanemad on terved mitte nagu Itaalias.
Peame vastu!