Esileht Ajaviite- ja muud jutud Hüüdnimed – milleks?

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 30 )

Teema: Hüüdnimed – milleks?

Postitas:
ActivateWindows

Mis te arvate miks inimesi hüüdnimedega kutsutakse nende lähikondsete hulgas? Kui näiteks nimi on Aleksander siis pere ringis Aleks või Sass või paljud teised nimed millele lühend välja mõeldakse. Miks sellised lühikesed, kõlavad hüüdnimed?

+2
-41
Please wait...
Kommentaarist on juba teavitatud
Postitas:
BellaBee

Mugavusest üldiselt. Ja sellepärast, et see on lõbus.

+19
-3
Please wait...

Postitas:
nodzu2007

Sest see on isiklik, intiimne, näitab lähedust.  Täisnimi on ametlik nimi.

+27
-3
Please wait...

Postitas:
Jaagular

Nõuka ajal oli meil kõigil isa nimi kui see keskmine nimi väga oluline ja igalpool meie saatja-asi siis hüüdnimel, mis on kõikjal väga levinud ja alati pandud kui toonitamaks isiklikku

TEIL võib-olla oli see tähtis. MEIL oli isanimi ainult nõukapassis.

+25
-5
Please wait...

Postitas:
km70

Omade värk.

+9
-1
Please wait...

Postitas:
mobile

Nõuka ajal oli meil kõigil isa nimi kui see keskmine nimi väga oluline ja igalpool meie saatja-asi siis hüüdnimel, mis on kõikjal väga levinud ja alati pandud kui toonitamaks isiklikku

Ma olen sügava nõukaaja laps ja isanimi polnud ei minul ega mu peres kellelgi teisel üldsegi mitte oluline, ammugi mitte mingi “saatja” kellelgi koolis, ülikoolis või tööl. Eestlastel ei mainitud isanime ju mitte kuskil ka nõukaajal. Su kõrval võis õppida või töötada Anna Ivanovna Sidorova, aga sina olid ikka Mari Maasikas. Ei olnud isanimi inimese nime osana kuskil kasutusel. Passis vist oli kirjas, aga mitte ükski eestlane ei pöördunud teise eestlase poole isanime kasutades.

 

+37
-3
Please wait...

Postitas:
Tahesara

Nõuka ajal oli meil kõigil isa nimi kui see keskmine nimi väga oluline ja igalpool meie saatja-

Ehk miilitsas või vanglas kasutati, mujal ei kasutanud isanime ka venelased eestlasi kõnetades.

+17
-1
Please wait...

Postitas:
Seliiina

lühikesed, kõlavad hüüdnimed

Ise vastad ära- lühem ja mugavam kutsuda.

+6
0
Please wait...

Postitas:
Kaegu007

Hüüdnime panemine on armas, näitab lähedust.

+5
-2
Please wait...

Postitas:
tooni

Minu jaoks lühend nimest ei olegi hüüdnimi. Hüüdnimi on nagu midagi muud.

+9
0
Please wait...

Postitas:
ninja

keegi siin hiljuti esitas huvitava küsimuse. et miks panevad vanemad lapsele nimeks nt mirabella-mia, et teda lihtsalt manniks hüüda. pangu mann siis juba. aga tõesti, miks? seletage keegi, kes on nii teinud

laps läheb kooli ja siis peab kõigile seletama hakkama, et tegelt kutsutakse mind teise nimega. see pikk on passis ja kõik

+7
-17
Please wait...

Postitas:
nodzu2007

keegi siin hiljuti esitas huvitava küsimuse. et miks panevad vanemad lapsele nimeks nt mirabella-mia, et teda lihtsalt manniks hüüda. pangu mann siis juba. aga tõesti, miks? seletage keegi, kes on nii teinud

laps läheb kooli ja siis peab kõigile seletama hakkama, et tegelt kutsutakse mind teise nimega. see pikk on passis ja kõik

Manniks hüüavad teda ema-isa, õed-vennad, parim sõbranna jne. Teistele on ta loomulikult Mirabella Mia ja neile ei pea ta midagi seletama.

Kui abikaasa hüüab Elisabethi Liisuks, kas siis naine peab minema tööle selgitama, et tegelikult  kutsutakse teda Liisu?

+14
-2
Please wait...

Postitas:
Siska

Veidi eluvõõras küsimus, kas pole? Lapsena on paljudel olnud (või on pereringis edasi) hüüdnimed ja pärisnimega kutsuti kohale ainult siis, kui pahandust tuli klaarida 🙂 Suupärasem, armas, kujuneb ise välja (ja mõnikord jääb külge lapse ise nimetatud (pudikeelne) nimi, eriti nt kuidas vanaemasid kutsuma hakatakse jne.

+10
0
Please wait...

Postitas:
ActivateWindows

Veidi eluvõõras küsimus, kas pole?

Võimalik, et on eluvõõras. Aga ma ei mõista tõesti miks vahel ei suudeta inimest tema täisnimega nimetada vaid hakatakse mingiteks Mannideks, Jukudeks jne hüüdma. Mind ennast kutsutakse lähemas tutvusringkonnas alati hüüdnimega ja mind see näiteks häirib. No mida põrgut – passinimest ollakse ju sünnist saadik teadlikud. Väga häirib.

+2
-18
Please wait...

Postitas:
Lihtne elu

Mind ennast kutsutakse lähemas tutvusringkonnas alati hüüdnimega ja mind see näiteks häirib. No mida põrgut – passinimest ollakse ju sünnist saadik teadlikud. Väga häirib.

Enesekehtestamisega raskusi? Või mis takistab ütlemast: minu nimi on… ja palun kutsuge mind nii?

+19
-1
Please wait...

Postitas:
sadness

Mul on mingi kiiks, ma ei suuda mitte kedagi kutsuda nende hüüdnimedega. Ma ei tea miks, aga see on mulle kuidagi nii võõras. Mitte, et mul hüüdnimede vastu midagi oleks.

+4
-2
Please wait...

Postitas:
Tervist

Mis te arvate miks inimesi hüüdnimedega kutsutakse nende lähikondsete hulgas? Kui näiteks nimi on Aleksander siis pere ringis Aleks või Sass või paljud teised nimed millele lühend välja mõeldakse. Miks sellised lühikesed, kõlavad hüüdnimed?

Lühike nimi näitab lähedust. Ja nimede lühendeid pole meie väljamõeldud. Kui vähegi ajalugu tead, siis saad ise ka aru, et tegemist on traditsiooniga, kui nimi on tõesti lühend. Milleks nimed – noo ikka suhtlemiseks. Kui inimesed suhtlemist vaja pole, pole ka vaja lähedust ja lühikesi nimesid.

+6
-2
Please wait...

Postitas:
Lady_Red

Mul on erinevad nö sõprade ringid + perekond ja kõigis nendes ka erinevad hüüdnimed. Ja kusjuures ükski pole seotud minu pärisnimega, pigem iseloomu või välimusega.

Kõik 3 meeldivad. Väga hästi valitud ja sobivad minuga kokku. Teistel ka on hüüdnimed, aga kedagi me loomulikult vastu tahtmist hüüdnimega ei kutsu, üks inimene on nt palunud, et teda kutsutaks ainult pärisnimega (kusjuures keskmise nimega) ja loomulikult me kõik austame sellist soovi! Aga näitab hüüdnime panek ikka lähedust, teineteise tundmist ja pisut ka sellist “siseringi”. Inimene on oma ja kuulub meie hulka, ei ole suvavõõras. Võib olla siis parem sõna olekski hellitusnimi hüùdnime asemele? Kuigi ka see võib vale mulje jätta – hellitusnimi jälle pisut liiga intiimse alatooniga termin. Igal juhul, eks see oleneb ka seltskonnast, meil on hüüdnimed igatahes väga positiivse tähendusega. Kuid ma arvan, et on kahjuks ka seltskondi, kus hüüdnimega antakse inimesele negatiivne varjund, no näiteks, kes tahaks, et teda kutsutaks aastaid “kobakäpp” vms. Sellisel juhul olen nõus, et hüüdnimi võiks pigem olemata olla.

+5
-1
Please wait...

Postitas:
Agathe

Manniks hüüavad teda ema-isa, õed-vennad, parim sõbranna jne. Teistele on ta loomulikult Mirabella Mia ja neile ei pea ta midagi seletama.

Mina tõin selle näite siiski selle olukorra kohta, kui ema oma näiteks Marilyn Mirabellat tutvustab ka võõrastele kui Manni, räägib temast alati kui Mannist ja kutsub teda ka seltskonnas Manniks. Neid on nähtud päris palju. Ühes eelmistest töökohtadest töötasid ema ja tütar mõlemad minuga samas asutuses. Tütre nimi oli mõne c ja igrekiga topeltnimi, seeriast Carolyn Cathryn, ema rääkis ka kolleegidele temast kui Katist, isegi klientidele (“Kati projektiosakonnast saadab teile kohe pakkumise”) Minule isiklikult naljakas. Pannud siis kohe Kati lapsele nimeks või mis? Tuttavate seas on ema, kelle laps on selgelt alati olnud ütleme Inga. Kui võitis teismelisena mingi jooksu, siis FBs oli foto lapsest diplomiga ja sealt saime teada, et lapse nimi on Ingeborg ja veel üks lühike nimi.

+4
-8
Please wait...

Postitas:
kurimoor

Manniks hüüavad teda ema-isa, õed-vennad, parim sõbranna jne. Teistele on ta loomulikult Mirabella Mia ja neile ei pea ta midagi seletama.

Mina tõin selle näite siiski selle olukorra kohta, kui ema oma näiteks Marilyn Mirabellat tutvustab ka võõrastele kui Manni, räägib temast alati kui Mannist ja kutsub teda ka seltskonnas Manniks. Neid on nähtud päris palju. Ühes eelmistest töökohtadest töötasid ema ja tütar mõlemad minuga samas asutuses. Tütre nimi oli mõne c ja igrekiga topeltnimi, seeriast Carolyn Cathryn, ema rääkis ka kolleegidele temast kui Katist, isegi klientidele (“Kati projektiosakonnast saadab teile kohe pakkumise”) Minule isiklikult naljakas. Pannud siis kohe Kati lapsele nimeks või mis? Tuttavate seas on ema, kelle laps on selgelt alati olnud ütleme Inga. Kui võitis teismelisena mingi jooksu, siis FBs oli foto lapsest diplomiga ja sealt saime teada, et lapse nimi on Ingeborg ja veel üks lühike nimi.

päris huvitav, miks teiste inimeste nimed nõnda korda lähevad?

minu arvates võiks inimest vabas vestluses kutsuda nii nagu talle endale meeldib. seda enam, et  paraku ei saa meist keegi ise kaasa rääkida endale nn ametliku nime panemises. probleemi näeksin vaid siis, kui sinu nimetet katid ja ingad ise selliste nimedega rahul ei oleks.

muidugi peaks teemaalgataja oma kodakondsetele teada andma, et nende poolt kasutatav hüüdnimi talle ei meeldi. perekool siin eriti palju aidata ei saa.

+4
-1
Please wait...

Postitas:
ActivateWindows

Mind ennast kutsutakse lähemas tutvusringkonnas alati hüüdnimega ja mind see näiteks häirib. No mida põrgut – passinimest ollakse ju sünnist saadik teadlikud. Väga häirib.

Enesekehtestamisega raskusi? Või mis takistab ütlemast: minu nimi on… ja palun kutsuge mind nii?

Jah, enesekehtestamisega on raskusi. Mis siis?

+2
-3
Please wait...

Postitas:
k2oliis

Minu arvates on veider, kuidas nt USAs kasutatakse hüüdnimesid ametlike nimedena (President on Joe näiteks). Hüüdnimesid ma ise eriti ei kasuta ja tutvuskonnas on ka väga vähestel hüüdnimed, ka lapsi kutsutakse nende enda nime järgi (lähemas tutvuskonnas pole ühtegi kahenimelist lapse nime). Ehk et ma ei ole suur hüüdnimede fänn. Beebidele võib-olla ütlesin kuidagi hellitavalt…

Aga kasutan teemat: minu arvates on hea traditsioon see, et passis on kaks nime, aga kasutatakse vaid esimest, ka kooli/lasteaia nimekirjades, spordivõistlustel jms ( näiteks nagu Soomes) Aga kui on mingi nimekaimude teema, siis on hea ikkagi omada võimalust erineda. Seni pooldan ühenimelisi nimesid, kuni Eestis on need lisanimed nö võrdsed ja siis peab neid nimesid totralt lohistama. Tean lugusid, kus lapsevanem keelab enda last kutsuda ühe nimega, sest õpetajale ei ole tema laps “lähedane inimene, et kutsuda hüüdnimega”. Hüüdnimi on siis olnud kahenimelise nime esimene pool.

Mul on endal lühike ees-ja perekonnanimi ja kuigi ma ei sooviks teist nime igapäevaeluks, siis näiteks e-maili aadress kõlaks ilusamalt, kui saaksin seal oma keskmist nime kasutada, selle asemel pidin mingeid numbri kombinatsioone otsima, sest igal pool on mu ees-ja perenimega meiliaadressid võetud. Näeb ebaprofessionaalne välja 🤭 aga mis seal ikka, oleme praegu veel traditsioonides, kus üks äärmus on Mari Tamm ja teine.. no teate isegi 😀

+5
-4
Please wait...

Postitas:
Kiira

Mind ennast kutsutakse lähemas tutvusringkonnas alati hüüdnimega ja mind see näiteks häirib. No mida põrgut – passinimest ollakse ju sünnist saadik teadlikud. Väga häirib.

Enesekehtestamisega raskusi? Või mis takistab ütlemast: minu nimi on… ja palun kutsuge mind nii?

Jah, enesekehtestamisega on raskusi. Mis siis?

See on siis pigem sinu probleem kui teiste. Kui sa ei taha, et sind hüüdnimega nimetataks, siis tuleks seda kanütelda. Teised ei oska ju sinu mõtteid lugeda. Enamus inimestel on hüüdnimedest ükskõik.

+10
-1
Please wait...

Postitas:
jarv

Ühes eelmistest töökohtadest töötasid ema ja tütar mõlemad minuga samas asutuses. Tütre nimi oli mõne c ja igrekiga topeltnimi, seeriast Carolyn Cathryn, ema rääkis ka kolleegidele temast kui Katist, isegi klientidele (“Kati projektiosakonnast saadab teile kohe pakkumise”) Minule isiklikult naljakas. Pannud siis kohe Kati lapsele nimeks või mis?

Antud juhul kui laps on juba tööealine ja täiskasvanud inimene, kas sa ei tule selle peale, et võibolla oligi laps see, kes ütles, et tema eelistab lihtsamat nime ja ema teeb lapse soovi järgi? Mõttetu tänitada, et miks siis ema kohe Kati ei pannud nimeks. Kust ta oleks pidanud ette teadma, et 25+ aasta pärast see nimi lapsele rohkem sobib.

Näha ju, et tema pärisnime sinusugused hea meelega mõnitavad. Sul oleks nagu kahju, et nüüd on üks hea mõnitusobjekt vähem, sest ta kasutab lihtsamat nime – niisama heast peast, ilma et keegi oleks talle “loa” andnudki või hoolimata, mis passis kirjas. Ajab sind vist ikka väga närvi, et kuidas nii siis saab. Üks sinust “allpool” inimene vähem, sest ta on kõikidele Kati mitte Chathryn.

Jumalast haige inimese mulje jätad. Tundub, et sul on endal mingi sügav probleem oma hüüdnimega ja selle asemel, et ennast kehtestada, suudad ainult teiste inimeste kallal tänitada. Tegele endaga.

+7
-5
Please wait...

Postitas:
Agathe

Antud juhul kui laps on juba tööealine ja täiskasvanud inimene, kas sa ei tule selle peale, et võibolla oligi laps see, kes ütles, et tema eelistab lihtsamat nime ja ema teeb lapse soovi järgi? Mõttetu tänitada, et miks siis ema kohe Kati ei pannud nimeks. Kust ta oleks pidanud ette teadma, et 25+ aasta pärast see nimi lapsele rohkem sobib.

Ega ma ei tänitagi. Imestan.

Lihtsalt kui laps tahtnuks olla Kati, siis ta tutvustanuks ennast kui Kati või öelnud, et kutsuge mind Katiks. Tema tutvustas ennast esimest eesnime pidi, kirjutas e-kirjadele alla mõlema eesnimega ja klientidele helistades tutvustas ka pärisnimega. Ka rinnasildil oli täisnimega. Ehk siis laps enda jaoks ei olnud Kati ega tahtnud olla üldsuse jaoks Kati. Kodus ei tea ju, tõenäoliselt ehk siis oli nõus. Kui emale helistas, ka mitte töölaua tagant vaid näiteks lõunal olles, siis ei öelnud: tere, Kati siin. Ütles oma esimese päris eesnime. Ehk see ei olnud ka mingi emme-lapse hellushoogude sussumussu.

Sama lugu Manniga. Ka tema ei olnud enda jaoks Mann, vähemalt mitte seltskonnas ja võõraste ees ja täiskasvanuks saanuna.

+4
-6
Please wait...

Postitas:
MrsSmith

Mu meelest hüüdnimede kasutamine ok, aga oma lastel pole hüüdnimesid. Kuidagi võõras tundub see hüüdnime teema ja sai ka ilusad nimed valitud, et pole vaja enam midagi lühendada ka. Aga osad mehe sugulased on proovinud hüüdnimesid lastele külge pookida, kuid pole õnnestunud, sest lapsed on harjunud, et kodus neid ikka päris nimedega kõnetatakse.

+3
-2
Please wait...

Postitas:
koaalala

Minule ei meeldi hüüdnimed ja ei kasuta neid. Enda laste puhu olen kasutanud hellisusnime, aga mitte hüüdnime. Ka hakkas kunagi tekkima minule hüüdnimi ühele lasteka tegelase järgi, kohe tegin lõpu peale katsetele hakata mind kutsuma hüüdnimega.

+3
-3
Please wait...

Postitas:
alma

Ma olen sügava nõukaaja laps ja isanimi polnud ei minul ega mu peres kellelgi teisel üldsegi mitte oluline, ammugi mitte mingi “saatja” kellelgi koolis, ülikoolis või tööl. Eestlastel ei mainitud isanime ju mitte kuskil ka nõukaajal. Su kõrval võis õppida või töötada Anna Ivanovna Sidorova, aga sina olid ikka Mari Maasikas. Ei olnud isanimi inimese nime osana kuskil kasutusel. Passis vist oli kirjas, aga mitte ükski eestlane ei pöördunud teise eestlase poole isanime kasutades.

Igapäevaselt muidugi ei olnud, aga dokumentides oli isanime jaoks koht ja igasugustes avaldustes, taotlustes jms pidid end märkima koos isanimega. Mõned venelased kutsusid eestlasi ka isanimega – nii et eesnimi+isanimi, see pidi vist austust näitama. Perekonnanime mitteametlikus suhtlemises nad eriti ei kasutanud.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Javine

Mõned venelased kutsusid eestlasi ka isanimega – nii et eesnimi+isanimi, see pidi vist austust näitama.

See näitab austust ja lugupidamist jah. Tuttav töötas raudteel palju aastaid ja teda kutsutigi nimi ja isanimi, kuigi oli eestlane.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Lihtne elu

Jah, enesekehtestamisega on raskusi. Mis siis?

Midagi. Mind ju ei häiri.

0
0
Please wait...

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 30 )


Esileht Ajaviite- ja muud jutud Hüüdnimed – milleks?