Polegi sellele niisuguses võtmes mõelnud.
Artikkel
Tundub, et tasub koolikiusamise ennetamiseks soovitada lastel mitte jääda üksi ning kutsuda üksildasi enda seltsi. Mis mõtteid artikkel teil tekitab? Kas klapib kogemustega?
Teema: huvitav artikkel koolikiusamisest – kui tähtis on mitte jääda üksi
Käesolev artikkel keskendub kiusamise ennetamisele. Jah, oma tõetera on siin kindlasti, kuna hästi suurt rolli mängib siin just nimelt kaaslaste olemasolu ja nende suhtumine. Kiusamise edukus sõltub alati sellest, kelle poole “kaaskond” hoiab.
Samas on paratamatult alati igal pool introvertseid lapsi, kes lihtsalt pole suured suhtlejad. Ning tihtipeale on ka nende sõbrad ise samasugused vaiksed ja tagasihoidlikud nagu nad isegi. Nood kas ei julge kiusaja ees kedagi kaitsta või ei oska seda. Seda, et kogugu vaikne ja introvertne silmapaistmatu laps äkitselt enda ümber vinge seltskonna kokku ja säragu seal keskel autoriteedina, kelle eest too kamp on valmis tulle minema – sihukesest sotsiaalsest staatusest unistavad ju pea kõik inimesed, kas pole? Kerge soovitada, raske teha…
Ise lugesin äsja soomekeelset artiklit kiusamisest, kus oli küsitletud 300 inimest, muuseas uuriti ka, kuidas neil kiusamine siis ka lõpuks lõppes:
https://www.hs.fi/elama/art-2000005459059.html
Ja üllataval kombel ütlesid endised kiusatavad, et kiusamise lõppu ei toonud sugugi mitte ignoreerimine, vaid hoopis korralik keretäis kiusajale. Ehk et- kui ikka üks inimene on harjunud teise elu põrguks tegema ja naudib seda, ei ole trafaretsest “ah ära tee väljagist” mingit abi. Kasu on ikkagi ainult sellest, kui kiusaja lõpuks tunnetab- appi, nüüd on minul endal jama! Alles see paneb teda tagasi tõmbuma, ei miski muu. Vägivald sünnitab vägivalda- nii on looduses paika pandud. Kui mõni kiusaja loodab, et see tema puhul ei kehti, siis tuleb talle see teadmine anda, muud üle ei jää.
Ehk et- kui ikka üks inimene on harjunud teise elu põrguks tegema ja naudib seda, ei ole trafaretsest “ah ära tee väljagist” mingit abi.
Ah ei tee väljagist on teatud tüüpi solvangute puhul kasu, kui sind meelega püütakse närvi ajada, siis on närviminek kiusajatele naljakas ja preemia, tasub teha nägu, et ei huvita, jäävad preemiast ilma. Samuti nt asjade äravõtmisel naeravad kiusajad seda, kuidas inimene pingutab, et oma asju tagasi saada. Parem on muidugi midagi teravat vastu öelda, aga kui jõud kambast üle ei käi ja publik on kiusajate poolt, ole sellest vaimukusest kasu, vaimutseja saab lihtsalt peksa. Muidugi on peksa andmine parem kui ignoreerimine, sageli ei norita ega kiusata aga kedagi, kes jaksab peksa anda, lisaks on kiusajal enamasti ju kamp ümber. Küll ma oleks õnnelik, kui ma teaks kiusamise lõpetamiseks mingit kasulikku universaalset nõuannet, muidugi on hea nõuanne, et otsi sõbrad ja ole tugev, siis ei kiusata, aga kõik inimesed ei ole sõprade leidmisel ja füüsiliselt kahjuks tugevad ja kiusataksegi sageli nõrgemaid ja kinnisemaid tüüpe, argument ongi, et ta on ju nii nõme, kiusajad ei võta teda nagu inimest vaid kui meelelahutusvahendit ja lävepakku/poksikotti, kelle abil oma positsiooni seltskonnas tõsta, oma vaimukust ja tugevust näidata.
Ah ei tee väljagist on teatud tüüpi solvangute puhul kasu, kui sind meelega püütakse närvi ajada, siis on närviminek kiusajatele naljakas ja preemia, tasub teha nägu, et ei huvita, jäävad preemiast ilma. Samuti nt asjade äravõtmisel naeravad kiusajad seda, kuidas inimene pingutab, et oma asju tagasi saada.
Ma ise kunagi lapsepõlves püüdsin ka järgida seda nõuannet. Näiteks kui mu saapad ära võeti, siis tegin näo pähe, nagu see mind ei huvitaks ega püüdnudki oma saapaid tagasi saada. Tulemus: pidingi minema koju sussidega, paar kilomeetrit veebruaris läbi lumehangede. Kodus valetasin, et kaotasin ära. Oma saapad leidsin üles järgmisel päeval- olid visatud koolimaja kõrval asuvasse ojja, läbivettinud ja pooljäätunud. Ei osanud neid sealt omal jõul välja õngitseda ja kelleltki abi paluma minna ka ei julgenud- siis oleks ju hakatud jälle rääkima, et ma ei tohtivat kiusamist üleüldse märgatagi. Ja et just see olevatki kõige kurja juur, et ma lähen kellegi sellest üldse rääkima. Samas need nõuandjad ei tulnud selle pealegi, et 99% kiusamisjuhtudest ma ignoreerisin, nendeni jõudis vaid 1% – ainult siis, kui tundsin et olen tõeliselt hädas (ei saa koju minna, nt). Mida rohkem ignoreerisin, seda rohkem see kiusajates sportlikku hasarti tekitas ja seda kaugemale mindi.
Kui siin Perekoolis keegi tuleb rääkima, et tema last kiusatakse koolis mitu aastat, siis imestatakse, et kuidas selline asi võimalik on. Nii ongi võimalik, et laps ainult ignoreerib, ja kiusajad jätkavad. Ignoreerimine tähendab ju tegelikult lihtsalt seda, et kiusatav peab kõik alandlikult alla neelama ja laskma kiusajal endaga teha kõike, mida too heaks arvab, aastate viisi iga päev. Kui lapsele näiteks harjavarrega pähe lüüakse, siis peab laps vaatama hoolega kaugusse ja naeratama. Ta ei tohi üldse märgata, et ta peas tuikav muhk on. See on ignoreerimine. Pikapeale sööb see kiusatava seestpoolt läbi nagu hape, misjärel tagajärjed võivad olla ettearvamatud. Ja siis imestatakse, et nii vaikne ja rahumeelne laps, ei tea, mis tal korraga küll ometi hakkas.
Üks asi on saabaste äravõtmine – kahjustatakse teise inimese vara.
Teine asi on harjavarrega pähe löömine – isikuvastane kuritegu.
Mõlemad on tegelikult juba politsei teema ja seadusega keelatud. Reageerima peaks kohe.
Hoopis kolmandad asjad on sõnalised narrimised, boikoteerimine, mõnitamine. Neid asju on raske tõestada ja seaduses nende kohta ka eriti midagi ei ole, politsei neile ei reageeri.
Üks asi on saabaste äravõtmine – kahjustatakse teise inimese vara.
Teine asi on harjavarrega pähe löömine – isikuvastane kuritegu.
Mõlemad on tegelikult juba politsei teema ja seadusega keelatud. Reageerima peaks kohe.Hoopis kolmandad asjad on sõnalised narrimised, boikoteerimine, mõnitamine. Neid asju on raske tõestada ja seaduses nende kohta ka eriti midagi ei ole, politsei neile ei reageeri.
Teoorias jah. Praktikas aga peab kiusatav tõestama, et just teine ja just see laps tema saapad kraavi viskas. Lapsel endal on muidugi aimus, kes seda teha võis, ent vaevalt too nii rumal on, et ausalt üles tunnistab. Seega ei tee keegi midagi. Politsei pöörab tähelepanu ainult siis, kui lapsel on talle ette näidata filmitud video sellest, kuidas teine laps tuleb, võtab tema saapad ning viib õue ja viskab kraavi. Löömisega sama lugu – politseile peavad ette näitamiseks olema sinikad vm silmaganähtavad märgid. Ent isegi selgete jälgede puhul saab väita, et “ta kukkus ise”.
Kes aga peab siin meeletult selgitama, rääkima, avaldusi ja selgituskirju kirjutama, uuesti ja uuesti kõike meenutama ning igale ametnikule ja spetsialistile oma juttu üle korrutama ning uskmatutele täiskasvanutele meelekindlalt ja juristi argumenteeritusega vastu vaidlema – see on ainult kiusatav üksi. Kuni niisugune olukord ei parane, pole ka kiusamise kadumist kahjuks loota.
Artiklit ei lugenud, aga oma lapsega arutades olen ise küll viidanud, et suurema tõenäolsusega valib kiusaja kiusatavaks endast nõrgema(d) või päris omaette olija(d), kiusajate punt kiusatavateks endast vähemuses oleva pundi jne. Ka noorena üksinda õhtul/öösel tänaval liikudes on suurem oht mõne tülinorija haardesse sattuda, kui mitmekesi koos olles. Kui tekkinud konfliktsituatsioonil on rohkem juuresolijaid, siis ei saa tüli tekitaja nii lihtsalt ka musta valgeks rääkida jne. Mitte üksi olek muidugi ei välista kiusatavaks sattumist.
Ma tahaksin, et kõik need “vägivallale pole õigustust” karjujad nüüd midagi ütleksid. Ja kohe kiiresti ning hästi veenvalt.
Vaesed õpetajad, ma ütlen. hulludega päevast päeva kembelda. Ükski palgatõus ega pikk puhkus ei kompenseeri seda.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.