Teema: Hyperemesis Gravidarum ehk HG

HG diagnoosi ei saanud, aga olin ämmaka ja arstiga tugeva oksendamise ning iivelduse tõttu pidevas suhtluses. Mõlemad toonitasid, et kui päevas korduvalt oksendada ja juua-süüa üldse ei suuda, tuleks pöörduda haiglasse. Ühel korral saigi käidud ja tilguti all oldud. Olin paar nädalat ikkagi täiesti voodihaige, väga üksikud toidud läksid väikeses koguses alla (nt juustusai, porgand, joogiks coca). Raske oli, ei kujuta ettegi, mis diagnoosi saanud tunnevad.

Pole küll vastus, mida teemaalgataja ootas, aga mõte selles, et ämmakad ja arstid ikka teadlikud antud seisundist ja erakorralises oldi ka väga mõistvad ja toetavad ka siis kui diagnoosi polnud (kogemus ITKga).

Sain HG diagnoosi, sisuliselt olin 6 nädalat voodihaige. Oksendamine sel ajal 5-6 korda päevas, iiveldus ööpäevaringne. Pluss veel koguaeg 37 palavik. Tööd muidugi teha ei saa siis ja üldse on see kõik väga karm. Hea, kui vetsu vahet joosta jaksad. Oksendad ka tühja kõhuga, aga samamoodi ka vett ja sageli ka toitu (kui üldse suutsin midagi süüa). Kolm korda viibisin haiglas tilgutite all, aga see andis ainult korraks leevendust. Kohe kui koju sain läks trall endistviisi edasi. 6 nädalaga kaotasin 6 kg.

Teise trimestri alguses läks olukord veidi paremaks, siis oksendamine ainult hommikuti ja tekkis mingi elementaarne söögiisu. Palavik ründab ikka aegajalt, hetkel käsil 15. nädal.

Arstid üldiselt ütlesid, et seda ravida ei saagi, ainult ehk veidi leevendada. Need iiveldusvastased tabletid eriti ei aidanud, sageli oksendasin need ka välja. Erakorralises väideti, et see pole midagi ebatavalist, eriti esimesel kolmel kuul.

Oleks jõudu natuke rohkem olnud, proovinuks ehk nõelravi või homöopaatiat, aga tõesti ei suutnud voodist kuhugi liikuda. Nüüd juba enesetunne parem.

Mina olen ka samas paadis. Kirjutan oma loo, äkki on sellest kunagi kellelgi kasu või tuge 🙂

Minu esimene rasedus oli väga raske. Juba 7+0 olin esimest korda  vedelikupuudusega haiglas tilgutite all. Esmalt EMOs, siis edasi juba täpselt nädal aega palatis ka, jõulud veetsin haiglas. Sain NaCl ja Cerucali, aga vaatamata sellele oksendasin ka ravimi saamise ajal. Haiglas toodi söök minuni kinnistes plastkarpides (kaste, kartul, leib jms kõik eraldi), vahel vedas ja mõni asi lõhnas piisavalt vähe, et sain süüa. Haiglas olekuid oli kokku äkki umbes kolmel korral, ülejäänud kaks “seeriat” sain ööseks kanüüli kätte jäta ja käisin paar päeva lihtsalt päevaravis.

Võtsin ühe kuuga 8 kg alla, kokku oli kaalukaotus -10 kg. Laps oli ka pisem (2,7kg, sündis 2 nädalat enne tähtaega).

Kõige-kõige hullema NÄDALA menüü oli 1 pirn, viil leiba ja mahlapulk. Neidki sain süüa vaid pärani akna all nina kinni hoides, sest isegi tavaline saiaviil lõhnas liiga tugevalt, et sellega ühes toas viibida. Absoluutselt iga amps tekitas okserefleksi, ka lonks vett pani oksendama. Lõpuks olingi suht mahlapulga (balbiino smuutike) dieedil, sest see oli ainus asi, mis enam-vähem sisse jäi.

Mõttetöö oli peaaegu võimatu, keskendumisvõime täielik null. Püsti seismine oli ka paras katsumus, WC-s käimised olid nn pimesi, sest silme eest oli must. Paaril korral mõtlesin, et ma ei tulegi sellest eluga välja. Suurim mure oli muidugi lapse pärast, et kuidas tema vastu peab. Õnneks arstidel oli õigus – kehas oli varasemast ajast piisavalt toitaineid, et see periood üle elada. 🙂

Kuigi ähvardati, et oksendan kuni sünnituseni, siis sellele vaatamata läks umbes 15-nädala paiku enesetunne paremaks ja minu lõputuna tunduv voodirežiim lõppes. Sellega oksendamine piirdus. Teise trimestri lõppu sain veidi nautidagi. 🙂

Teise lapse soov oli sama suur kui hirm selle ees, et kõik kordub. Aga siin ma olen, kuuendat nädalat rase ja esimene laps on alles seitsme kuune. Hetkel olen paar korda oksendanud ja pidevalt iiveldab, vaikselt hakkavad ka toidud vastumeelseks muutuma. Beebi kõrvalt on päris keeruline, aga saan hakkama. Mees on väga suureks abiks. Hoian pöialt, et seekord pääsen kergemalt, aga eks ma püüan teid kursis hoida.

PS! Soovitan panna aja raseduskriisinõustaja juurde ja oma hirmust rääkida!

Ma pnin ka raseduskriisinõustaja juurde aja. Aga praegu juba kisub väga käest ära enesetunne, ilmselt jõuan enne tilgutite alla kui see aeg järgmisel kuul kätte jõuab. Korralikud järjekorrad

#3704438:

Kas olete haiguslehel? Olen ka oksendaja 🙁

tööd teen kodus, aga nii hull piin on olla 🙁

Mina pole haiguslehel. Töö iseloom on selline, et keegi teine seda minu eest ära ei tee. Nädal voodis olemist tähendab, et pärast on 200% koormust nädal aega. Rahas aga kaotan. Seega püüan vaikselt toimetada, et olulisemad asjad oleksid tehtud – õnneks on kodukontor ja keegi töötunde ei  loe, muidu jääks korralikult võlgu. Plussiks ka see, et tänu töö tegemisele päevad lendavad kiiremini.

Jaa, annan!

Lisainfoks ütlen, et Mumm perekeskuses on tasuta nõustamine (ka veebi vahendusel) ja aja saab päris kiirelt, ka samaks nädalaks. Sain ise ka kolmapäevaks aja.

Kas kellelegi on ravimeid ka kirjutatud?

Mulle esimese rasedusega öeldi, et arstid ei saa midagi kirjutada ja ainus variant on Cerucali päevaravis otse veeni saada. Mulle ei mõjunud 🤷🏻‍♀️ Suhtlesin kolme ämmaemanda ja kahe erineva arstiga haiglas.

Rahvusvahelises HG grupis jääb mulje nagu USAs ja mujal saab jällegi kohe retseptiravimid ka. Kas Eestis ei olegi rohkem mingit varianti leevenduseks või olen valede arstide otsa sattunud?

Kui esimese kahe rasedusega kestis oksendamine ainult 18.nädalani, siis kolmanda rasedusega oksendasin sünnituseni välja. Süüa ma midagi ei suutnud, kõik tuli välja. Kaal langes, pärast sünnitust olin kergem kui enne rasedust.

Tööandja leidis mulle kergema töö, aga sisuliselt mingit töötegemist ei olnud, sageli olin tööajast haiglas tilguti all.

Mulle kirjutati Domperidoni tabletid, kuid ausalt öeldes need eriti aidanud. Lõpuks (enne sünnitust) tehti mingid süstid ka, aga siis oli juba suht ükskõik – olin nagunii haiglas ja välja sain alles pärast sünnitust.

#3713759:

Kuidas muidu tilgutid mõjusid? Kas võtsid iivelduse ja oksendamise ka ära ja kui kauaks?

Samal õhtul oli olemine ok. Aga eks läksin ka tund peale haiglast koju jõudmist beebiga koos magama (kuuest õhtul), seega adekvaatset hinnangut ei saa anda.

Praegu Cerucal tablette ka rohkem ei võtnud, enesetunne on oluliselt parem. Iiveldus püsib, kuid pole oksendanud ja saan süüa-juua. Teisipäeval on uh, eks siis kuulen, kas ok enesetunnne tuleb sellest, et on midagi lootega pahasti (suurim hirm hetkel) või on keha suuremast šokist üle saanud.