Õnneks püsib toit sees, aga nii kehva enesetundega pole tahtmist süüagi.
Rasedusiiveldus (erinevalt mingi kõhuhaigusega kaasnevast iiveldusest) on selline veider asi, mille vastu aitab just söömine. Kui mõtled nii, et mul ju iiveldab, ma ei hakka söömagi – siis läheb koos kõhu tühjuse kasvamisega iiveldus veel hullemaks – lisaks tekib veel nõrkus.
Tundub küll loomuvastane iiveldusega sööma hakata – aga rasedusiiveldusega seda tegema peab. Tuleb valida selline toiduasi, mille maitse hetkel kõige vähem vastu hakkab (mõnel on see näkileib, mõnel midagi haput) ja väikeste suutäite kaupa süüa. Söömisest ilmselt veresuhkur tõuseb ja iiveldus annab järele. Ja siis, teatud ajavahemiku tagant, tuleb kindlasti jälle süüa – söömise regulaarsus on väga oluline!
Mul ka toit püsis sees ja sundisin ennast iiveldusega sööma – kui kõht veidike täiem oli, siis iiveldus leevenes. Ja sai veel juurdegi süüa. Siis varitsesin hetke, kus iiveldus jälle kõhutühjusest märku hakkas andma ja jälle sõin jne. Muud imenippi ei olnud.