Milline oleks teie jaoks ideaalne lasteaed? Milline võiks olla keskkond? Millised töötajad? Milliseid võimalusi peaks lasteaed pakkuma? Õppetegevuse ja üleüldine töökorraldus? Jne. Mida rohkem erinevate külgede pealt mõtteid avada, seda huvitavam.
Muuseas lisaks lapsevanematele oleks tore lugeda ka lasteaia töötajate arvamusi 🙂
Selline, millega lapsevanem rahul on. Aga rahulolu ei saa ette mõõta. Muidugi on üks komponent, et mänguasjad, turnimisalad on koguaeg eakohased (et 2-3a ei lubata liiga kõrgele ronida, samas 6-7a vajab väljakutset, aga nüme on ka 2-3a kuskil pisikeses “aedikus” hoida, et eemalt vaatavad oma õdesid-vendi).
Peaks suutma arvestada iga lapse arenguga, on see võimalik? Mul on soravalt raamatuid lugev koolieelik, samas mõni seal rühmas ei veeri veel ja siis on hunnik vahepealseid….Sama käib matemaatiliste võimete kohta – mõni arvutab 100 piires, mõni on õnnelik, kui 20ni loendab ja siis hunnik vahepealseid…
Ootused on hästi erinevad ja see on okei, ainult et kõigile meele järele olla on raske.
Minule on tähtis subjektiivne tunne, et laps on hoitud ja aktsepteeritud. Esimene sõltub üsna ainult õpetaja(te)st, teine ka lasteaia väärustest. See, kui palju neid akadeemiliselt arendatakse või mis tulemusteni jõuavad, on minu jaoks teisejärguline. (Nt peod on ka palju rohkem minu maitsele, kui on näha, et lapsed naudivad ja silmad säravad, mitte et nad on väga palju tööd teinud.)
Ideaalses lasteaias on kasvatajad, kes armastavad lapsi ning vanemad, kes mõistavad kasvatajate rasket tööd. Et kui kasatajad ütlevad näiteks, et laste kombede, kinnaste ka kelkude peal peavad olema nimed, siis see pole öeldud niisama lõbu pärast, vaid kasvatajatele ei jää meelde 20 lapse riided.
mulle alustuseks sobiks, kui kasvatajad oleks koolitatud st mitte päris tänavalt inimesed (nagu praegu paljudes lasteaedades ja koolides). Et oleks tagatud füüsiline turvalisus (ka õnnetuste vältimine). Et osataks laste omavahelisel suhtlusel (st kiusamisel) silma peal hoida. Et laps tunneks ennast lasteaias ja kasvatajaga hästi ning tahaks sinna minna. Arendamine, peod jne ei ole esmatähtis.
Selles lasteaias, kus minu laps käis, oli juba siis nii mõndagi viltu, aga nüüd loen lehest, et mitu väikest poissi on lausa perverdi ohvriks langenud. Seega minu lapsel siis veel vedas, et asi ainult krussis närvidega piirdus. Seega unistada ju võib, milline see ideaalne lasteaed oleks, aga reaalses elus pole nende unistustega midagi peale hakata.
