Teema: Iga kolmas laps on meil rasvunud, vanemad, saate ise palju ära teha!

Aga kus need lapsed end peidavad? Minu poja klassis on 2 ülekaalus poissi, ülejäänud 14 üsnagi sportlikud, kolmandikust ei juttugi. Tüdrukute osas nii hästi ei tea, aga justkui ei meenu klassipildilt kedagi ülekaalulist. Kas äkki on see asi piirkonniti erinev? Või mida peetakse ülekaaluks? Kas nagu siin perekooli paksuteemades, et kui pole normaalkaalu alampiiril, siis oled juba paks? 😀

Minu lapsed ei ole ülekaalulised, aga peale kooli kuni õhtusöögini toituvad tõesti pigem võileibadest ja saiakestest kui eilsest supist.

Mis siis teha, ma ei saa ju end töölt lahti võtta?

Pigem loeb ikka pere üldine suhtumine, nt kas laps on õpetatud toidu kõrvale limonaadi jooma, et iga toidukord peab lõppema jäätise cm magusaga jms.

See eelneva beebigrupi jutt ei ole väga hea näide, kuna asjalikumatel vanematel ei jagu enam väga väikelapse ja perega tegelemise kõrvalt seal grupis passimiseks aega, pigem laisematel vanematel. Seega selle põhjal ei teeks järeldusi. Aga koolilapsed ostavad komme, näkse, saiu peale kooli. Seda tegi ka minu generatsioon, aga pontsakaid oli väga vähe. Taskuraha oli napimalt vast see aitas. Liikumist oli rohkem, enamus liiklesid ise koju. Toitudes polnud niipalju jama sisse topitud kui tänapäeval.

#4006690:

Aga kus need lapsed end peidavad? Minu poja klassis on 2 ülekaalus poissi, ülejäänud 14 üsnagi sportlikud, kolmandikust ei juttugi. Tüdrukute osas nii hästi ei tea, aga justkui ei meenu klassipildilt kedagi ülekaalulist. Kas äkki on see asi piirkonniti erinev? Või mida peetakse ülekaaluks? Kas nagu siin perekooli paksuteemades, et kui pole normaalkaalu alampiiril, siis oled juba paks? ????

Ei peida nad end kuskil, silm on lihtsalt ära harjunud. Ülekaal on nii tavaline, et rasvunuid nimetatakse ülekaalulisteks ja “tavalisi” ülekaalulisi normi hulka kuuluvaks.

#4006683:

Lapse tervisliku toidu võti on kodus.

Võib-olla see ülekaaluline laps on tunduvalt inimlikum ja sõbralikum, kui end näljutava vanema “normaalkaalus” laps. Elus on tähtsamaidki asju kui välimus.

#4006745:

et iga toidukord peab lõppema jäätise cm magusaga jms.

Sellist asja millegipärast õpetatakse lasteaias ja koolis, kus on väga ebatervislik toit.

#4006829:

#4006822:

Ei peida nad end kuskil, silm on lihtsalt ära harjunud. Ülekaal on nii tavaline, et rasvunuid nimetatakse ülekaalulisteks ja “tavalisi” ülekaalulisi normi hulka kuuluvaks.

Hoopis sinu skaala on pilbaspeenikeste moe tõttu nihkes. Just oli siin teema, kus nõuti, et normaalkaal on ilmtingimata pikkus miinus 120, mitte mingil juhul 100 ega 110, mis on olnud proportsiooni lihtne valem vähemalt 50 aastat. Ju sa vaatad samamoodi ka lapsi – kui pole ülisale järelikult on paks.

Jah, arstid on lollid! (Iroonia)

#4006882:

Jah, arstid on lollid! (Iroonia)

Arstid? Kas mõni arst kuskil väidab, et õige kaal, ka lapsel, on pikkus miinus 120?? Arstid siiski lähtuvad ülekaalu kriteeriumist KMI >25, seega pole mingit “silm on harjunud” värki. Sinu isikliku skaala järgi aga hakkab paks inimene juba kuskilt KMI 20-st ja sellest suurema KMI kohta hakkad juba rääkima, kuidas ülekaalulisi täna normaalkaalulisteks nimetatakse.  Tagurpidi on need asjad sul – sina nimetad normaalkaalulisi ülekaalulisteks.

Minu koolilaps on beebieast saati keskmisest suurema kaaluga. Limonaadi, mahla, krõpse, hamburgereid jms ei söö. Koolitoitu ei taha ta üldse eriti süüa, kodus sööb seda, mis teised ja joob piima, keefiri ja vett. Taskuraha pole kunagi andnud. Trennis käib 2 korda nädalas. Liikumist võiks rohkem olla, aga sõpru ei ole, kellega väljas koos midagi teha. Nüüd suvepuhkuse ajal saame hakata perega rohkem liikuma ja tõmbame kalorid miinimumi.

Lapse endokrinoloog ütles, et kui arstid teaks kõiki rasvumise põhjusi, siis ei oleks maailmas üldse olemas pakse inimesi. Kahjuks on ülekaalul väga palju erinevaid mehhanisme. Isiklikult arvan, et tänapäeval on vähene liikumine ja automatiseeritud majapidamistööd kindlasti üks asi, mis teeb inimesed priskemaks kui nt 20-30 aastat tagasi.

#4006959:

Trennigi ei suunata oma lapsi, et natukegi liikuda saaks. Mida siis imestada.

No ka PKs on pidevad teemad, kuhu trenni oma laps panna ja kirjad sellest, kus nad käivad. Ei ole kõik seotud vaid sellega, kas laps koolist tulles teeb endale võileiva või soojendab lahjat suppi. See on ikka vägagi piiratud lähenemine.

Suur osa on tõesti liikumisel. Mina omal ajal käisin kahes väga vastandlikus trennis.  Aga need kestsid ju vaid tunnikese päevas. Kui tulin koju, oli mul toas igav. Telekast midagi ei tulnud, parem läksin välja ja hüppasin sõbrannadega kummikeksu. Olin piitspeenike.

Aga mida ma endale pärast kooli süüa tegin! Need polnud mingid lihtsad võileivad! Ma praadisin leivad enne rohkes  võis läbi. Tegin üle päeva koogel-moogelit rohke suhkruga ja vähemalt kahest munakollasest. Segasin hapukoore kakao ja rohke suhkruga. Vahel ka 2 korda päevas. Praadisin võis pannikartuleid. Praadisin makarone, panin peale riivitud juustu ja valasin üle pruunistatud võiga  (mu isa leemmikroog).

Praegu on nutiajastu, mis on iga kell huvitavam kui kummikeks. Kuigi lapsed käivad trennides, ei ole neil õues huvitavam kui toas. Toas on neil titest saati enamasti ka väga palju põnevaid mänguasju – igasugu kiirusrajad, legod, nukud eri funktsioonidega – kogu tänapäevane tööstus toodab  mänge, mis on põnevad, aga liikumist ei vaja.

Ei saa võtta nii üks ühele, et pane laps lahjale dieedile, anna talle lõunal suppi ja kõik on kohe korras.

#4006959:

Vanemate suhtumine mõjutab ka palju. Näiteks igale poole sõidutatakse last autoga, õues mängimisele või liikumisele eelistatakse lasta lapsel arvutis olla jne. Trennigi ei suunata oma lapsi, et natukegi liikuda saaks. Mida siis imestada.

Suurem osa vanematest teeb siiski midagi neist sinu nimetatutest. Ja kõike teevad väga vähesed. Seega on üks üleni mõttetu targutamine sellest, kuidas vanemad on laste ülekaalus süüdi. Pigem on kogu heaoluühiskonna “süü”, et kõik meie inimesed heas toitumuses on ning et liikumisele on nii palju paigalseisvaid alternatiive tekkinud.

Mina sain lapsena pidevalt isalt riielda, et mis ma jälle nina raamatus olen. Samas ülekaaluline ma ei olnud, vastupidi.

#4006969:

Ja need automaadid tänaval, kust tuli mõnusalt magusat vedelikku mingite kopikate eest. Ikka pidevalt jõin seda. Ja kogu taskuraha läks kommidele. Mäletan, et 100 grammi marmelaadikomme (näiteks “Tiina”) sisaldas 7 kommi, iga päev peale kooli ostsin.

Jaa, see ka veel 🙂 Ja me polnud paksud.  Meenutan veel Vadaku saia, mis maksis 15 kopikat päts ja maitses nii hästi, et võisin koolist koju jalutades lihtsalt poole ära süüa. Ja seda ka veel ülikoolist koju jalutades, mitte ainult lapsena. Ka ülikoolis läksin pärast esimest loengut kohvikusse ja sõin paar rammusat saiakest. Või seisin üüratu aja  pontšikubaari sabas ja sõin neid ikka mõnuga. Ikka ei jämenenud. Meie ajal polnud ka mingeid värskeid aedvilju aasta läbi kuskilt võtta. Rääkimata puuviljadest või külmutatud kraamist. Ime küll, aga tolleaegne täiesti ebatervislik toitumine me kehakaalu eriti ei mõjutanud.

Vaadake nüüd linnapildis ringi. Liikuvamad lapsed on saledamad. Positiivse poole pealt ikkagi on näha, et osad lapsed sõidavad veel jalgratastega koos sõpradega või taovad õues sõpradega palli ja need lapsed, teismelised ei ole paksud. Oluline on ka see, millised sõbrad laps valib. Kui on sõbrad, kes on ainult arvutis või kui on sõbrad, kes viitsivad ka iga päev liikuda, on ju vahe.

Meil ka laps ülekaalus, trenn 5x nädalas, kodus pole komme-limpsi, magusat sööb küll meelsasti, aga saab seda kodus harva. Tõsi, ise ikka ostab aeg-ajalt, aga päris ilma taskurahata last jätta ei pea ma õigeks.

Perearst ütles, et ta on koolitusel saanud tutvuda uuringuga, kus leiti seos (väike)lapseea antibiootikumiravi ja ükekaalu vahel. Võimalik, et meie lapse ülekaalu üks põhjus on siin, sest väiksena sai ta palju kordi antbiootikumiravi.