Praegu valitseb meie omaaegse lapsepõlve suhtes romantiseeritud pilt: justkui veetnuks tolleaegsed lapsed kogu ärkveloleku aja aasta ringi ainult õues palli tagudes ja kõvasti joostes.
Kui ma oma lapsepõlve meenutan, siis päris nii see ikka ei olnud. Tolleaegsed lapsed võisid samuti iga päev tundide kaupa vedeleda diivanil teleka ees või lugeda raamatut. Samamoodi oli levinud lihtsalt hängimine – jõlguti kambakesi mööda linna ringi. Miks me siis arvame, et tolleaegsed lapsed olid paremas füüsilises vormis?
Ilmselt on iluideaal tolle ajaga võrreldes muutunud. See võimalikult kõhna keha meeletu idealiseerimine on praeguse hetke nähtus. Vanasti oli enamus lapsi n-ö tavalise kehaehitusega, nüüd aga tavalisest enam ei piisa, peab olema modellimõõtu kõhn.
Teiseks on praegusaja toit ebakvaliteetsem kui meie lapsepõlves. Meie lapsepõlve toit sisaldas küll praegu meenutades hullult suhkrut ja rasva (kogelmogel, kakaosuhkrukuubikute imemine jne), kuid see oli naturaalne ja kehaomane toit. Kui võtsid poeriiulilt küpsisepaki, siis võis olla kindel, et seal sees oli jahu, muna, suhkur, kaneel jne. Praeguse toidu komponendid on aga suurelt osalt toodetud keemialaboris ja keegi ei tea selle keemia kaugeleulatuvaid kõrvalmõjusid. Nt on suur pahalane palmirasv – odav ja pea kõikides küpsistes sees, kuid eestlase toidulaual uustulnuk. Isegi shokolaadikommides on transrasvad.
Ehk siis suure tõenäosusega tekib olukord, et tänapäeva laps, kes elab enam-vähem nii nagu meie omal ajal ja sööb põhimõtteliselt täpselt samu asju ja sams koguses mis meie omal ajal, läheb erinevalt meie aja lastest, paksuks, sellal kui meie aja lapsed ei läinud.
Ma ei pretendeeri siin absoluutsele tõele, kuid olen veendunud, et oma iva selles aspektis on.