Teenin kuskil 550 euri keskmiselt kuus. Laenudeks maksan ära 150- 200 euri kuus. Ülejäänud jääb elamiseks. Elukaaslasega kahepeale saame ilusti hakkama. Pärast igat palgapäeva helistab ema ja tahab laenu. Küll 20 euri, küll 50 euri. Alati maksab küll tagasi aga siiski. Ema elab üksi ja kasvatab mu õde kes on 8 aastane. Kui ma neil külas käin, siis alati demonstreerib uusi riideid või jalanõusid, mis ta on õele ostnud. Küll stockmannist allahindlusega vms. Jõuludeks ostis õele järelmaksuga mingi elektroonikamängu, millest nüüd iga kuu 25 euri maksab. Samuti vedelevad igal pool seppälä, lindexi jms kaupluse kilekotid.
Samas ema hädaldab, et endale midagi lubada ei saa…
Nüüd jäin dekreeti. Enne rahade laekumist ema helistas kord nädalas ja uuris, kas olen rahad juba kätte saanud. Vastasin eitavalt. Sisimas muidugi juba ootasin, et millal ta laenu jälle küsib. Esmaspäeval sain siis rahad ja eile tuligi kõne. Ema küsis nüüd juba kuni 200 euri laenu. Põhjendusega, et elektriarve vaja ära maksta. Mul omakorda jälle tekkis küsimus, et kas ta arvestas siis juba ette, et saab minu käest jälle raha laenata? Kokkuvõttes on mul sellest kopp ees, et pean igakuiselt juba mingi summa kindlalt laenuks arvestama. Kuidas emale asja selgitada? Ilmselgelt elab ta üle oma võimete aga kui talle seda räägin ja soovitan mitte uut järelmaksu võtta arvestades, et ta ei tule juba praegu omadega toime, siis ta vihastab ja ärritub ja ütleb, et ära siis laena, eks ma küsin sõbrannade käest….
Teema: igakuine raha laenamine
ega sa eriti muud teha ei saagi kui omaltpoolt rahakraanid kinni keerata, vaevalt need sõbrannadki väga pikalt seda mängu tahaks harrastada. mingid sinu poolsed püüdlused teda nö mõistusele tuua, on tõenäoliselt ainult ajaraisk, sest seni kuni talle raha vabalt peale jookseb, pole tal ju põhjust oma elustiili muuta
ise ütled, et ema elab üksi ja veel, et maksab tagasi. mis siis probleem, pealegi väike õde. oma ema tuleb aidata ja mis näitaja see kilekott siis on. äkki ostis paari sokke, need pannakse ju logokotti. ja ära siis laenagi, kui sulle ei sobi. miks inimesed ei räägi asju lõpuni ega mõtle neid lõpuni selgeks!
Omaraha on täis inimesi kes iga kuu muudkui laenavad. Eks see seni kesta kuni kohtutäitur asjaga tegelema hakkab.
Tuttav teema, ainult laenajaks ei ole ema vaid hea sõbranna. Nädal enne igat palgapäeva tuleb mulle sõnum, et sorry kas sa saad jälle laenata, mul vaja üür tasuda. Loomulikult ma jälle annan raha ja palgapäeval saan selle tagasi. Sõbranna pere teenib keskmiselt, aga lastele ja endale ostetakse kõik kallid firmamärkidega riided, kõik peab naabrist parem olema. Me ei ole ka rikkad, aga saame perega mõne pikema reisi ikka aastas lubada ja siis sõbranna tänitab, et mis rikkuritel viga, maksavad oma rahad reisibüroode toetuseks. Esmaspäeval keksis sõbranna just uute saabaste ja suusakostüümiga ning üllatus-üllatus täna tuli sõnum, et palun laena 190 eurot. Vaikselt tüütab juba ära.
Kõige lihtsam on öelda, et ei ole laenata. Eriti teemaalgatajal – sul ju vaja lapse asju soetada ja üks suu kohe peres lisaks. Loodetavasti ei hakka seepeale SMS-laene võtma. Või laenata raha, aga iga kord väiksem summa, kui eelmine kuu. Siis eihk ei jookse kuskile mujale laenama, kastub hakkama saada. Nagu võõrutamine, noh 😀
Muide, mul on ka vahest tunne, et mu 15-aastane tütar saab oma rahaasjadega minust paremini hakkama. Olen tema üle uhke. Ma arvan, et ka su ema peaks sinu üle uhkust tundma, mitte hormoonitsema.
Mulle käis ka üks tuttav pikalt närvidele. Summad olid kll väiksed, 10-15 eurot, aga meile suured. Maksis küll tagasi, aga tigedaks ajas – sai raha ja natukese aja pärast vaatasin aknast(elame ühes majas), et tuleb poest, suits hambus :S
Lõpetasinära. 3-4 korda küsis, ütlesin iga kord, et ei ole. Enam ei ole küsinud.
Jah, maksab tagasi, aga õpi elama, endal väiksed lapsed!
Ostain lapsele (10 aastane) lindexist soodukaga talvejope (26.-¤). Sai võetud varuga, et ka järgmine aasta käidud saaks. Ei ela just vaeselt, aga ei näe ka vajadust hunnikutes riideid kokku kuhjata.
Tundub, et ema elab sul ilmsalgelt üle oma võimete. Kurb öelda, aga kui minu ema niiviisi igakuiselt minult küsiks, lõpetaksin selle laenamise ise ära.
Ütle lihtsalt, et sul mujale planeeritud, et ei saa anda!
ka minul on selline laenaja, mitte just iga kuu aga kuskil 3-4 kuu tagant ja küsib alati 25¤. Laenan loomulikult, aga mind paneb imestama summa suurus st. kuidas varsti 40.a. inimene ei oska rahadega nii arvestada, et kuu lõpuni välja tuleks, kusjuures ei ole madalapalgaline.
Mina keeraks küll rahakraanid kinni, just see tõttu et võõrutada ema sellisest laenu-sõltuvusest. Küsimus ei ole logodega kilekotis, vaid selles, et inimene on võtnud elustiiliks rahakott kuulõpuks tühjaks teha, kuna tütar nagu nii annab laenu.
ei pea ju otse valetama, et ei ole raha. saad öelda pehmemalt, et kahjuks ei ole võimalik laenata. endal kulutused (või hoopis säästmine!) planeeritud. täpsemalt pole vaja selgitada. viisakas inimene teise rahakotti sorima ei lähe.
kui veel pead põhjendama, siis sul on ju väga loogiline põhjus praegu öelda, et pead hakkama ise kokkuhoidlikumalt elama, et säästa ka selleks ajaks, kui emapalk läbi. (sa ei pea ju tahtma kohe pärast emapalga lõppu tööle tormata).
Pead ise olema konkreetne ja ütlema, et õpigu ise oma sissetulekutega toime tulema. Viga ongi selles, et ta on harjunud saama ja ei üritagu teist moodi hakkama saada. Sa võid ju öelda. et kui õel TÕESTI midagi vaja on, siis ostad ise. Aga see vajadus peab olema põhjendatud.
Midagi keerulist ei ole – tuleb iga kuu teha varakult kulutuste ja tulude eelarve ja hoida sellle kogu kuu jooksul silma peal. Kui väga keeruline, võib lausa eraldi arved avada näiteks söögikulutusteks; uute riiete ostmine peaks üldse käima vastavalt vajadusele ja kindlasti etteantud eelarve piirides.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Tundsin enda ära 🙁 Kui vaid keegi õpetaks, kuidas rahaga mõistlikult ümber käia. Eriti veel, kui pole kõrval elukaaslast ja lapsed vaid minu vastutusel.
[/tsitaat]
teed arvestuse – kuu sissetulek, lahutad maksed/laenud. jäägist paned kõrvale kogumisraha riiete jsm ostmiseks ning ülejäänud jagad 30 päevaga. Olen olnud väga kesisel ajal – siis panin nädala alguses rahakotti 100 krooni ja andsin sõna, et sel nädalal rohkem ei kuluta. Ja saingi hakkama.
Söögid teed menüü järgi ja siis on kulutused planeeritavad
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Tuttav teema, ainult laenajaks ei ole ema vaid hea sõbranna. Nädal enne igat palgapäeva tuleb mulle sõnum, et sorry kas sa saad jälle laenata, mul vaja üür tasuda. Loomulikult ma jälle annan raha ja palgapäeval saan selle tagasi. Sõbranna pere teenib keskmiselt, aga lastele ja endale ostetakse kõik kallid firmamärkidega riided, kõik peab naabrist parem olema. Me ei ole ka rikkad, aga saame perega mõne pikema reisi ikka aastas lubada ja siis sõbranna tänitab, et mis rikkuritel viga, maksavad oma rahad reisibüroode toetuseks. Esmaspäeval keksis sõbranna just uute saabaste ja suusakostüümiga ning üllatus-üllatus täna tuli sõnum, et palun laena 190 eurot. Vaikselt tüütab juba ära.[/tsitaat]
mul oli üks samasugune tuttav,
eriti käis see närvidele sellepärast, et nende pere sissetulek ületas meie pere oma ligi kolmekordselt.
igaljuhul lõpetasime lõplikult suhtlemise, kui julgesin kord nii nahhaalne olla, et üritasin kord 5tuh kroonist laenu ka õigeaegselt tagasi küsida (varem maksis alati kuid hiljem ja jupikaupa)
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
