Söögitegemise vastu ei ole mul midagi. Küll aga see menüü nuputamine, et oleks ikka vaheldusrikas.
Mul ikka osaleb mees ka menüüs koostamisel (lapsed on veel sellises vanuses, et nende panus menüüsse on “Makronid!”). Ja poes käib mees ka. Mis raskus on mehel poest kraami tuua nimekirja alusel? vajadusel kirjutad ka brändi nimetused, kui oluline konkreetne bränd.
Homne pearoog on väga lihtne. Liha, mille maitsestan ainult sool aja pipraga, kartul (vaatan jooksvalt, kas ahjus või keedan), natuke verivorste (mul lapsed ei söö ahjuliha) ja värske salat. Liha maitsestamine ei võta palju aega ja ahjus saab ta ka ise endaga hakkama. Kartulite koorimine pole eriti suur töö ja ka mees saab hakkama. Sama siis värske salatiga.
Külmlaua menüü koostan nii, et esmalt panen kirja, mida ma ise tahan süüa ja siis lisab mees oma asjad. Ja siis midagi, mida lapsed ka söövad. Kui saab liiga palju, eks siis tõmbame midagi maha. Aga mulle meeldib vana-aasta õhtul lookas külmlaud. Nii mõnedki asjad tulevad väga lihtsad – nt leivalootsikud seenesalatiga vm täidisega – kõik tuleb poest, vaja ainult täita.
Peolaud on minu jaoks piinarikas siis, kui külalisi on palju. Nt kord aastas juhtub, et korraga on külas nii minu kui mehe lähimad sugulased ja kui KÕIK tulevad (vanemad, õed-vennad oma peredega), siis on meid kokku üle 20 inimese ja see juba tekitab peavalu. Praktiliselt ei olegi muud varianti, kui ahjutäis mingit liha ja suur potitäis kartulit; salatit tuleb mitmesse kaussi teha, siis tuleb välja, et keegi on otsustanud piimast loobuda (aga salatis on nt juust) või keegi peab sibulat rõvedaks (jälle see õnnetu salat) ja üleüldse miks peab liha kõrvale kartulit sööma (no ma ei tea, tee ise ükskord 20+ inimese süüa!) jne 😀
Aga kuni 10-le teen heameelega peolaua 🙂