Esileht Koolilaps Igatsen taga nõukaaegset koolikorda

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 95 )

Teema: Igatsen taga nõukaaegset koolikorda

Postitas:
Kägu

Või noh, mis aegne see iganes oli, aga oli numbriline hindamine ka algklassides, olid kehalises kasvatuses normid ja nõutud tasemed, oli koolivorm kõikides koolides, oli õigus õpilast tunnikorra rikkumise, tegemata tööde ja vastuhaku eest karistada, olid erivajadustega lapsed spets koolides, oli…kord.
Mis on praegu? Mitte midagi! Õigus on ainult lastevanematel ja lastel – kõik solvuvad, ärrituvad, tunnevad ennast alandatuna. HEV lapsed lõhuvad tunnikorda ja priimused kannatavad, õpetajad lahkuvad, õpilased on järjest saamatumad, haigemad ja rumalamad.
Öelge mida tahate, aga varem OLI kord rohkem majas.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 12 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ma ise läksin kooli 1991 aga olen sinuga täiesti nõus. See on hullumaja, mis toimub. Mul on nii kahju õpetajatest ja kooli juhtkonnast. Ja sellised probleemid on pea kõikjal.

Please wait...
Postitas:
Kägu

kehalise kasvatuse norm oli nõukaajal üks kõige nõmedamaid asju üldse, sest see norm oli pandud klassi, ehk vanuse järgi. Aga lapsed samas klassis on erineva kasvuga. Mõni on juba 12-aastaselt pikk, teine samal ajal väike nublu.

Ma olin see nublu. Võisin endal ninast vere välja pingutada, no ei täida normi, ei jookse nii kiiresti kui normiga ette nähtud, ei hüppa nii kaugele ja kõrgele kui normiga ette nähtud. See oli täiesti masendav ebaõiglus, see normi järgimine ja võttis igasuguse isu ära üldse pingutada, sest nagunii normi ei täida.

Tänapäeval on võimalus last ka kodus koolitada, tahad et su laps saaks range piitsaga kooli, õpeta teda ise.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

See oli täiesti masendav ebaõiglus, see normi järgimine ja võttis igasuguse isu ära üldse pingutada, sest nagunii normi ei täida.

Mhmh. Ja kui matemaatika või eesti keel käib kah nublul üle võimete, tuleks seegi õppekavast välja võtta, on ju?
Sul ilmselt puuduvad ka tööelus ambitsioonid ja eesmärgid, lööd lihtsalt käega, sest “nagunii normi ei täida”? Jah, niisuguseid inimesi on väga palju.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 12 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mina ei igatse, jumal tänatud, et need kaotati. Kooli läksin 92 ja pidin jooksma, 6.klassis 6 ringi, 7.klassis 7 jne. Mul oli igas kehalise tunnis veremaitse suus. Kehaline oli algusest lõpuni üks kahepuru, ei saanud pardist baleriini. Õpsidel olid normid, mitte ei nähtud inimest nende taga. Füüsilist liigutamist vihkan siiamaani ja olen nii pekine nüüd kui ise tahan olla.

Ka laulda ma ei osanud, seal sain 3 kätte kuna tunnis maigutasin suud ja klaveri juures laulsin hinde peale sosinal. Öeldi, et ei pea viisi, ära valjemini laula.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Päris 100% kõike taga ei igatse, kuid kui vaadata, mis tänapäeval koolides toimub, siis ilmselgelt sai laps pesuveega välja visatud. Tõsi, HEV-id laamendavad koolis ja kuna teised lapsed ei tea, et nad on HEV-id (diagnoosid peavad ju salastatud olema), siis ülejäänud jõmmid lihtsalt võtavad neist eeskuju kuna näevad, et HEV-e millegipärast ei karistata oma tegude eest. Teevad järgi ja veel hullemini. Ülbus lokkab, ühesõnaga

Please wait...
Postitas:
Kägu

Tundub, et rohkem kuskil maailmas pole sellist absurdi nagu meil praegu…

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mina küll midagi oma kooliajast tagasi ei igatse. Kooli läksin aastal 1985. Kord oli ehk pealtnäha, sisuliselt olid asjad ikka palju rohkem käest ära. Tunnis korra hoidmisega oli nagu praegugu – mõni õpetaja sai sellega hakkama, mõni mitte. Arvate, et see direktori juurde saatmine kedagi mõjutas? Mõned õpetajad said pisematega vägivallaga hakkama – käisid ja peksid õpilasi joonlauaga või tirisid juustest. Ja mitte ainult tunnirahu rikkumise eest, aga ka näiteks siis, kui keegi midagi ei osanud või ei teinud piisavalt kiiresti. Istuma jäeti ja siis olid klassinimekirjas mingid hirmuäratavad volaskid, kes teistest 3 aastat vanemad ja suuremad. Õnneks need enamasti pärast esimest nädalat nägu ei näidanud, muidu poleks ma julgenud kooli minnagi. Kiusamist oli rohkem, lausa peksmisi, millest keegi välja ei teinud. Kellegi väljajätmine või ignoreerimine või mõnitamine ei olnud üldjuhul taunitud või vähemalt ei tundunud enamikku õpetajaid puudutavat (olid muidugi mõned erandid). HEV lapsi mäletan oma kooliajast küll, suur osa neist ei olnud sugugi erikoolides. Keegi neid eriti ei toetanud, pidid ise vaatama, kuidas hakkama saavad. Paljud ei saanudki ja lõpetasid siis kusagil “kaakide” koolis, kuigi mõni vajanuks vaid õpiabi või lihtsustatud õpet, mõni abi sotsiaalsete oskuste arendamisel. Kehalises olidki ainult normid, mul alles neljas kehalise kasvatuse õpetaja suvatses veidi tehnikat ka õpetada. Mu palliviske tulemus paranes paari lause peale ca 3x ja hinne 2-lt 4-le. Kõrgust normaalse tehnikaga hüppasin esimest korda elus möödunud suvel. Muusikas kippus olema ka levinud suhtumine, et kui esimeses klassis viisi ei pea, siis olegi parem vait (taas, oli muidugi erandeid). Erinevalt matemaatikast isegi ei püütud õpetada.
Ma olen käinud kolmes erinevas koolis, täista huvitab, millal ja kus koolides see ilus elu oli?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina ei ütleks, et kõik nii must-valge on.

Ise käisin 80ndate lõpp 90ndate algus nö tavalises piirkonna koolis ja meil oli seal ikka oluliselt suurem hullumaja, kui mu lapse koolis praegu. Oli palju kiusamist, lõhkumisi jne. Samas õpetajate arvates ainuke lahendus asjadele oli karjumine ja õiendamine, mis ajas lihtsalt kõiki naerma. Ei olnud tugipersonali, ei olnud väikeklasse jne. Erikoolidesse saadeti ikka alles need, kes täitsa pätid olid. Enda klassis nt oli vahepeal üks poiss, kes oli 3x istuma jäänud. “Hea” eeskuju kõigile. Poisid käisid koolis nii nagu endale sobis. Karistus oli kõne vanematele ja kehvad hinded. Targemad lapsed said null tähelepanu.

Oma lapse koolis näiteks on peaaegu igas lennus väikeklass ja HEV lapsed käivad seal ning ei sega suurtes klassides tunde. Võib-olla on sattunud lihtsalt hea juhtkond aga õpetajaid väga toetatakse probleemidega tegelemisel. Samuti on tugipersonal mida nõuka ajal ma ei tea, et oleks koolides olnud. Puudumiste ja suuremate probleemide korral hakkavad kohe tegelema KOV’i spetsialistid jne. Taibumatele mõeldakse välja ägedaid lisaülesandeid.

Selle üle olen aga küll rõõmus, et enam kehalises norme ei ole. Samuti olle ise väga väikest kasvu, siis kehaline oli põhikoolis alati 3 ja 4 vahel. Suht nõme, kui kõik muud hinded viied. Kui muid aineid saab koduõpetajate või vanemate toel ikkagi pingutades endale selgemaks teha, siis kehalisega nii lihtne pole. Oma lapsel praegu hinnatakse kehalises selle järgi, kas suudab oma eelmist tulemust parandada. Samuti ka seda, kas viitsib korralikult kaasa teha.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mhmh. Ja kui matemaatika või eesti keel käib kah nublul üle võimete, tuleks seegi õppekavast välja võtta, on ju?
Sul ilmselt puuduvad ka tööelus ambitsioonid ja eesmärgid, lööd lihtsalt käega, sest “nagunii normi ei täida”? Jah, niisuguseid inimesi on väga palju.

Kas keegi on öelnud, et kehaline kasvatus tuleks õppekavast välja võtta? Ei, ei tuleks. Kehaline kasvatus on õppekavasse hädavajalik, aga mitte sel kujul mis see nõuka ajal või paljudes koolides ka praegu veel on. Kehalise kasvatuse eemärk peaks olema õpetada lapsi sporti armastama, tervisliku sportimise ja tervislike eluviiside õpe. Ja see on hädavajalik, sest sellest sõltub meie rahva tervis.

Aga praegune normidepõhine kehaline kasvatus täidab paljude laste jaoks hoopis vastupidist eesmärki. Tekitab sellise vastikkuse igasuguse liikumise vastu, et inimesed ei taha ka täiskasvanuna spordist midagi kuulda. Miks see vajalik on?

Jah, ka matemaatikas ja eesti keeles on mingi baastase, mille peaks iga tavakooli lõpetaja omandada suutma. Aga reaalseltei juhtu tegelikult midagi, kui mõne inimese arusaam matemaatikast jääbki allapoole põhikooli lõpetajale seatud nõudmisi. Jah, ta ei saa reaalalasid õppida ega neil töötada, aga kui ikka eeldusi selleks ei ole, siis ei ole. Tema igapäevaelu see auk teadmistes tegelikult ei mõjuta, kui suudab leida endale sobva töö.

Aga inimene, kellele on igasugune sport vastikuks tehtud, rikub sellega oma tervist. Miks on vaja seda lausa koordineeritult teha, muuta osadele lastele sport vastikuks? Miks ei võiks kehaline ollagi erinevate spordialade õppimine, et laps oskaks endale sobivat liikumisvormi leida ning siis tõesti regulaarne liikumine ilma normide, võistlemise ja enesületamiseta? Mis vahet on sellel, palju keegi kaugust hüppab või kui kiiresti ta jookseb, kui eesmärk ei ole võistlemine? Kas ei piisaks sellest, kui ta liigub ja teeb seda teadlikult ning õigesti? Oskab valida endale sobivat treeningkava, teab kuidas seda õigesti teha, oskab teha soojendust ning pärast trenni venitusi, saab aru, miks see on vajalik ning teebki seda järjepidevalt ja piisavas mahus?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

ma ei saa aru, millest teemaalgataja räägib – läksin kooli 85ndal aastal. Täpselt pooled õpetajad suutsid korda hoida ja õpiti ja poolte tunnis oli mokalaat või halvimal juhul isegi ringitatsamine. Õpilased tajusid siis ära, kelle tunnis saab jumal teab millega tegeleda.
HEV lapsed olid meil klassis samamoodi kui nüüd. Kiusamisi oli ka, aga kui õpetajale rääkima läskid, et see või too äsas raamatuga pähe või torkas nõela sügavale kätte, mühatas õpetaja ainult, et ärge siis provotseerige. Tõesti – istumajääjad olid hirmuäratavad. Meil oli näiteks üks tüdruk, suuremat kasvu kui meie nooremad, mäletan, et tema musitas (nii ma mõtlesin) juba poistega, kui me alles nukkudega mängisime. Kui see plika midagi käratas, siis pidime käsku täitsma, muidu ähvardas molli anda jne.
Osad vanemad ja lapsed olid õpetajaga paremates suhetes kui teised vanemad ja õpilased, siis tundus ka see eelistamine kuidagi ebaõiglane. Alles keskkoolis lõppes selline olelusvõitlus ja saime kümnendasse klassi nii, et toimus jagunemine reaalklassiks ja mingiks suunata klassiks, mis sisuliselt tähendas, et tugev ja nõrgem klass. Valisin reaali seepärast, et pääseda nendest igasugustest juhmarditest, kuigi reaalained olid minu jaoks küllaltki rasked. Siis keskkoolis sain alles teada, mis on õpirahu ja normaalne kool, kui koos olid kõik õppimisest huvitatud inimesed.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mina ei igatse, jumal tänatud, et need kaotati. Kooli läksin 92 ja pidin jooksma, 6.klassis 6 ringi, 7.klassis 7 jne. Mul oli igas kehalise tunnis veremaitse suus. Kehaline oli algusest lõpuni üks kahepuru, ei saanud pardist baleriini. Õpsidel olid normid, mitte ei nähtud inimest nende taga. Füüsilist liigutamist vihkan siiamaani ja olen nii pekine nüüd kui ise tahan olla.

Ka laulda ma ei osanud, seal sain 3 kätte kuna tunnis maigutasin suud ja klaveri juures laulsin hinde peale sosinal. Öeldi, et ei pea viisi, ära valjemini laula.

Vot just see suhtumine ongi tänapäeva lastevanematel veel sees, et mina omal ajal ei jaksanud, siis ei pea mu laps ka jaksama – olgu kah pekine. Mingit pingutamist või vaevanägemist ei peaks olema.

Mis muusikasse puutub, siis mina lõpetasin 1992 keskkooli. Meil oli muusikaõpetus, mis hõlmas palju enamat kui vaid laulmine ja viisipidamine. Pean kohe uurima, kas toona tõesti jagati hindeid ainult klaveri saatel laulmise eest või oli kirjutajal raskusi ka loogikaga, nootide-rütmide, pillide, muusikaajaloo, heliloojate jne tundmisega.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 12 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Muusikaõpetusega võrdlus on väga hea. Mis te arvaksite, kui muusikaõpetus olekski puhas laulmine (nagu kehaline mingite normide täitmine). Ning kord aastas korraldatakse siis muusikapäev, kus kõik lapsed järjest võistlevad. Ja siis pannakse välja suur pingerida, kuidas see laps sai ooperiaaria laulmise eest 100 punkti, aga see 0 punkti. Ja siis sai seesama nullpunkti laps veel ka null punkti rockballadi esitamise eest ning isegi lasetelaulu eest sai 0 punkti. Kogu see võistulaulmine käiks muidugi hes suures saalis kõikgi ees. Oleks ju äge, onju? Kindlasti meeldiks see kõigile viisipidamatutele lastele. Harjutagu siis rohkem ja saagu ka 100 punkti!

Ja samamoodi võiks kunstiõpetuse päevi korraldada, kus lapsed kõik võistu maalivad või voolivad savinõusid, ikka hinnatkase ja kõigile tulemused näha. Oleks äge, onju?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kehalise kasvatuse eemärk peaks olema õpetada lapsi sporti armastama, tervisliku sportimise ja tervislike eluviiside õpe. Ja see on hädavajalik, sest sellest sõltub meie rahva tervis.

Kindlasti! Aga vaata suhtumist – olen pekine – mis siis?! Arvad, et lapsi õoetatakse teistmoodi? Et see oekine vanem viitsib nendega väijelapse eas joista js mürada, hiljem trennidesse viia-oodata jne?
Loomulikult peaks olema mingi siht või eesmärk, nt teatud km suusatada või joosta. Mis selles halba küll on? Praegu kardavad palli, hüppenööri, varbseina… Jube!

Kas ei piisaks sellest, kui ta liigub ja teeb seda teadlikult ning õigesti? Oskab valida endale sobivat treeningkava, teab kuidas seda õigesti teha, oskab teha soojendust ning pärast trenni venitusi, saab aru, miks see on vajalik ning teebki seda järjepidevalt ja piisavas mahus?

Kas näiteks algklassi laps oskab omale treeningkava ja vajalike harjutusi valida??? Ei, selleks ongi vaja juhendajat ja eesmärke (norme), kas ta üldse sobibki mingit ala intensiivsemalt tegema. Praegu ei saa rahvaste palligagi hakkama, jookmsine on alandav (olla näost punana ja/ või jääda viimaseks), suusatamine eluohtlik jne.

Aga ma saan aru, et see lodev ja mugav põlvkond, kes praegu on lapsevanemad ja kes oma kooliajal kehalist teha ei jõudnud, ongi nüüd nii agressiivselt kõigele vastu. Täiesti mõistetav!

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 12 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

See oli täiesti masendav ebaõiglus, see normi järgimine ja võttis igasuguse isu ära üldse pingutada, sest nagunii normi ei täida.

Mhmh. Ja kui matemaatika või eesti keel käib kah nublul üle võimete, tuleks seegi õppekavast välja võtta, on ju?

Sul ilmselt puuduvad ka tööelus ambitsioonid ja eesmärgid, lööd lihtsalt käega, sest “nagunii normi ei täida”? Jah, niisuguseid inimesi on väga palju.

Sildistad ja halvustad täiesti võõrast inimest sest ei nõustu lihtsalt tema arvamusega? Nõukaaegne kool tegi Sinu puhul tõesti toimivat tööd!

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Muusikaõpetusega võrdlus on väga hea. Mis te arvaksite, kui muusikaõpetus olekski puhas laulmine (nagu kehaline mingite normide täitmine). Ning kord aastas korraldatakse siis muusikapäev, kus kõik lapsed järjest võistlevad. Ja siis pannakse välja suur pingerida, kuidas see laps sai ooperiaaria laulmise eest 100 punkti, aga see 0 punkti. Ja siis sai seesama nullpunkti laps veel ka null punkti rockballadi esitamise eest ning isegi lasetelaulu eest sai 0 punkti. Kogu see võistulaulmine käiks muidugi hes suures saalis kõikgi ees. Oleks ju äge, onju? Kindlasti meeldiks see kõigile viisipidamatutele lastele. Harjutagu siis rohkem ja saagu ka 100 punkti!

Ja samamoodi võiks kunstiõpetuse päevi korraldada, kus lapsed kõik võistu maalivad või voolivad savinõusid, ikka hinnatkase ja kõigile tulemused näha. Oleks äge, onju?

Mis pagana päevadest sa räägid?
Kas muidu jagati hindeid kuidagi “suures saalis rahva ees”?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 12 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Istuma jäeti ja siis olid klassinimekirjas mingid hirmuäratavad volaskid, kes teistest 3 aastat vanemad ja suuremad.

Praegune kunstlikult üleviimine on kuidagi parem? Aa, peaasi, et ei tunneks ennast alandatuna, jah? Õpiabi algklassis? Ok, saan aru kuidagi, et 1. klassis on kõik veel uus ja võõras, ehk tuleb pisut kedagu järgi aidata, aga edasi 2.,3.,4. jne klass? Ühed ja samad näod ikka õpiabis? Istuma ju ei saa jätta kui vanem pole nõus, õpetaja siis jännaku nende ohmudega, kuigi võiks oma klassile/ ainele rohkem pühenduda.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 12 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kas näiteks algklassi laps oskab omale treeningkava ja vsjalike harjutusi valida??? Eu, selleks ongi vaja juhendajat ja eesmärke (norme), kas ta üldse sobibki mi git ala intensiivsemalt tegema. Praegu ei saa rahvaste palligagi hakkama, jookmsine on alandav (olla näost punana ja/ või jääda viimaseks), suusatamine eluohtlik jne.

Ei algklassi laps ei oska. See treeningkava tegemine on lõppeesmärk, millega võiks hakkama saada iga põhikooli lõpetaja. Ja selle nimel on siis eelnevad 9 aastat teda õpetatud. Õpetatud erinevaid alasid tundma, õpetatud, miks liikumine on vajalik, õpetatud ja nõutud regulaarset liikumist jne. Milleks need normid vajalikud on? Mis vahet sel on, kas laps hüppab kaugust kaks meetrit või neli meetirt? Kuidas see tema tervist mõjutab?

Kui üldse midagi mõõta, siis võibolla panna paika mingi kindel reegel, kui kaua ja kui pikalt peaks järjest tegema näiteks aeroobset trenni (ja selgeks teha, mis võimalused aeroobseks trenniks üldse on) ning sinna kindel pulsisagedus näiteks. Ja mis laadi trenne veel võiks teha. Meil peaks ju olema eksperte, kes uudavad sellised asjad välja mõelda? Ja sellise õpetuse baasil võikski see laps jõuda üheksanda klassi lõpuks selleni, et suudab ise seda planeerida ja teha.

Mida kasulikku annavad need eesmärgid (ehk normid), mida sina tahad? Nt kaugushüpe või kõrgushüpe. Seisavad lapsed rivis ja ootavad. Üks jookseb ja hüppab. Keegi riisub liiva siledaks või kõrgushüppe puhul lati mahaajamise korral tõstab lati taas. Laps läheb rivi lõppu, järgmine jookseb ja hüppab. jne. Enamuse ajast lapsed seisavad. Mis see annab? Mingi uhke normi täitmise? Milleks? Mis vahet seal on, palju ta kaugust või kõrgust hüppab, kas sellest kuidagi moodi sõltub ta liikumisharjumus või tervis?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mis pagana päevadest sa räägid?
Kas muidu jagati hindeid kuidagi “suures saalis rahva ees”?

Analoogiast spordipäevale muidugi. Seal tehakse oma sooritus kõigi ees ja pärast pärast pannakse kõik tulemused pingeritta ja seinale.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Öelge mida tahate, aga varem OLI kord rohkem majas.

Ma ütleks, et nõukogude koolis olid reeglid selgemad. Olid selged hinded, normid. Erivajadusega lapsed pandi erikooli. Õpetaja, kui ta oli piisavalt tugev isiksus, võis ennast tunda autoriteedina nii laste kui ka lastevanemate suhtes, iga rangem õpetaja vaatas lastevanematele koosolekul ülevalt alla ja lapsevanemad käitusidki aupaklikult. Direktor aga oli üldse nagu kooli kuningas/kuninganna.

Üleüldist korda aga siiski ei olnud: meie Tallinna kesklinna üldsegi mitte kõige viletsama tasemega koolis loopisid ulakamad poisid halvema enesekehtestamise oskusega õpetajate tunnis paberlennukeid, kustukume, kummiliimi kuule, karjusid õpetaja jutust üle, puudusid koolist omatahtsi jne. Muidugi said need kõurikud terve laviini kahtesid ja ühtesid, märkusi, käskkirju ning jäid lõpuks istuma ka. Eks eestpoolt tulid istumajääjad asemele (ja hullemad – sest nad olid juba eluaastate poolest vanemad ja staažikamad kõurikud ju). Kempsud suitsetati puudujate poolt tunni ajal täis, õpetajad olid vihased, aga ei saanud sellest jagu. Koolikiusamine vohas, keegi ei tegelenud laste omavahelise arveteklaarimisega.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Lõpetage see kõikide hevide ühte patta panemine. Jah, on käitumishäirega hev- e, aga palju on ka neid, kel lihtsalt keskendumisraskus. Ei ole need tavalapsed ka mingid kukununnud tänapäeval. Õpetajatele istutakse pähe nii et vähe pole.

Kehalise norme ma ei igatse, aga muud süsteemi küll. Lihtsamalt keerulisemale õpistiil, elementaarsed asjad tehti selgeks jne. Praegu on mingi rapsimine ja rabelemine. Õppematerjalid on kohati rämps.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Käisin nõuka-ajal koolis ja kui mõned positiivsed momendid välja arvata, siis see kool oli kohutav. Mul on nii hea meel, et aeg on edasi läinud ja minu laste kooliaeg veidigi õnnelikum on.
Kehalise õpetaja oli enda arvates kõige tähtsam õpetaja koolis. Kui puudusin spordipäevalt, sest käisin samal ajal olümpiaadil, siis mäletan seda mõnitava tooniga näägutamist “no on alles teadlased meil siin”, halb hinne pandi vist ka. Kui kehalise riided koju ununesid, siis sisehooajal pidid osalema tunnis pesuväel. Mäletan hästi üht veidi tüsedamat ja vormikamat klassiõde roosas pesus mööda koolimaja treppe jooksmas (sest õpetaja idee oli meid treppidele jooksma panna selles tunnis). Ja loetelu võib jätkata, õpilaste mõnitamist tuli ette ka teistes tundides. Koolikiusamine ja vägivald olid samuti täitsa olemas. Samal ajal oli küllalt ka neid õpetajaid, kelle tunnis vähimatki korda polnud – klass röökis ja õpetaja röökis ees.

Olen küll nõus sellega, et tänapäeva koolil võiks korra kehtestamise osas olla suuremad õigused (kuni lapse koolist väljaviskamiseni). Õpetajate pedagoogiline ettevalmistus just selles osas, et milliste võtetega saaks korda tagada iseenda ja õpilaste närve rikkumata, kipub olema puudulik. Kunagi pikemalt välismaal elades panin tähele, et seal oli tõepoolest õpetajaid konkreetselt treenitud teatud olukordades käituma ja sellest oli abi. Minu laps oli sealt tagasitulles suht šokeeritud, et kui kehvad on Eesti koolis lood korraga.
Aga – nende probleemide lahendamiseks on olemas kaasaegsed meetodid, mitte ei pea minema tagasi nõuka-aega.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Lõpetage see kõikide hevide ühte patta panemine. Jah, on käitumishäirega hev- e, aga palju on ka neid, kel lihtsalt keskendumisraskus. Ei ole need tavalapsed ka mingid kukununnud tänapäeval. Õpetajatele istutakse pähe nii et vähe pole.

Kehalise norme ma ei igatse, aga muud süsteemi küll. Lihtsamalt keerulisemale õpistiil, elementaarsed asjad tehti selgeks jne. Praegu on mingi rapsimine ja rabelemine. Õppematerjalid on kohati rämps.

oh, ma mäletan, et just tol ajal oli õppematerjal rämps – punane propaganda mitmes aines. Lenin ja tema lastearmastus ja punaste leevikestega kaunistatud luuletused õpikutes. Mingisugused veidrad tunnid, pioneeriks löömine või mis iganes selle nimi oli, kui pidime pioneeriks astuma. Sõitsime klassiga kuhugi keldrisse kohale, kus mingi pealinna esikommunist meid siis eeskujulikult vastu võttis. Kohustuslik tasuta kartulivõtt lähimas kolhoosis, kusjuures klassirahagi ei saanud selle eest, et klassiga teatrisse minna. Väga palju veidraid ja mõttetuid asju õpetati, rääkimata gaasimaskidega jändamisest ja jooksmisest. Ja see, kas midagi tehti selgeks või ei tehtud, sõltus ikka paljuski konkreetsest õpetajast, mitte koolikorrast. See on nii tänapäevalgi. Aga oli ka häid asju, muidugi.Peamiselt see, et olin noor ja tollesse aega jäid esimesed armumised:) Õppematerjali kvaliteedi suhtes poleks nii kindel jah, et siis kangesti hea oli.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

“Õppematerjali kvaliteedi suhtes poleks nii kindel jah, et siis kangesti hea oli.”

Õppematerjalides oli erinevalt tänastest süsteem ja loogika

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mina ei igatse, jumal tänatud, et need kaotati. Kooli läksin 92 ja pidin jooksma, 6.klassis 6 ringi, 7.klassis 7 jne. Mul oli igas kehalise tunnis veremaitse suus. Kehaline oli algusest lõpuni üks kahepuru, ei saanud pardist baleriini. Õpsidel olid normid, mitte ei nähtud inimest nende taga. Füüsilist liigutamist vihkan siiamaani ja olen nii pekine nüüd kui ise tahan olla.

Ka laulda ma ei osanud, seal sain 3 kätte kuna tunnis maigutasin suud ja klaveri juures laulsin hinde peale sosinal. Öeldi, et ei pea viisi, ära valjemini laula.

Kommentaar eemaldatud.
2.1. Kasutajal on kohustus käituda teiste suhtes viisakalt, lugupidavalt ning sõbralikult.
Perekooli Moderaator

Please wait...
Postitas:
Kägu

See oli täiesti masendav ebaõiglus, see normi järgimine ja võttis igasuguse isu ära üldse pingutada, sest nagunii normi ei täida.

Mhmh. Ja kui matemaatika või eesti keel käib kah nublul üle võimete, tuleks seegi õppekavast välja võtta, on ju?

Sul ilmselt puuduvad ka tööelus ambitsioonid ja eesmärgid, lööd lihtsalt käega, sest “nagunii normi ei täida”? Jah, niisuguseid inimesi on väga palju.

Sildistad ja halvustad täiesti võõrast inimest sest ei nõustu lihtsalt tema arvamusega? Nõukaaegne kool tegi Sinu puhul tõesti toimivat tööd!

Nublu all pean silmas abstraktset objekti, mitte konkreetset inimest. Ma väga ei usu, et tema päris nimi on Nublu. Katsu mõttele pihta saada, mitte suvalisele nimetusele.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 12 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kas näiteks algklassi laps oskab omale treeningkava ja vsjalike harjutusi valida??? Eu, selleks ongi vaja juhendajat ja eesmärke (norme), kas ta üldse sobibki mi git ala intensiivsemalt tegema. Praegu ei saa rahvaste palligagi hakkama, jookmsine on alandav (olla näost punana ja/ või jääda viimaseks), suusatamine eluohtlik jne.

Ei algklassi laps ei oska. See treeningkava tegemine on lõppeesmärk, millega võiks hakkama saada iga põhikooli lõpetaja. Ja selle nimel on siis eelnevad 9 aastat teda õpetatud. Õpetatud erinevaid alasid tundma, õpetatud, miks liikumine on vajalik, õpetatud ja nõutud regulaarset liikumist jne. Milleks need normid vajalikud on? Mis vahet sel on, kas laps hüppab kaugust kaks meetrit või neli meetirt? Kuidas see tema tervist mõjutab?

Kui üldse midagi mõõta, siis võibolla panna paika mingi kindel reegel, kui kaua ja kui pikalt peaks järjest tegema näiteks aeroobset trenni (ja selgeks teha, mis võimalused aeroobseks trenniks üldse on) ning sinna kindel pulsisagedus näiteks. Ja mis laadi trenne veel võiks teha. Meil peaks ju olema eksperte, kes uudavad sellised asjad välja mõelda? Ja sellise õpetuse baasil võikski see laps jõuda üheksanda klassi lõpuks selleni, et suudab ise seda planeerida ja teha.

Mida kasulikku annavad need eesmärgid (ehk normid), mida sina tahad? Nt kaugushüpe või kõrgushüpe. Seisavad lapsed rivis ja ootavad. Üks jookseb ja hüppab. Keegi riisub liiva siledaks või kõrgushüppe puhul lati mahaajamise korral tõstab lati taas. Laps läheb rivi lõppu, järgmine jookseb ja hüppab. jne. Enamuse ajast lapsed seisavad. Mis see annab? Mingi uhke normi täitmise? Milleks? Mis vahet seal on, palju ta kaugust või kõrgust hüppab, kas sellest kuidagi moodi sõltub ta liikumisharjumus või tervis?

Sa tõenäoliselt ei ole praeguse õppekava ja nõudmistega kursis. Lisaks üks pisike asi – normi täitmine ongi lapsel motivatsioon paremaks saada, edasi rühkida, kuhugi jõuda. Kui erivajadusega laps saab millegi meie jaoks lihtsaga hakkama, siis on ta teatava eesmärgi püstitanud, tema emotsioon on laes, ta tahab veel proovida. Kui poleks nõuet (“norm” tundub sulle väga vastukarvakäiv sõna), istuks ta edasi oma kesiste tulemustega ja ta ei saakski kuskile jõuda. Aga laps vajab tunnustamist; eriti tänapäeva kasvatuse juures, kus iga piiksu ja prääksu eest nagunii tunnustatakse ja premeeritakse. Norm on eesmärk, ilma eesmärkideta…no ma ei tea. Näed ise – loodi mingi kummaline ja ebaproduktiivne kujundav hindamine, mis ei motiveeri ja ei sea mingeid eesmärke.
Lisaks on etteantud tasemeteni jõidmine tiimitöö (näiteks võistlemine kooli nime, klassi nimel, oma võistkonna nimel jne), aga seda läheb juba elus väga palju vaja. Kahel ja neljal meetril on pool vahet – see on see motivatsioon, kuhu jõuda, et elus üleüldse kuhugi jõuda. Ja nii on iga õppeainega, mitte ainult kehalises kasvatuses. Tundub, et seda ainet ikka vihatakse väga..

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 12 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mis pagana päevadest sa räägid?

Kas muidu jagati hindeid kuidagi “suures saalis rahva ees”?

Analoogiast spordipäevale muidugi. Seal tehakse oma sooritus kõigi ees ja pärast pärast pannakse kõik tulemused pingeritta ja seinale.

Ja pannaksegi. Mis siis? Kas sinu kooliajal ei pandud? Meil küll pandi ja oli huvitav lugeda, kes oma klassis/kogu koolis parim. See grupp, kes lõppu jäi – ma tõesõna ei mäleta, et sellest keegi mingi trauma oleks saanud. Lapsevanem ehk sai, laps ise mitte. See motiveeribki paremaks saada, kas sa ei leia?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 12 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Koolikiusamine vohas, keegi ei tegelenud laste omavahelise arveteklaarimisega.

Muuga olen täiesti nõus, aga seesama kiusamine on ka praegu ja mitte väiksel tasandil. Vastupidi – võikaid juhtumeid on lausa ajakirjanduses ja veel rohkem on neid, millest ei räägita. Praegu lihtsalt on kõik palju peenem ja see pole koolipersonali süü – lapsed on kavalad. Kuna pedagoogidel on võetus sisuliselt kõik õigused käest, siis mida tahtagi? Teatavasti on lastel õiguseid rohkem kui kohustusi.
Aga muidu – kust koolikiusamine alguse saab? Kuidagi väga lihtne on koolile näpuga näidata, aga kodu?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 12 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

See oli täiesti masendav ebaõiglus, see normi järgimine ja võttis igasuguse isu ära üldse pingutada, sest nagunii normi ei täida.

Mhmh. Ja kui matemaatika või eesti keel käib kah nublul üle võimete, tuleks seegi õppekavast välja võtta, on ju?

Sul ilmselt puuduvad ka tööelus ambitsioonid ja eesmärgid, lööd lihtsalt käega, sest “nagunii normi ei täida”? Jah, niisuguseid inimesi on väga palju.

Sildistad ja halvustad täiesti võõrast inimest sest ei nõustu lihtsalt tema arvamusega? Nõukaaegne kool tegi Sinu puhul tõesti toimivat tööd!

Nublu all pean silmas abstraktset objekti, mitte konkreetset inimest. Ma väga ei usu, et tema päris nimi on Nublu. Katsu mõttele pihta saada, mitte suvalisele nimetusele.

Selle Nublu peale ei reageerinudki
Puuduvad tööelus ambitsioonid ja muu blablabla. Halvustamine – just nii!

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 95 )


Esileht Koolilaps Igatsen taga nõukaaegset koolikorda