Esileht Koolilaps Igatsen taga nõukaaegset koolikorda

Näitan 30 postitust - vahemik 31 kuni 60 (kokku 95 )

Teema: Igatsen taga nõukaaegset koolikorda

Postitas:
Kägu

a pannaksegi. Mis siis? Kas sinu kooliajal ei pandud? Meil küll pandi ja oli huvitav lugeda, kes oma klassis/kogu koolis parim. See grupp, kes lõppu jäi – ma tõesõna ei mäleta, et sellest keegi mingi trauma oleks saanud. Lapsevanem ehk sai, laps ise mitte. See motiveeribki paremaks saada, kas sa ei leia?

Muidugi pandi. Seda ma räägingi, et koolisüsteemi võiks uuendada. Analoogselt spordipäevadega teha laulmispäevi, kus kõik lapsed võistlevad 4-5 kategoorias ning tulemused avalikult üles. Mis siis, et viisi ei pea, laulad ikka kõigi parjasti kohalolijate ees ja pärast saad seinalt tulemusi näha. Ning hindeks saad muidugi kahe.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Koolikiusamine vohas, keegi ei tegelenud laste omavahelise arveteklaarimisega.

Muuga olen täiesti nõus, aga seesama kiusamine on ka praegu ja mitte väiksel tasandil. Vastupidi – võikaid juhtumeid on lausa ajakirjanduses ja veel rohkem on neid, millest ei räägita. Praegu lihtsalt on kõik palju peenem ja see pole koolipersonali süü – lapsed on kavalad. Kuna pedagoogidel on võetus sisuliselt kõik õigused käest, siis mida tahtagi? Teatavasti on lastel õiguseid rohkem kui kohustusi.

Aga muidu – kust koolikiusamine alguse saab? Kuidagi väga lihtne on koolile näpuga näidata, aga kodu?

vanasti olid pedagoogidel küll õigused lapsele tutakas ära panna või joonlauaga piki sõrmi, aga kiusamisjuhtumeid mäletan ikka ka oma klassist jubedaid. Nostalgia on põhjendamatu.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Aga muidu – kust koolikiusamine alguse saab?

Vaata peeglisse, sina oled üks täiesti ehe koolikiusaja.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kehalise normid oleksid pidanud tollal nõukogude koolis tõesti olema paindlikumad, vastavalt igaühe kehalistele eeldustele. Kuid ilma mingite normideta me ei jõua ka mitte kuhugi, sest seda võimalust hakkavad lapsed kohe ära kasutama ja kogu üritus lõpeb siis viilimise ja mugavus-laiskusega, vähemalt poolte õpilaste jaoks. Sellist suhtumist on ju nüüdki näha, kui tullakse kehalise tundi kasvõi tavalistes teksades, ei viitsita isegi mingeid spordiriideid selga panna, arvatakse, et kuidagi liigutan ennast niisama kah läbi, või hoopis passin seina ääres. Selles osas nõukogude kooliajal lühikese spordiriietuse vormi nõudmine oli mõistlik ja see oli ka üheks eelduseks, et oleks mugavam sporti teha, tulemused paremad ja vigastuste ohud väiksemad. Nüüd mõni preili pidi keelduma võimlemishüppest, et tema teksad seda ei võimalda. Aga teksasid ära võtma ka keeldutakse, sest siis läheb käiku juba “ahistamise” süüdistus. Nokk kinni, saba lahti, maa külmund, kärss kärnas…

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina läksin 1. klassi 1983, nii et olen seda “nõukaaegset” kooli näinud. Palju oli kiusamist ja narrimist, eriti kui hakkas tekkima see eritus, et kel on välismaa asju, kellel mitte. Meil klassi oli ikka räige kiusamine, peksmine, mõnitamine. Kooli poolt kedagi ei huvitanud. Ja kuna kiusamisest kui sellisest ei räägitud, siis tagantjärele tundub, et ei osanud ka kiusatavad kuskilt abi paluda või teised kellelegi rääkima minna. Kõik see lihtsalt toimus, ilma lootuseta lõppemisele. Kartsin koolis kogu aeg, lihtsalt seda, et mina võin olla järgmine, kes sihikule võetakse.

Kehka normid – no see oli veel üks põhjus mõnitamiseks, kui keegi mingi alaga hakkama ei saanud. Ja halvasti ei öelnud ainult popid ja osavad, sitasti ütles ka kehka õps. Mäletan, kuidas tõesti oskemaitse kurgus sai pingutatud, et mingi norm välja pingutada. Siiani vihkan sporti.

Ja õpilased, kes oleks pidanud “nõukaaegses” koolis kas lihtsustatud õppekava järgi õppima või õpiabi saama, nimetati lihtsalt lollideks ja kanti sõna otseses mõttes maha. Kuidagi lohisesid põhikooli lõpuni ära ja kadusid siis silmapiirilt. Tegelikult ei olnud kõik sugugi “lollid”, lihtsalt teistsuguse ja paindlikuma lähenemisega oleks ka nemad end koolis paremini tundnud.

Mingeid erikooli saatmisi ei mäleta, kes kakles ja laamendas, see tegi seda edasi, vahepeal käis dire juures, ega midagi ei juhtunud.

Tänapäeval on suuremates linnades ikka valik, ei ole ju igas koolis kujundlik hindamine. Näiteks minul käib laps ühes Mustamäe koolis, seal on esimesest klassist peale tähesüsteem, st numbrite asemel tähed, aga põhimõtteliselt sama, lihtsalt laiem skaala hindamisel. Praegu käib teises klassis, juba esimeses läks mitu klassikaaslast lihtsustatud õppekavale, neil on osad tunnid teise õpetajaga, selle võrra on klassis rahulikum, kuna ühel neist lihtsustatud õppekava õpilastest on ka käitumishäire, nii et teise õpetajaga osasid aineid õppides, saab ülejäänud klass paremini oma tunnis keskenduda. Koolis ka psühholoog, keda minu lapsel esimeses klassis, kui ärevus üle pea kasvas, ka vaja läks. Tema juures käimisest oli palju abi. Nii et mina näen küll, et praegu on koole, kus ikkagi on võimalusi rohkem kui “nõukaajal”. Rääkimata sellest, et laps läheb kehka tundi rõõmuga, mitte paanikaga kitsehüppamise ees.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kehalise normid oleksid pidanud tollal nõukogude koolis tõesti olema paindlikumad, vastavalt igaühe kehalistele eeldustele. Kuid ilma mingite normideta me ei jõua ka mitte kuhugi, sest seda võimalust hakkavad lapsed kohe ära kasutama ja kogu üritus lõpeb siis viilimise ja mugavus-laiskusega, vähemalt poolte õpilaste jaoks. Sellist suhtumist on ju nüüdki näha, kui tullakse kehalise tundi kasvõi tavalistes teksades, ei viitsita isegi mingeid spordiriideid selga panna, arvatakse, et kuidagi liigutan ennast niisama kah läbi, või hoopis passin seina ääres. Selles osas nõukogude kooliajal lühikese spordiriietuse vormi nõudmine oli mõistlik ja see oli ka üheks eelduseks, et oleks mugavam sporti teha, tulemused paremad ja vigastuste ohud väiksemad. Nüüd mõni preili pidi keelduma võimlemishüppest, et tema teksad seda ei võimalda. Aga teksasid ära võtma ka keeldutakse, sest siis läheb käiku juba “ahistamise” süüdistus. Nokk kinni, saba lahti, maa külmund, kärss kärnas…

Mis koolis see nii on, et kehalise tundi spordiriideid ei panda? Millegipärast tundub küll üksikjuhtum, mitte jutt, mille järgi kogu süsteemi üldistada.

Enda laste koolis sellisest asjast kuulnud ei ole, et kehka tunni jaoks spordiriideid ei panda ja teksades tundi jalutatakse. Nõutakse nii spordiriideid kui ka pesemist pärast kehka tundi ja seni on õpetaja distsipliiniga hakkama saanud, nii et pole keegi üle pea kasvanud.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Muusikaõpetusega võrdlus on väga hea. Mis te arvaksite, kui muusikaõpetus olekski puhas laulmine (nagu kehaline mingite normide täitmine). Ning kord aastas korraldatakse siis muusikapäev, kus kõik lapsed järjest võistlevad. Ja siis pannakse välja suur pingerida, kuidas see laps sai ooperiaaria laulmise eest 100 punkti, aga see 0 punkti. Ja siis sai seesama nullpunkti laps veel ka null punkti rockballadi esitamise eest ning isegi lasetelaulu eest sai 0 punkti. Kogu see võistulaulmine käiks muidugi hes suures saalis kõikgi ees. Oleks ju äge, onju? Kindlasti meeldiks see kõigile viisipidamatutele lastele. Harjutagu siis rohkem ja saagu ka 100 punkti!

Ja samamoodi võiks kunstiõpetuse päevi korraldada, kus lapsed kõik võistu maalivad või voolivad savinõusid, ikka hinnatkase ja kõigile tulemused näha. Oleks äge, onju?

Jah, oleks küll. Sest praegu juurutada tahetav süsteem, kus tuuakse välja vaid kolm esimest, tähendab se, et kõik teised muutuvad nähtamatuks. Neid ei ole olemas. Ja see on igast edetabeli viimasest kohast hullem.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Jah, oleks küll. Sest praegu juurutada tahetav süsteem, kus tuuakse välja vaid kolm esimest, tähendab se, et kõik teised muutuvad nähtamatuks. Neid ei ole olemas. Ja see on igast edetabeli viimasest kohast hullem.

Jään eriarvamusele. Üldiselt enamus lapsi on milleski head. nad on nähtavad seal, kus head on. milleks on vaja sundida laula mitteoskavat last kõigi ees laulma ja siis teda pinegerea viimaseks panema? Sama laps saab ehk tähelepanu matemaatikas või joonistamises või oskab imeliselt luuletada või on klassi parim tõkkejooksus. Las ta saab tähelepanu seal, milles hea on.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kommentaar eemaldatud.
3.2. Vältida tuleb pahatahtliku ja halvustava arutelu algatamist ning jätkamist.

Perekooli Moderaator

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Minul oli 80ndat lõpus see hinde peale laulmine, klassi ees. Keskmiselt korra kuus oli õpsil vaja viisipidamise eest hinne panna. Kõik irvitasid mu üle, aga ma polnud muidugi ainus, kes absoluutselt viisi ei pidanud. Ma ei ole peale kooli lõppu enam kunagi laulnud, isegi laulupeol publikuks olles olen vait. See häbi ja alandus ei lähe kunagi meelest.

Please wait...
Postitas:
Kägu

kehalise kasvatuse norm oli nõukaajal üks kõige nõmedamaid asju üldse, sest see norm oli pandud klassi, ehk vanuse järgi. Aga lapsed samas klassis on erineva kasvuga. Mõni on juba 12-aastaselt pikk, teine samal ajal väike nublu.

Ma olin see nublu. Võisin endal ninast vere välja pingutada, no ei täida normi, ei jookse nii kiiresti kui normiga ette nähtud, ei hüppa nii kaugele ja kõrgele kui normiga ette nähtud. See oli täiesti masendav ebaõiglus, see normi järgimine ja võttis igasuguse isu ära üldse pingutada, sest nagunii normi ei täida..

Sul on õigus. Vanemad ei hakka ju akadeemiliselt eakohaselt arenenud lapsele koolipikendust taotlema ainult sellepärast, et kehaline areng hiline on.
Läksin kooli 2005. aastal ning lõpetasin 2017. Olin / olen ka selline väike nublu, kelle kehaline areng koguaeg eakaaslastest tugevalt maas on. Näiteks piimahambad tulid ära, kui olin kohe 15 saamas, ning 6. klassis küsis isa töökaaslane, miks ma lasteaias pole (pidas mind välimuse järgi 6-aastaseks).
Paljude normide täitmine oli väga raske. Kaugushüppe eest sai nelja, kui jaksasid hüpata 3 m, ning viie 4 m korral. Mina ei suutnud 4 m hüpata, kuigi käisin väljaspool kehalise tundi harjutamas, sain vaevu 3 m kätte. Korvpall oli ka päris karm, kuna olin teistest palju lühem, aga korv asus muidugi ikka sama kõrgel.
Rahvastepalli kartsin lausa paaniliselt, sest mul oli meeletu hirm haiget saada. See oli nii õudne, et kippusin isegi vanemates klassides mängu ajal nutma puhkema. Kui pall lendas minu poole, vajusid silmad alati vastu minu tahtmist kinni, seega püüda oli peaaegu võimatu.
Kehalise õpetaja (kõik 12 aastat sama) nägi siiski väga hästi minu taga inimest ning tunnustas mind pingutamise eest. Hoopis klass narris, kui midagi välja ei tulnud.
Nüüd tudengina olen üllatuslikult sportlikuks saanud. Käin kuus korda nädalas tantsutrennis. Ülespagaat läheb maha ning hiljuti läbisin triatloni ja poolmaratoni. Isu pingutada on koguaeg suur, sest keegi ega miski ei riku enam mu enesehinnangut, narrimine puudub. Koolis ei osanud ma sellisest õnnest unistadagi.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Nõukaajal poleks ûkski kahemees õpetajale teatanud, et kui te minu “kahte” ära ei paranda, siis lastakse teid koolist lahti.

Parteiprominentide lapsukesed ütlesid selliseid asju õpetajatele, nii et silm ka ei pilkunud. Või noh, nende prominentsed vanemad ütlesid.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Nüüd tudengina olen üllatuslikult sportlikuks saanud. Käin kuus korda nädalas tantsutrennis…

Jah, mind kooliajal päästis ainult see, et talvel olid nn sisetunnid, kus pidi ka poomiharjutusi ja pallikava tegema, siis ma sain alati viied ritta ja aasta lõikes sai kolme välja venitada. Aga see kehalise kasvatuse kolm rikkus mul terve lõputunnistuse ära, äärepealt oleks üldse kahe saanud, aga klassijuhataja käis kehalise kasvatuse õpetajat palumas, et ärgu jamagu.

Kui meil oleks valida olnud, kas uisutamine või suusatamine, siis uisutamises ma oleks oma piruettide eest rahulikult head hinded kirja saanud, nagu poomiharjutustega oli. Aga suusatamises – no ei suusata ma seda normi täis aja peale.

Meil oli eriti nõme kehalise kasvatuse õpetaja, kes ainult neid norme järgiski. Õnneks selle pärast mingit erilist narrimist ei olnud klassis, sest iga inimene, kel silmad peas, sai aru, et ma ei saagi sama head tulemust (jooksmises, suusatamises, kaugushüppes jne) saada kui mu samas klassis käiv sõbranna, kes oli minust pool meetrit pikem.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Aga laps vajab tunnustamist; eriti tänapäeva kasvatuse juures, kus iga piiksu ja prääksu eest nagunii tunnustatakse ja premeeritakse. Norm on eesmärk, ilma eesmärkideta…no ma ei tea.

Eee…ei. Norm ei ole eesmärk.
Norm kehtestatakse kas keskmise või ideaali pealt, mingi sooritus, millega kõik lapsed selles vanuses peavad hakkama saama.
Eesmärgid peaks nt kehalises kasvatuses olema igal lapsel isiklikud – väga sportliku lapse eesmärk peaks olema kaugelt üle keskmise normi, nõrga ja ebasportliku lapse eesmärk ei saa nii suur olla, see poleks saavutatav. Eesmärgid on muidugi vajalikud. Aga need ei saa olla kõigile lastele ühesugused.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kord on EV haridudasutustes ära rohkem kui iialgi varem. Jah, kõike oli ka nõukaajal, aga mitte sellises koguses kui praegu.

Nõukaajal poleks ûkski kahemees õpetajale teatanud, et kui te minu “kahte” ära ei paranda, siis lastakse teid koolist lahti. Praegu on see igapäevane reaalsus.

Mingid karmid meetmed tuleks koolis kehtestada. Seda loomakarja ikka sellises koguses, mis meie koolidest peale kasvab, ei suuda ükski ühiskond ära seedida.

Loomakarja? Seesama “loomakari” korraldas mõned suved tagasi Vabaduse platsil oma tantsupeo ( kui etendus halva ilma tõttu ãra jäi). Seesama “loomakari” laulis mitmetuhandelises koosseisus laulupeol. Kas sul inimene tõesti häbi ei ole?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kord on EV haridudasutustes ära rohkem kui iialgi varem. Jah, kõike oli ka nõukaajal, aga mitte sellises koguses kui praegu.

Nõukaajal poleks ûkski kahemees õpetajale teatanud, et kui te minu “kahte” ära ei paranda, siis lastakse teid koolist lahti. Praegu on see igapäevane reaalsus.

Mingid karmid meetmed tuleks koolis kehtestada. Seda loomakarja ikka sellises koguses, mis meie koolidest peale kasvab, ei suuda ükski ühiskond ära seedida.

Loomakarja? Seesama “loomakari” korraldas mõned suved tagasi Vabaduse platsil oma tantsupeo ( kui etendus halva ilma tõttu ãra jäi). Seesama “loomakari” laulis mitmetuhandelises koosseisus laulupeol. Kas sul inimene tõesti häbi ei ole?

Sa tule kooli tööle ja siis näed, et “loomakari” on uue põlvkonna kohta veel leebelt öeldud.
Eliitkoolis (need tantsuorganisaatorid) käib tõesti normaalne kontingent, kuigi oma inimlikud vead on neilgi. Aga muu noorte mass- “loomakari” on nende suhtes lausa kompliment.
Ja massiüritustega ühinemine on just karjaloomale omane tegevus:).Mitte et ma laulupeo suhtes halvasti meelestatud oleks, aga enamiku seal esinevate noorte osas paraku küll.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Nüüd tudengina olen üllatuslikult sportlikuks saanud. Käin kuus korda nädalas tantsutrennis…

Jah, mind kooliajal päästis ainult see, et talvel olid nn sisetunnid, kus pidi ka poomiharjutusi ja pallikava tegema, siis ma sain alati viied ritta ja aasta lõikes sai kolme välja venitada. Aga see kehalise kasvatuse kolm rikkus mul terve lõputunnistuse ära, äärepealt oleks üldse kahe saanud, aga klassijuhataja käis kehalise kasvatuse õpetajat palumas, et ärgu jamagu.

Kui meil oleks valida olnud, kas uisutamine või suusatamine, siis uisutamises ma oleks oma piruettide eest rahulikult head hinded kirja saanud, nagu poomiharjutustega oli. Aga suusatamises – no ei suusata ma seda normi täis aja peale.

Meil oli eriti nõme kehalise kasvatuse õpetaja, kes ainult neid norme järgiski. Õnneks selle pärast mingit erilist narrimist ei olnud klassis, sest iga inimene, kel silmad peas, sai aru, et ma ei saagi sama head tulemust (jooksmises, suusatamises, kaugushüppes jne) saada kui mu samas klassis käiv sõbranna, kes oli minust pool meetrit pikem.

Kummaline suhtumine, et kehalise kolm rikub tunnistuse ära, aga matemaatika või vene keele oma mitte. Ehk siis ma jätkuvalt ei saa aru, miks osades ainetes võib norme kehtestada, aga osades mitte. Kui matemaatika läheb halvasti, käiakse konsultatsioonides, tehakse järeltöid, võetakse koduõpetaja. Aga kehalises nenditakse, et ma lihtsalt olen selline…

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Nüüd tudengina olen üllatuslikult sportlikuks saanud. Käin kuus korda nädalas tantsutrennis…

Jah, mind kooliajal päästis ainult see, et talvel olid nn sisetunnid, kus pidi ka poomiharjutusi ja pallikava tegema, siis ma sain alati viied ritta ja aasta lõikes sai kolme välja venitada. Aga see kehalise kasvatuse kolm rikkus mul terve lõputunnistuse ära, äärepealt oleks üldse kahe saanud, aga klassijuhataja käis kehalise kasvatuse õpetajat palumas, et ärgu jamagu.

Kui meil oleks valida olnud, kas uisutamine või suusatamine, siis uisutamises ma oleks oma piruettide eest rahulikult head hinded kirja saanud, nagu poomiharjutustega oli. Aga suusatamises – no ei suusata ma seda normi täis aja peale.

Meil oli eriti nõme kehalise kasvatuse õpetaja, kes ainult neid norme järgiski. Õnneks selle pärast mingit erilist narrimist ei olnud klassis, sest iga inimene, kel silmad peas, sai aru, et ma ei saagi sama head tulemust (jooksmises, suusatamises, kaugushüppes jne) saada kui mu samas klassis käiv sõbranna, kes oli minust pool meetrit pikem.

Kummaline suhtumine, et kehalise kolm rikub tunnistuse ära, aga matemaatika või vene keele oma mitte. Ehk siis ma jätkuvalt ei saa aru, miks osades ainetes võib norme kehtestada, aga osades mitte. Kui matemaatika läheb halvasti, käiakse konsultatsioonides, tehakse järeltöid, võetakse koduõpetaja. Aga kehalises nenditakse, et ma lihtsalt olen selline…

Ma ei tea, kuidas tänapäeval aga vanasti vähemalt vaadati teatud olukordades su keskmist hinnet. Väga nõme olukord oli, kui kõik muud olid viied aga kehalise kolm tõmbas keskmise alla. Nt peale põhikooli tahtsid kooli vahetada. Erinevus tulebki sellest, et mata kolm on sisuline ja näitab, et sul pole paremasse kooli asja aga kehka ei muuda midagi, samas rikub keskmise hinde ära.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Minul oli 80ndat lõpus see hinde peale laulmine, klassi ees. Keskmiselt korra kuus oli õpsil vaja viisipidamise eest hinne panna. Kõik irvitasid mu üle, aga ma polnud muidugi ainus, kes absoluutselt viisi ei pidanud. Ma ei ole peale kooli lõppu enam kunagi laulnud, isegi laulupeol publikuks olles olen vait. See häbi ja alandus ei lähe kunagi meelest.

Laulmine on siin muidugi kõrvaline teema, aga tegelikult on ju viisipidamine õpitav ja see pedagoog ei tulnud selle pealegi, et äkki tema ise oleks võinud lapse viisi pidama õpetada (no ilmselt nooremas eas on see lihtsam, minul oli algklassides imeline muusikaõpetaja, nii et teise klassi lõpuks tõesti pidasin viisi).
Vanemates klassides peaks muusikaõpetaja ülesanne mh olema lapsed noodikirja lugema õpetada. Ma ise nt olin koolis pigem taibukas ja matemaatikas ka üsna tugev, aga noodist ei saanud halli aimugi. Ma täpselt enam ei mäleta, millega meie õpetaja (teeneline õpetaja, heatasemeliste koolikooride juht) tundides tegeles – üks stseen on meeles, kui pidime grammofonilt midagi kuulama, see ei läinud käima ja õpetaja rääkis u 10 minutit, kuidas meist kõigist saavad suurtena ka sellised töölised, kes teevad rikkis grammofone. Oli õnnis nõukaaeg, 80ndate teine pool.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kummaline suhtumine, et kehalise kolm rikub tunnistuse ära, aga matemaatika või vene keele oma mitte. Ehk siis ma jätkuvalt ei saa aru, miks osades ainetes võib norme kehtestada, aga osades mitte. Kui matemaatika läheb halvasti, käiakse konsultatsioonides, tehakse järeltöid, võetakse koduõpetaja. Aga kehalises nenditakse, et ma lihtsalt olen selline…

Täpselt sellel põhjusel, mis ma ütlesin: “Vanemad ei hakka ju akadeemiliselt eakohaselt arenenud lapsele koolipikendust taotlema ainult sellepärast, et kehaline areng hiline on.”. Sport koosneb väga paljudest erinevatest aladest ning isegi tippsportlane ei jõua naljalt neis kõigis hea olla. Ajakulu selleks, et kõigis kehalise alades tugevamaks saada, on palju suurem, kui matemaatikas või keeles teistele järele jõudmine, sest mitmekesisus on lihtsalt nii palju suurem. Proovi ise lühikese ajaga saada oluliselt paremaks nii pikamaajooksus, lühimaajooksus, kaugushüppes, hüppenööriga hüppamises, akrobaatikas kui ka mitmes pallimängus. See tähendaks iga päev tundide viisi harjutamist. Millal õpilane siis üldse teiste ainete koduseid ülesandeid teeb? Ainult ühel spordialal korraga kiire arenemine on realistlik plaan.

Kui meil oleks valida olnud, kas uisutamine või suusatamine, siis uisutamises ma oleks oma piruettide eest rahulikult head hinded kirja saanud, nagu poomiharjutustega oli. Aga suusatamises – no ei suusata ma seda normi täis aja peale..

Kehalises võiks lihtsalt tutvustada erinevaid spordialasid, et igaüks leiaks oma(d). Tõsisele hindamisele võiks iga õpilane paljude hulgast midagi endale sobivat valida, nt sinu puhul piruetid jääl ja minu puhul mingid venitusharjutused. Muu tuleks lihtsalt kaasa teha lasta. Paljudel aladel korraga meeletu eneseületamise nõue on liig, nagu ma juba ütlesin.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kummaline suhtumine, et kehalise kolm rikub tunnistuse ära, aga matemaatika või vene keele oma mitte. Ehk siis ma jätkuvalt ei saa aru, miks osades ainetes võib norme kehtestada, aga osades mitte. Kui matemaatika läheb halvasti, käiakse konsultatsioonides, tehakse järeltöid, võetakse koduõpetaja. Aga kehalises nenditakse, et ma lihtsalt olen selline…

Täpselt sellel põhjusel, mis ma ütlesin: “Vanemad ei hakka ju akadeemiliselt eakohaselt arenenud lapsele koolipikendust taotlema ainult sellepärast, et kehaline areng hiline on.”. Sport koosneb väga paljudest erinevatest aladest ning isegi tippsportlane ei jõua naljalt neis kõigis hea olla. Ajakulu selleks, et kõigis kehalise alades tugevamaks saada, on palju suurem, kui matemaatikas või keeles teistele järele jõudmine, sest mitmekesisus on lihtsalt nii palju suurem. Proovi ise lühikese ajaga saada oluliselt paremaks nii pikamaajooksus, lühimaajooksus, kaugushüppes, hüppenööriga hüppamises, akrobaatikas kui ka mitmes pallimängus. See tähendaks iga päev tundide viisi harjutamist. Millal õpilane siis üldse teiste ainete koduseid ülesandeid teeb? Ainult ühel spordialal korraga kiire arenemine on realistlik plaan.

Kui meil oleks valida olnud, kas uisutamine või suusatamine, siis uisutamises ma oleks oma piruettide eest rahulikult head hinded kirja saanud, nagu poomiharjutustega oli. Aga suusatamises – no ei suusata ma seda normi täis aja peale..

Kehalises võiks lihtsalt tutvustada erinevaid spordialasid, et igaüks leiaks oma(d). Tõsisele hindamisele võiks iga õpilane paljude hulgast midagi endale sobivat valida, nt sinu puhul piruetid jääl ja minu puhul mingid venitusharjutused. Muu tuleks lihtsalt kaasa teha lasta. Paljudel aladel korraga meeletu eneseületamise nõue on liig, nagu ma juba ütlesin.

Selle kehalisega on ka nii, et koolilapsel üksi harjutamine pole eriti lihtne ja nõuab nii enesedistsipliini (millega täiskasvanutelgi raskusi, rääkimata lastest) kui tihti ka asjatundlikku juhendamist. Sellel siinkiidetud nõuka-ajal oli kehaliselt nõrgematel lastel ka võimatu kuhugi trenni saada, sest spordikooli trennirühmadesse said ainult need, kellel sportlase potentsiaali oli. Nii et kellel kehalises kippusid kehvad hinded olema, siis reeglina nad selleks ka jäid.
Tänapäeval õnneks hakkab tekkima ka nn harrastajate trennirühmi, kus võistlusspordile ei orienteeruta, kuid väga palju valikuvõimalusi nende osas ei ole.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kummaline suhtumine, et kehalise kolm rikub tunnistuse ära, aga matemaatika või vene keele oma mitte. Ehk siis ma jätkuvalt ei saa aru, miks osades ainetes võib norme kehtestada, aga osades mitte. Kui matemaatika läheb halvasti, käiakse konsultatsioonides, tehakse järeltöid, võetakse koduõpetaja. Aga kehalises nenditakse, et ma lihtsalt olen selline…

Matemaatika klassis ma olin autahvlil. See, et mul kehaline oli kogu aeg kahe piiril, ei näita mitte kuidagi seda, et ma ülejäänud asjades oleks sama vilets olnud.

Räägi mulle siiski välja see saladus, kuidas kehalises kasvatuses peaks võtma järeleaitamistunde? Kui mu norm oli 5. klassi oma, aga mina ise olin umbes esimese klassi lapse mõõtu, siis kuidas järeleaitamisõpetaja mind oleks saanud panna paremini normi täitma? ma ei oleks enda kasvu ja kiitsakuse juures mitte kuidagi suutnud seda normi nii palju täita, et saada kätte 5 näiteks kuulitõukes, jooksmises või kaugushüppes. Järeleaitamistund ei kasvata mind suuremaks. Kui ma oleksin pidanud täitma seda normi oma pikkuse ja kaalu järgi, siis arvatavasti oleksin sellega hakkama saanud, aga norm oli vanuse järgi. Osasid norme ma ei suutnud täita isegi alampiiril, teiste puhul mingi alumise otsa venitasin välja. Aga selle järgi pandi HINNE. ja see hinne mõjutas näiteks seda, kas saad lõpetamisel medali või mitte. Mina kehalise pärast ei saanudki, pinginaaber sai kulla asemel hõbeda.

Nii et kehaline kasvatus paraku on selline asi, et selle puhul peadki nentima, et oled lihtsalt selline. Seal on täielik ebaõiglus kui kõiki asju peab hinde peale tegema. Selles aines peaks lihtsalt olema kas arvestatud või mitte, ja sedagi osalemise pealt, mitte mingi keskmise normi järgi.

Veider, et inimesed ikka püüavad ühte patta panna kehalist kasvatust ja näiteks matemaatikat. Need ei ole omavahel võrreldavad.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Nüüd tudengina olen üllatuslikult sportlikuks saanud. Käin kuus korda nädalas tantsutrennis…

Jah, mind kooliajal päästis ainult see, et talvel olid nn sisetunnid, kus pidi ka poomiharjutusi ja pallikava tegema, siis ma sain alati viied ritta ja aasta lõikes sai kolme välja venitada. Aga see kehalise kasvatuse kolm rikkus mul terve lõputunnistuse ära, äärepealt oleks üldse kahe saanud, aga klassijuhataja käis kehalise kasvatuse õpetajat palumas, et ärgu jamagu.

Kui meil oleks valida olnud, kas uisutamine või suusatamine, siis uisutamises ma oleks oma piruettide eest rahulikult head hinded kirja saanud, nagu poomiharjutustega oli. Aga suusatamises – no ei suusata ma seda normi täis aja peale.

Meil oli eriti nõme kehalise kasvatuse õpetaja, kes ainult neid norme järgiski. Õnneks selle pärast mingit erilist narrimist ei olnud klassis, sest iga inimene, kel silmad peas, sai aru, et ma ei saagi sama head tulemust (jooksmises, suusatamises, kaugushüppes jne) saada kui mu samas klassis käiv sõbranna, kes oli minust pool meetrit pikem.

Kummaline suhtumine, et kehalise kolm rikub tunnistuse ära, aga matemaatika või vene keele oma mitte. Ehk siis ma jätkuvalt ei saa aru, miks osades ainetes võib norme kehtestada, aga osades mitte. Kui matemaatika läheb halvasti, käiakse konsultatsioonides, tehakse järeltöid, võetakse koduõpetaja. Aga kehalises nenditakse, et ma lihtsalt olen selline…

Ma ei tea, kuidas tänapäeval aga vanasti vähemalt vaadati teatud olukordades su keskmist hinnet. Väga nõme olukord oli, kui kõik muud olid viied aga kehalise kolm tõmbas keskmise alla. Nt peale põhikooli tahtsid kooli vahetada. Erinevus tulebki sellest, et mata kolm on sisuline ja näitab, et sul pole paremasse kooli asja aga kehka ei muuda midagi, samas rikub keskmise hinde ära.

Mis mõttes kehka ei muuda midagi? Tervis ja füüsiline vorm on kõige alus! Miks kehkat ei või järele õppida? Miks seda peetakse nagu mingiks teisejärguliseks asjaks?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kummaline suhtumine, et kehalise kolm rikub tunnistuse ära, aga matemaatika või vene keele oma mitte. Ehk siis ma jätkuvalt ei saa aru, miks osades ainetes võib norme kehtestada, aga osades mitte. Kui matemaatika läheb halvasti, käiakse konsultatsioonides, tehakse järeltöid, võetakse koduõpetaja. Aga kehalises nenditakse, et ma lihtsalt olen selline…

Matemaatika klassis ma olin autahvlil. See, et mul kehaline oli kogu aeg kahe piiril, ei näita mitte kuidagi seda, et ma ülejäänud asjades oleks sama vilets olnud.

Räägi mulle siiski välja see saladus, kuidas kehalises kasvatuses peaks võtma järeleaitamistunde? Kui mu norm oli 5. klassi oma, aga mina ise olin umbes esimese klassi lapse mõõtu, siis kuidas järeleaitamisõpetaja mind oleks saanud panna paremini normi täitma? ma ei oleks enda kasvu ja kiitsakuse juures mitte kuidagi suutnud seda normi nii palju täita, et saada kätte 5 näiteks kuulitõukes, jooksmises või kaugushüppes. Järeleaitamistund ei kasvata mind suuremaks. Kui ma oleksin pidanud täitma seda normi oma pikkuse ja kaalu järgi, siis arvatavasti oleksin sellega hakkama saanud, aga norm oli vanuse järgi. Osasid norme ma ei suutnud täita isegi alampiiril, teiste puhul mingi alumise otsa venitasin välja. Aga selle järgi pandi HINNE. ja see hinne mõjutas näiteks seda, kas saad lõpetamisel medali või mitte. Mina kehalise pärast ei saanudki, pinginaaber sai kulla asemel hõbeda.

Nii et kehaline kasvatus paraku on selline asi, et selle puhul peadki nentima, et oled lihtsalt selline. Seal on täielik ebaõiglus kui kõiki asju peab hinde peale tegema. Selles aines peaks lihtsalt olema kas arvestatud või mitte, ja sedagi osalemise pealt, mitte mingi keskmise normi järgi.

Veider, et inimesed ikka püüavad ühte patta panna kehalist kasvatust ja näiteks matemaatikat. Need ei ole omavahel võrreldavad.

Miks tingimata peavad kõik viied olema? Hinne näitabki sinu oskuseid ja võimeid käesoleval hetkel. Kui kehaline on kolm ehk rahuldav, siis nii ongi.
Miks muud ained tohivad medalit mõjutada, aga kehaline mitte? Pikk spordipoiss ei ole võib- olla kõige parema loogilise mõtlemisega ei saa kunagi mata eest viit. Miks mata tohib tema tunnistuse ära rikkuda?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ei igatse tagasi, laias plaanis tundub ikka olukord parem, hoolivam. Aga kogu selle pingutamisega (kujundav hindamine jne) ei suudeta igaühe tugevusi ikka leida, ega motiveerida. Mõnedes detailides on tõesti mindud teise äärmusesse, on kohustuslik olla kõigiga sõber, ei saa isegi valida, kellega koos istud. Kui mõni tegelane klassist ei sobi, siis varasemalt oli lihtsam hoida omaette, ajada oma asja, nüüd mitte. Suur osa lapsi põhikoolis ikka veab ennast vaevaga läbi, selles osas on vist kõik samamoodi, lihtsalt vaikida ja edasi teenida.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Hinne näitabki sinu oskuseid ja võimeid käesoleval hetkel. Kui kehaline on kolm ehk rahuldav, siis nii ongi.

Ei näita kehalise hinne minu OSKUSEID ja VÕIMEID. Sest ma olin klassis kõige pisem. See hinne, mis oli pandud minule kättesaamatu NORMI järgi, ei näidanud mitte kuidagi minu oskuseid, vaid seda, et ma olin palju lühem kui teised.

Täiesti masendav, et siiamaani on inimesi, kes sellest kuidagi aru ei suuda saada. Sellest, et etteseatud NORM kehalises ei mõõda võimeid ja oskusi ning kehalises ei peaks hindeid panema. Kui on spordikool, siis palun väga, aga ka seal ei saa nõuda seda, et iluvõimleja tõukaks kuuli või tõstaks kangi viie peale. Spordis tuleb läheneda individuaalselt, see pole matemaatika, kus 2+2=4 ja nii on kõikide jaoks, nii nägijate kui pimedate, pikkade ja lühikeste, viisipidajate ja mitteviisipidajate jaoks. Spordis tuleb lähtuda ikka inimese kehast, mitte sellest, et 10-aastane peaks olema vat nii pikk ja jooksma vat nii kiiresti.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kui mu norm oli 5. klassi oma, aga mina ise olin umbes esimese klassi lapse mõõtu, siis kuidas järeleaitamisõpetaja mind oleks saanud panna paremini normi täitma?

Täpselt nii. Ma olin üldiselt kehalises kehvemapoolne. Käed olid nõrgad, kiirust ei olnud, pikamaajookse joosta ei jaksanud. Aga ma olin klassi pikim tüdruk, paljudest ikka mitukümmend sentimeetrit üle, klassi lühematest lausa 35-40cm. Üle kitse hüppamine oli mul alati viis, paar kiiremat sammu, käed kitsele, veidi tõukad, jalad pisut harki ja olingi üle, ei mingit probleemi. Kas see oli minu treenituse teene? Ohei, muidugi mitte, see oli mu kasv, mis seda võimaldas. Mulle oli see kits kuskil nabast allapoole, nii et oli mugav sellest üle saada. Klassi lühematele rinnast pisut allapoole. Ma ei oleks elus saanud üle kitsest, mis oleks minu suhtes nii kõrge olnud. Aga klassi pisikesed tüdrukud pidid saaama. Kus siin treenitus sees on? Mille poolest mina rohkem viite väärt olin, kui minust palju lühem klassikaaslane?

Mis mõttes kehka ei muuda midagi? Tervis ja füüsiline vorm on kõige alus! Miks kehkat ei või järele õppida? Miks seda peetakse nagu mingiks teisejärguliseks asjaks?

Tervis ja tervislik liikumine on kõige alus. Aga kuidas on seotud tervisliku liikumisega see, kas sa jaksad üle kitse hüpata või ei või kas sa suudad kaugust hüpata 2 või 3 meetrit? Kõige alus on tervislik liikumine ja seda tulekski propageerida, mitte mingeit totakaid norme järgida, mis paljudel lastel igasuguse tervisliku liikumise isu ära võtab.

Veel mu enda mälestusi. Ma oma kehva sportliku vormiga vihkasin kõike, mida kehalises tehti. Väljaarvatud kõrgushüpe ja üle kitse hüpe, millega mul oli lihtne viite saada. Aga ega see hüpe ise rahuldust pakkunud, lihtsalt kergelt saadud hinne. Aga vihkasin suusatamist, jooksmist, palliviskeid, kaugushüpet, poomi, rööbaspuid jne. Meie koolis ei mängitud rahvastepalli kehalise tunnis ja ei sõidetud rattaga. Ja minu lapsepõlve õhtud olid täis rahvastepalli naabrilastega ja ratastega mööda väikelinna ringi sõitmisi. Hiljem ka rattamatku, ligi 200-kilomeetristel mitmepäevastel matkadel käisin. Ja neid asju ma tõesti nautisin. Ei olnud sundust, ei olnud norme, ei olnud kuskil mingeid tabeleid ja nendega alandamisi ja ma nautisin. Võib vist oma kaitseinglit tänada, et koolis mingidki spordialad jäeti mulle vastikuks tegemata. muidu tundus kooli eesmärk olevat kõik spordialad vasitkuks muuta, et lapsed mitte mingil juhul ei hakkaks tervisesprordiga tegelema.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

a pannaksegi. Mis siis? Kas sinu kooliajal ei pandud? Meil küll pandi ja oli huvitav lugeda, kes oma klassis/kogu koolis parim. See grupp, kes lõppu jäi – ma tõesõna ei mäleta, et sellest keegi mingi trauma oleks saanud. Lapsevanem ehk sai, laps ise mitte. See motiveeribki paremaks saada, kas sa ei leia?

Muidugi pandi. Seda ma räägingi, et koolisüsteemi võiks uuendada. Analoogselt spordipäevadega teha laulmispäevi, kus kõik lapsed võistlevad 4-5 kategoorias ning tulemused avalikult üles. Mis siis, et viisi ei pea, laulad ikka kõigi parjasti kohalolijate ees ja pärast saad seinalt tulemusi näha. Ning hindeks saad muidugi kahe.

Ikkagi ma ei saa aru, et mis siis? Eluaeg ja igal pool on kõiksuguseid tulemusi üles riputatud, mitte keegi pole minestanud. Ma ei mõista, mis sul selle vastu on?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 12 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Aga muidu – kust koolikiusamine alguse saab?

Vaata peeglisse, sina oled üks täiesti ehe koolikiusaja.

Katsu teemast aru saada või õpi oma viha lahmimata jagama. Lisaks – pealkirjas kirjeldan ENDA arvamust, sa ei pea ärrituma.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 12 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Hinne näitabki sinu oskuseid ja võimeid käesoleval hetkel. Kui kehaline on kolm ehk rahuldav, siis nii ongi.

Ei näita kehalise hinne minu OSKUSEID ja VÕIMEID. Sest ma olin klassis kõige pisem. See hinne, mis oli pandud minule kättesaamatu NORMI järgi, ei näidanud mitte kuidagi minu oskuseid, vaid seda, et ma olin palju lühem kui teised.

Täiesti masendav, et siiamaani on inimesi, kes sellest kuidagi aru ei suuda saada. Sellest, et etteseatud NORM kehalises ei mõõda võimeid ja oskusi ning kehalises ei peaks hindeid panema. Kui on spordikool, siis palun väga, aga ka seal ei saa nõuda seda, et iluvõimleja tõukaks kuuli või tõstaks kangi viie peale. Spordis tuleb läheneda individuaalselt, see pole matemaatika, kus 2+2=4 ja nii on kõikide jaoks, nii nägijate kui pimedate, pikkade ja lühikeste, viisipidajate ja mitteviisipidajate jaoks. Spordis tuleb lähtuda ikka inimese kehast, mitte sellest, et 10-aastane peaks olema vat nii pikk ja jooksma vat nii kiiresti.

Kehalises ei nõuta ometi vaid neid oskusi, mis sõltuvad pikkusest! Isegi lühike laps suudab veidi harjutades kolme peale kaugust hüpata. Täpselt nagu looduse poolt kehvema mäluga, keelevaistuga, loogilise mõtlemise võimega laps muid aineid teha.
Absoluutselt kõik võimed on inimesele looduse poolt kaasa antud, mitte vaid füüsilised. Ja kõiki neid saab mingi piirini arendada. Koolis on see piir seatud nii, et kõik, kes pole haiged või puudega, on suutelised vähemalt rahuldava saavutama.
Kehaliselt, käeliselt, muusikaliselt tugev, aga akadeemiliselt nõrk õpilane on täpselt samuti viisi väärt! Neis valdkondades, kus talle on looduse poolt rohkem kaasa antud. Teistes peab leppima kolmega. Miks see vaastupidi kehtima ei peaks?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt
Näitan 30 postitust - vahemik 31 kuni 60 (kokku 95 )


Esileht Koolilaps Igatsen taga nõukaaegset koolikorda