Teema: Igatsen taga nõukaaegset koolikorda

#3256394:

Kehalises ei nõuta ometi vaid neid oskusi, mis sõltuvad pikkusest! Isegi lühike laps suudab veidi harjutades kolme peale kaugust hüpata. Täpselt nagu looduse poolt kehvema mäluga, keelevaistuga, loogilise mõtlemise võimega laps muid aineid teha.

Absoluutselt kõik võimed on inimesele looduse poolt kaasa antud, mitte vaid füüsilised. Ja kõiki neid saab mingi piirini arendada. Koolis on see piir seatud nii, et kõik, kes pole haiged või puudega, on suutelised vähemalt rahuldava saavutama.

Kehaliselt, käeliselt, muusikaliselt tugev, aga akadeemiliselt nõrk õpilane on täpselt samuti viisi väärt! Neis valdkondades, kus talle on looduse poolt rohkem kaasa antud. Teistes peab leppima kolmega. Miks see vaastupidi kehtima ei peaks?

Mõtle hoopis sedapidi, et mis on kehalise kasvatuse eesmärk? Minu nägemuses võiks see olla sportlike harjumuste ja tervislike eluviiside kujundamine. Kehaline võiks aidata lapsel leida neid alasid, mis talle sobivad ja anda juhiseid ka iseseisvaks sportlikuks tegevuseks. See kõik töötab ainult siis, kui lapsi õpetatakse sportlikku tegevust nautima, sellest rõõmu tundma. Seega peaks pingutatama selle nimel, et kehalise tund oleks tore võimalikult paljude jaoks – eriti on seda vaja neile, kelle kehaline vorm soovida jätab (noorsportlased on sportlikud ka ilma kehaliseta). Normide nõudmine ja halbade hinnete panek nullib selle taotluse, paneb paljud lapsed kehalist vihkama ja võtab isu sporditegemise järele paljudeks aastateks. (Täpselt sama arutluse võiks tuua ka muusika ja kunstiõpetuse kohta)

Kui nüüd võrrelda matemaatikaga, siis siin on suur vahe. Loomulikult, tuleks ka pingutada selle nimel, et matemaatika võiks olla tore ja huvitav võimalikult paljudele. Aga – eesmärk ei ole, et pärast kooli lõpetamist inimesed vabal ajal matemaatikat harrastama hakkaksid. Oluline on hoopis teatud baasteadmiste omandamine – ja seda on vaja ka neile, keda matemaatika sugugi ei huvita. Põhikooli programm on kokku pandud nii, et selle baasi omandamisega peaks siiski igaüks hakkama saama – mõni suurema, mõni väiksema vaevaga. Väike “piits” hinnete näol on siin siiski õigustatud.

Nii et kui kool ka paneb mõne inimese eluks ajaks matemaatikat (või ajalugu, geograafiat,…) vihkama, siis sellest sündinud kahju on tegelikult märksa väiksem kui see, kui kool paneb inimese sporti vihkama.

#3256490:

Minu laps hüppas esimest korda elus kõrgust (tervislikel põhjustel oli tal paar eelmist aastat pikemate pausidega olnud). Temast 30 cm pikem klassiõde sisuliselt astus latist üle ja viis käes, teine minu lapse pikkuses tüdruk loobus katse-kahe järel ja võttis oma kolme vastu ja minu oma hüppas siis nelja eest, kuni umbes viieteistkümnendal katsel sai juba üsna lootusetu katsega mingi ime läbi üle. Tulemuseks operatsioon ja see, et kõrgust ei hüppa ta enam kunagi.

Kas kehalise kasvatuse mõte ei peaks siiski selles olema, et lapsed end rohkem liigutaksid ja jääksid seda tegema ka hilisemas elus.

Normid-nõudmised muudkui vähenevad ja lapsed liiguvad tegelikult üha vähem…

#3256546:

#3256490:

Minu laps hüppas esimest korda elus kõrgust (tervislikel põhjustel oli tal paar eelmist aastat pikemate pausidega olnud). Temast 30 cm pikem klassiõde sisuliselt astus latist üle ja viis käes, teine minu lapse pikkuses tüdruk loobus katse-kahe järel ja võttis oma kolme vastu ja minu oma hüppas siis nelja eest, kuni umbes viieteistkümnendal katsel sai juba üsna lootusetu katsega mingi ime läbi üle. Tulemuseks operatsioon ja see, et kõrgust ei hüppa ta enam kunagi.

Kas kehalise kasvatuse mõte ei peaks siiski selles olema, et lapsed end rohkem liigutaksid ja jääksid seda tegema ka hilisemas elus.

Normid-nõudmised muudkui vähenevad ja lapsed liiguvad tegelikult üha vähem…

Normide-nõudmiste suurendamine ja muud sunnimeetodid ei pane paraku lapsi rohkem liikuma. Tegelikkuses on praegu trend hoopis vastupidine – lapsed ja noored on veidi rohkem liikuma hakanud kui veel mõni aeg tagasi. Mina võin ausalt kinnitada, et minu lapsed on kehaliselt märksa aktiivsemad kui mina omal ajal olin – just seetõttu, et nad on leidnud endale spordialad, millega tegelemine neile rõõmu valmistab. Kehaliste tundidel pole selles osas erilist rolli olnud.

#3255674:

Minul oli 80ndat lõpus see hinde peale laulmine, klassi ees. Keskmiselt korra kuus oli õpsil vaja viisipidamise eest hinne panna. Kõik irvitasid mu üle, aga ma polnud muidugi ainus, kes absoluutselt viisi ei pidanud. Ma ei ole peale kooli lõppu enam kunagi laulnud, isegi laulupeol publikuks olles olen vait. See häbi ja alandus ei lähe kunagi meelest.

Muidugi, see oli ka veel. Ma olen nii palju üle saanud, et kuskil kontserdil või üritusel suure massiga laulan kaasa, aga muidu mitte. Ka jubedad mälestused sellest, kuidas klassi ees üksi laulda tuli. Kuigi kõigil oli teada, et viisi mitte pidajad olid juba esimeses klassis nö teise sordi õpilasteks muusika õpetaja poolt lahterdatud.

Meil oli muusika õpetetajaks vanem mees, kes lisaks tegi veel üsna pahatahtlikke ja solvavaid märkusi tüdrukute kohta, see oli tavaline, et kellegi klassis lihtsalt nutma ajas.

Praegu on lastel suht karistamatuse tunne ja võivad teha ja őelda mida sülg suhu toob.Vanasti sai ikka tunnis karistatud ja sul oli respekt õpetaja ees.Mul on väga kahju tänapäeva õpetajatest ja sellest ,et klassid on suureks aetud ja õpetaja peab seda karja haldama.See on väga stressirikas tőő ja kummardus kes sellega hakkama saavad.Tänapäeva lapsed on nagu lumehelbekesed kellele ei või midagi őelda.Ja sa ei tohigi seda.

Üldiselt võiks endale ka teadvustada, et see “vanasti oli parem” jutt on üsna igavene. Rääkisid seda meie vanemad ja vanavanemad ja räägime meie. Tegelikult ütlen ausalt – mina ei räägi küll. Ma olen sügavalt veendnunud, et praegune kool on suures plaanis oluliselt parem nõuka-aegsest, hoolimata kõigist neist asjadest, mis siiski veel paremini võiks olla.
See “tänapäeva lapsed on lumehelbekesed” jutt on ka juba väga ära tüüdanud. Tegelikult on lihtsalt kontrastid suuremad, sest tänapäeval on selline vabadus, millest 30 aastat tagasi keegi unistadagi ei osanud. On vabadus olla tugev, sportlik ja iseseisev – st täielik vastand “lumehelbekese” stereotüübile. Ja kes lahtiste silmadega ringi vaatab, leiab palju neid, kes (või kelle vanemad) just selliseid valikuid on teinud. Ja paraku on ka vabadus olla “lumehelbeke” – st säästa ennast või oma last vähimastki pingutusest või veidigi karmimast kohtlemisest, vabadus nõuda ja viriseda, kui maailm ei ole ikka meie vastu nii hea kui me tahaksime. Samamoodi on vabadus ennast harida ja mingil alal väga targaks saada ja teistpidi on vabadus käia koolidest niimoodi läbi, et võimalikult vähe haridust külge jääks.

Igatahes igasugu üldistamised stiilis “tänapäeva lapsed on nii- või teistsugused” on alati valed.

Normide ja nõudmiste vastased, mis Te tegelikult ka teeksite töökohas tööd samal määral nagu praegu? Kassidki naeraks!

#3255193:

Või noh, mis aegne see iganes oli, aga oli numbriline hindamine ka algklassides, olid kehalises kasvatuses normid ja nõutud tasemed, oli koolivorm kõikides koolides, oli õigus õpilast tunnikorra rikkumise, tegemata tööde ja vastuhaku eest karistada, olid erivajadustega lapsed spets koolides, oli…kord.

Mis on praegu? Mitte midagi! Õigus on ainult lastevanematel ja lastel – kõik solvuvad, ärrituvad, tunnevad ennast alandatuna. HEV lapsed lõhuvad tunnikorda ja priimused kannatavad, õpetajad lahkuvad, õpilased on järjest saamatumad, haigemad ja rumalamad.

Öelge mida tahate, aga varem OLI kord rohkem majas.

Aga tead ikka mis hinnaga see kord oli. Erikoolid kui laste koonduslaagrid. Seda sa tahaks? Kõik puuetega lapsed oli ärapeidetud, teistsugused igasugu diagnoosidega ühiskonnast kõrvaldatud. N-liidus oli 10 protsenti koonduslaagrites ja vangis. Kord`, kelle jaoks kord? Kui su laps peaks kinnises erikoolis käima, siis vaevalt sa seda korda taga igatseks.

#3262402:

Aga tead ikka mis hinnaga see kord oli. Erikoolid kui laste koonduslaagrid. Seda sa tahaks? Kõik puuetega lapsed oli ärapeidetud, teistsugused igasugu diagnoosidega ühiskonnast kõrvaldatud. N-liidus oli 10 protsenti koonduslaagrites ja vangis. Kord`, kelle jaoks kord? Kui su laps peaks kinnises erikoolis käima, siis vaevalt sa seda korda taga igatseks.

Mis jama jutt see ometi on? Kas ühiskonnale ohtlikud tüübid, nagu need, kes erikoolides käisid, ei peaks siis olema kinnises asutuses? Ja ärge tulge seletama, et seal olid korralikud inimesed. Kui poiss ikka Puiatusse või, hoidku, koguni Sinti saadeti, siis oli ta pätt, varas ja lõhkuja. Kaagvere tüdrukud polnud mingi tupsununnud, vaid jõhkrad tüübid. Ja kui minu laps osutuks ohjeldamatuks pätiks, siis ma soovin, et ta oleks kinnises asutuses.

Aga mis puutub puuetega laste “peitmisse”, siis neid mitte ei peidetud (millal te juba kord loobute neist müütidest?), vaid koondati koolidesse, kus neid sai aidata. Haapsalu või Porkuni rahvas oli puudeliste laste ja ka täiskasvanutega aastakümneid harjunud, nad liikusid sageli tänavatel ja kõik teadsid ning vajadusel abistasid.

Ma IGATSEN nõukaaegset kooli!!!
Issand, kui ilus aeg see oli. Ilus, tumesinine pihikseelik tüdrukutel, kenasti patsi punutud juuksed tüdrukutel (mitte täiu ja tinge lehvitavad lahtised juuksed, nagu tüdrukutel praegu). Range kord ja VAIKUS koolimajas. Meeldis see ringiratast jalutamine vahetunnis, kus kõik olid õpetaja silma all. Ruuduline plisseerseelik oli ka väga ilus ja sobis mulle imehästi.
Olid oktoobrilaste üritused iga kuu. Mulle meeldis rivis marssida. Need ilusad laupäevahommikud KTV seltsis, kus imelisi lastefime ja -saateid näidati. Pühapäeva hommikul tuli ETV pealt mingi lastefilm. See võrratu pioneerilaager, kus iga päev midagi huvitavat tehti, kuhu Tallinna omad Olümpia küpsiseid oma lastele tõid. Need ilusad tüdrukute ansamblid ja laulud (sh ka nõukaaegsed – ilusad laulud olid). Mul oleks võinud isegi mingi karjäär nõukaajal alata – mind valiti 10aastaselt kooli maleva nõukogu liikmeks! Kui toredad olid need pioneerivõistlused, kus erinevaid sõlmi, lõkkel toidu valmistamise oskust õpetati! Need vahvad väljasõidud rajoonivõistlustele kultuurimajja!
Need lõputud suvised laste ühised mängud rannas, maja ümber ja turnimised vaibakloppimispuudel!
Isegi lihasabas seismist emaga meenutan heldimusega! Seda, kuidas ma 6aastase tüdrukuna paksude muttide vahelt lihakastini pugesin ja kõige taisema tüki sealt välja valisin.
Raamatud olid nii toredad: “Neljas kõrgus” – kasvatas tahtejõudu ja eesmärgikindlust, seikluslikud eesti autorite lasteraamatud. Vahel tuli putkasse müügile pombiir – seisime järjekorras ja ostsime kilode kaupa sügavkülma – jälle oli põhjust rõõmustada.
Isa ja ema palgad olid väikesed, kuid söögi kasvatasime põllul ise ja olime õnnelikud. Ei tuikunud tööst kurnatud nägudega keegi siis me koduuksest sisse. Praegu raban emana 2 kohal tööd teha – teenin 2000-2400 kuus netona kätte ja ikka on vähe. Vesi maksab hingehinda, elekter… uued asjad kuluvad ruttu ja maksavad hingekinda.
1992. aastal läksin 8. klassi. Ja siis muutus mu lapsepõlv õudusunenäoks. Olen ukraina-eesti perekonnast ja minust sai üleöö rahvavaenlane. Jäin koolis 1. septembril üksi, mu pinginaaber ei istunud enam “okupandi” kõrvale. Veneaste mõnitamine sai suurmoeks. Siiani arvasin, et ainult minuga juhtus nii, aga nüüd kuulsin keeleõpetajana kursuselt ühelt Jõhvi naiselt, kuidas tema tütrega ja paljude ta tütre klassikaaslastega 1992. aastal sama imeline okupandiks muutumine toimus: kuidas neid koolis eesti keele õpetajad otse okupantideks sõimama hakksid – meeletu vaimne vägivald läks lahti. Selle naise tütar sõitis igaveseks Venemaale ära, Eestit ja eesti keelt vihkab siiani. Mina vihkan oma lapsepõlve, mis EV algusega otsa sai. Enamik Eesti venelasi vihkab 90. aastaid.

Mis praegu koolis toimub? Kõik kannatavad käputäie kasvatamatute pärast. Koolidest on tehtud äriorganisatsioonid, mis pidevalt värisevad laste arvu pärast ja teevad seetõttu aina võikamaid kompromisse. Ametnikud elavad debiilsete nõudmistega oma elu ja enda mikrokosmoses, õpetajad ja õpilased keevad katlas oma mahlas. Mitte keegi ei ole õnnelik ega tunne ennast koolis turvaliselt. Ehk on olukorraga rahul vaid see 10% marginaale, kes vanasti suunati erikoolidesse.

Tehnoloogia muudab tavakodanikud aina enam vabakäigu vangideks, kelle iga liigutus on kontrollitav (nt Saksamaal ja Šveitsis on olukord ikka juba väga vabakäiguvanglat meenutav).

Mina olin esimesed 5 aastat nõukaaja koolis õnnelik, õnnelikud olid ka minu klassikaslased. Praegu pole keegi koolieluga rahul.
Jah, olid kehalise normid, jah, matemaatika oli mulle raske (praegu oleksin koolis juba oivik, nii alla on nõudmised matemaatikas käinud), aga mul ei ole viha nende ainete ega õpetajate osas. Sain oma väljateenitud “kolmed” kätte, ega elu sellepärast seisma ei jäänud. Kuid kõige selle juures oli mul koolis TURVALINE olla. Praegu ei ole koolis mingit turvatunnet. On ainult üks hoolimatuse tunne igal rindel ja igas valdkonnas.
Mis pöördest paremuse suunas te küll siin räägite?

#3265089:

Kägu 25.10, 14:55. Panin küll esimese reaktsioonina miinuse, aga tegelikult… aitäh et oma mõtteid siin nii pikalt julgesid jagada. Sellist nõuka-nostalgiat pole ma tõesti varem kohanud, aga küllap on Eestis palju inimesi, kes samamoodi mõtlevad… Saan aru, et 90-ndad olid keerulised ajad, eriti siin elavatele venelastele. Siiski veidi kurb, et sa siiani suuremat pilti ei näe ja ei ole neid aegu suutnud lahti mõtestada ja 90-ndate eelses “turvalises” nõuka-mullis elamist igatsed.

Olen keeleõpetaja ja suhtlen absoluutselt igast rahvusest inimestega juba viimased 4 aastat. Tean lugusid Idast ja Läänest, Põhjast ja Lõunast. Minu maailmapilt on nii lai, kui lai see veel üldse olla saab. Mis pilti ma sinu meelest veel näha ei suuda?
Me elame praegu ühiskonnas, kus ei või lapsele kurja pilgugagi otsa vaadata ka siis, kui see laps juba kriminaalse tegevusega tegeleb. Laps saab trauma.
EV taasiseseisvumine algab üliräpaselt ja ülikitsarinnalise mõtlemisviisiga: meie esiemad viidi Siberisse, aga me nüüd neid okupante peksame! Ja eriti kerge saak olid lapsed ja eriti mõnus oli peksta Eesti kultuuri sulandunud ja eesti keelt perfektselt valdavaid pool- ja täisvenelasi!
Neid inimesi, kes neid 90. aastatel toimunud jõledusi mäletavad, on terve põlvkonna jagu. Ja 90% Eesti venelastest vihkab 90. aastaid – sellest olen nüüd küll suutnud aru saada.
Üks asi on vaesus, ühe impeeriumi pankrotistumine, teine asi on räige vaimne vägivald LASTE kallal!

Need paljukiidetud Läänest tulnud täiskasvanud on olnud selle 4 aasta jooksul minu halvimad õpilased! Nad on niiiiiii rumalad, võrreldes nõukaaegsest koolist tulnutega, et igasugune soov ja isu selliseid õpetada kaob ära. Lääne kool on KOHUTAVALT nõrk ja vilets võrreldes nõukaaegse kooliga. Ja sama nõrgaks ja viletsaks ja ikka 10x vägivaldsemaks on tänaseks päevaks muutunud ka EV kool.

Kui näen tänaval meie noori (pole oluline, kas eestlased või venelased), siis esimese reaktsioonina tahaks lihtsalt plehku pista nende eest: nii lärmakad, enesekesksed, rumalad ja kasvatamatud on nad!

Ja võid kindel olla, nõuka-nostalgia on vähemalt 50% EV elanikkonnast, sh ka eestlastel.
Meie riigieksamite edetabelis sageli esikohta hoidev Narva Pähklimäe Gümnaasium toimib puhtalt nõukaaegse kooli põhimõtetel. Ja tead, selle kooli vilistlased on oma koolile elu lõpuni tänulikud. Selle kooli lõpetanud umbkeelsed venelased õpivad 3 kuuga eesti keele A2 tasemel selgeks, kui vaid tajuvad selle keele vajalikkust oma karjääris. Nii korralikult on nad selles nõukastiilis koolis õppinud õppima. Ja selle kooli pooled lõpetanutest lähevad kohe Lääne parimatesse ülikoolidesse õppima ja siin oma potsentsiaali ei raiska.
Nõukaaegne pedagoogika on puhas kuld! Ja on seda tänapäevalgi!
Norra eliitkoolid võtsid Narva Pähklimäe Gümnaasiumi nõukaaegsed mataülesanded enda õpikutesse, nii heal tasemel on nõukaaegne kool praeguse saastatootmisvabrikuga võrreldes!

#3265324:

Nõuka-nostalgiast

Mina käisin koolis 1980. aastatel, oma lapsepõlve suhtun küll nostalgiaga, aga mitte nõuka-aega. Miks me ei räägi 20. sajandi I poole koolist (Eesti Vabariigis olid suurepärased pedagoogikateadlased – Peeter Põld, Johannes Käis, tugevad gümnaasiumid, hea kutseharidus), vaid nõuka-aja koolis, mis oli osa kommunistlikust propagandast ja kommunistlikust kasvatusest (Makarenko). Link ajakirja Nõukogude Kool digiteeritud numbritele (sisukordadest piisab), tutvuge palun: https://www.digar.ee/arhiiv/et/kollektsioonid?id=4405

See pioneeride kirjandus – lugesin hiljuti uuesti läbi Kangelaspioneerid, mis mulle lapsena meeldis. Nüüd hakkas halb seda lugedes, milline kohutav ajupesu ja propaganda. Vanapaberisse läks see raamat. Kesklinna kooli lapsena aeti ka meid kord (muidu käisid seal vist vene koolid) igavese tule juurde seisma, valgete põlvikutega. Ühel vene õpetajannal oli meeletu probleem, et meil lehve peas pole. Karjus meie peale. 1980. aastate venestamine – hirmus, lihtsalt jäle. Kalašnikovi aja peale kokku panemine, lasketiir, marlimaskide õmblemine, marssimine, sõjaline õpetus, klassivennad vene sõjaväe ohus, kohustuslik pioneeride paraadil jt paraadidel osalemine, nõudmine astuda komsomoli (ajupesu ja ähvardused nelja silma all), vene sõjaveteranid, kes eesti keelt ei rääkinud ja kelle venekeelseid sõjamälestusi me pidime kuulama ja ei tohtinud välja näidata, et aru ei saa. See oli riigipoolne (režiimipoolne) vaimne vägivald, mis meid igapäevaselt saatis. Lisaks sellele oli ka koolivägivald tänapäevases mõttes täiesti olemas, ka õpetajate-poolne.

Jah, ma sain koolist hea hariduse (üldjuhul olid meil tugevad ja mõistlikud õpetajad, laulev revolutsioon päästis ka komsomolist), aga hea hariduse said tavaliselt eesti koolist veel alles hiljuti ka minu lapsed. Pähklimäe kooli fenomeni ma tean, mu pojal on üks kursavend, suisa sõber, sellest koolist. Miks Eesti vene koolid Pähklimäe mudelit ei kasuta?

Seda nõuka-nostalgitsemist lugedes on mul mitmest asjast kahju. Mul on kahju venelastest, kes oma ajaloolisele kodumaale 1990. aastatel ei läinud. Mul on kahju eestlastest, et venelased 1990. aastatel oma ajaloolisele kodumaale ei läinud. Mul on kahju, et siinsed venelased arvavad, et neil on õigus selle riigi ja inimeste vastu vihane olla ja samas siin oma vihas elada ja seda kasvatada. Ja mul on kahju, et mind see kõik endiselt ärritab, kuigi ma olen kogu selle propaganda kunagi läbi teinud.

Nõukaajal kuulasid koolides Vene veteranide heietusi, praegu kuulad koolis EV poliitikute propagandaloenguid EL-i ja demokraatia teemadel. Julged propagandistile provokatiivseid küsimusi esitada, langed kogu kooli häbimärgistamise alla.
Kas feminism, LGBT, veganlus ja tehnokraatia ei ole praegu propaganda? On, hullem kui nõukapropaganda. Saksa ja USA tehnokraatlikus diktatuuriühiskonnas, kus iga WC-s käik tuleb ID-kaardiga registreerida on parem nõukaajast või? Ikka hullem on see. Kordades hullem.
Ei pidanud need perfektset eesti keelt rääkivad venelased siit küll 90. aastatel Venemaale ära sõitma. Need olid ideaalselt integreerunud sisserändajad. Kuidas küll tänapäevast liberalismi (ametlik “õige” poliitilie suunitlus) pooldav inimene üldse võib mõelda sellest, et nii kuulekaid riigikodanikke tahab kuskile minema kupatada! Häbi-häbi! Ei valda sa veel korrektselt uuema aja retoorikat!

Sõjalise tunnid olid lahedad, kalašnikovi lahti võtta oli äge, sõjalise õppused olid ülilahedad seiklusmängud! Püssist laskmise ehe emotsioon on tänaseni veel meeles! Kui saaks, prooviks kuskil lasketiirus uuemate relvadega laskmist. Vibust lasen ma väga hästi ja täpselt.

Pildikesed tänapäeva liberaalsest koolist: lausloll ja laisk laps ähvardab peale “kahe saamist”õpetaja koolist lahti lasta. Õpetaja lastaksegi lahti. Ta ei oska sellisele voostrile individuaalselt läheneda.
Riigil pole erivajadustega lastele erikoole ega klasse. Kool paneb häda sunnil iga suvalise õpetaja HEV-lapsi õpetama. Tulemus: looma kombel käituvad lapsed on vaid 6 h päevas hoitud, mitte midagi nad ei õpi, neid õpetanud õpetajatel (kes oma halvimaski unenäos ei soovinud HEV-e õpetama hakata) on närvid läbi, diagnoosiks eluaegne ärevushäire.
Vahetunnis röögivad lapsed loomahäälega. Neid ei tohi keelata – nad peavad ennast välja elada saama. Nende klassijuhataja läheb pensionile ühest kõrvast kurdina.

Kas sa tahad öelda, et nõukaaja koolis oli midagigi võrdväärselt neile jäledustele, mis EV koolis on igapäevasteks saanud?

#3265362:

Kas me räägime koolisüsteemist, riigikorrast või mõlemast?

Ma jään enda juurde, et nõukaaegne kool oli seotud režiimiga rohkem kui praegune. Ka Eestis on võimalik praegu lastel sõjalisi mänge mängida ja õpetust saada – skaudid, noorkotkad ja kodutütred. Koolisüsteemi see kohustuslikuna integreeritud pole. Sulle meeldis, mulle ei meeldinud omal ajal – kohustuslik oli mõlemale. Sõjalise õpetajaks oli umbkeelne vene sõjaväelane ka, kes lipule iga tunni alguses au anda lasi. Koolides loengud? Minu laste kool oli nii tavaline, et seal käis korra linnaosavanem rääkimas. Tundides käisid lapsevanemad oma tööst rääkimas.

USA-s ühes ülikoolis ma töötasin mingil ajal ja polnud seal mingit kaardiga tualetis käimist, ikka vabalt avanevaid uksi kasutasime ja kuskil registreerima ka ei pidanud. See on sul küll nüüd kuskilt vene propagandast üles võetud väide – jaa, Vene propaganda tegutseb ka siiani ning päris tugevalt Eesti, Läti ja Leedu suunal. Mina lapsepõlves KTV (kesktelevisioon?) ei vaadanud ja seda I Balti oma praegu ka mitte.

Mis veel? Ahjaa 1990. aastatel ja suurepäraselt integreerunud venelased? See pidi küll nali olema ???? Pigem ma usun Tanja Mihhailovat, kes kunagi ütles, et Kohtla-Järvel lapsena elades ta ei teadnud, et eestlased isegi olemas on. Vene koolides ju eesti keelt polnud ja kooliharidus oli üldse 10 klassi eesti kooli 11 klassi (hiljem 12 klassi) vastu. Väidetavalt olla ka eesti koole tahetud 10-klassiliseks teha, aga selle vastu oli pikaaegne haridusminister Ferdinand Eisen, kes siis 1980 Gretškinaga asendati. Tänu Eisenile jäi eesti kool okupatsiooni ajal eesti kooliks, sh ka oma õpikutega (mitte vene koolide tõlgitud õpikud).

Olen nõus, et koolis on tänapäeval rohkem korda vaja. Nõuka-aega tagasi aga kindlasti mitte.

Kiibiga tualetid on Saksamaal ja Šveitsis, USA-s minnakse sinna saatjaga. USA-s käib lihtsalt üleüldine netis inimeste järele luuramine, Skype vestlusi kuulatakse pealt jne jne. Ameeriklased naersid juba 90. aastatel, kui mainisin neile USA-d kui vaba maad, praegu ei julge nad sellise jutu peale enam naerda ka, vaikivad vaid hirmust.
Ise oled Eesti meediast töödeldud tohlakas.

Pähklimäe on hea näide sellest, kuidas nõukaaegne kool tänapäeva ühiskonda juba eliitinimesi toodab, sest ülejäänute tase on liberalismis juba allapoole igasugust arvestust langenud.

Marssimist ja sõjalist õpetust kõigi õppuste ja laagritega oleks EV kooli juba 1. klassist alates vaja, siis ehk õpiks noored peale ümbritseva keskkonna vaimse ja füüsilise reostamise ka sõna kuulama ja midagigi kasulikku tegema, mitte internetis arvutimänge mängides oma päevi õhtusse saatma.

Vastu pead said90. just suurepäraselt integreerunud vene või segaperekondade LAPSED, kes padunatsionalistide vihast, mõnitustest ja vaimsest vägivallast ikka korralikult aru ka said. Päris venelasi eijulgenud me verised rahvuslased puutuda – mine tea, mis korda oleks saatnud. 90. jäi palju inimesi teadmata kadunuks.

#3265398:

Natuke USA meediat ka nõukogude lapsepõlve kohta. Eestis ikka nii nukker polnud kui Ukrainas, meil oli see punane minevik veidi lühem olnud, vanavanemad mäletasid veel aega enne sõda

https://www.forbes.com/sites/katyasoldak/2017/12/20/this-is-how-propaganda-works-a-look-inside-a-soviet-childhood/?fbclid=IwAR0zrb5t7n0XFymsCv6Wky7_vmpom6da1O4O8bfc1JW4EJq4PSHGWWbTes8#7b15bc713566

Ma ei hakanud seda sinu propagandalinki lahtigi tegema. Ukraina majandus on praegugi õitsva kapitalismi tingimustes ülivilets.
Aga sellist poliitpropagandast tingitud lapsepõlve nagu mina ja tuleb välja, et veel tuhanded minuvanused venelased ja poolvenelased tunda said 90. alguse EV koolis, ei soovi oma vihavaenlaselegi.
Ei mäleta, et ühtegi last ühiskondlikult ja süsteemselt tema rahvuse pärast nõukaajal nii oleks mõnitatud, nagu minuga tehti!!!!!
Miskipärast 90. aastate venelaste rikutud lapsepõlvest ja mõnitamistest USA vaikib. Poliitika.

#3265089:

Siiski veidi kurb, et sa siiani suuremat pilti ei näe ja ei ole neid aegu suutnud lahti mõtestada ja 90-ndate eelses “turvalises” nõuka-mullis elamist igatsed.

Miks ei ole eestalsed ajaloos toimunud sündmusi endale siiamaai lahti mõtestatud, pidevalt räägitakse küüdimtamisest ning justkui süüdistades tänapäeva vene noori selles?