Teema: Igatsen taga nõukaaegset koolikorda

Alustasin kooliteed olümpia aastal, ühes väikelinna mammutkoolis. meid oli klassis 42, parelleele 3 või 4, suur osa mu klassikaaslasi jälestab senini oma kooliaega. Jõhker koolikiusamine käis, mingit erilist sümpaatiat oli vaid mõne üksiku õpetaja suhtes. Füüsika õpetaja käis tunni ajal klassi taga pudelist kosutust võtmas, matemaatika õpetajaga kulus meil kolmandik tunni ajast tunni alustamiseks – õppisime vaikselt tunni alustamist (6-ndas klassis), kehalise tundide kohta pole mul ühtegi head sõna – kuigi täitsin noorte meistri normi näiteks murdmaa suusatamises ja käisin klassi esindmas kohalikel rahvajooksudel. Aga palliviset vihakn senini – ei ole ükski õpetajatest suutnud mulle õpetada tehnikat nii, et ma vähemalt kolme normi oleks välja visanud, sama teema oli mu emal ja ka on mu lastel. Samuti suutsin ma vaevu hüpata kaugust kolme peale. Kooli ujumistunnid õpetasid mulle ujumise vihkamist. Alles nüüd, mitukümmend aastat hiljem suudan ma ujumisest mõnu tunda. Oma laste pealt näen, et tegelikult on päris mitu ainet sellised, kus ma mingeid tulemusi ei hindaks. Kehaline võiks olla just harjumuste tekitamiseks, erinevate sprodialadega tutvumiseks, et laps leiaks omale meeldiva liikumisvõimaluse. Samuti ei hindaks ma muusikat. Pakuks lastele võimalust laulda, õpetaks lihtsamat noodikirja ja kindlasti annaks lastele võimaluse omandada algtasemel mingi pilli mäng (minu lastel on õnneks see võimalus olnud, küll kooliväliselt). Samuti ootaks ka kunstiõpetuselt pigem erinevate tehnikate harjutamist. Et lapsed oskaksid eri materjale kasutada. Oma laste pealt näen, et isegi ühe pere lapsi ei saa kuidagi samadesse raamidesse mahutada.

Mingit nõuka kooli nostalgiat mul ei ole. Ei kiida tolleaegset õppekorraldust, kui vana teksa koolivorm oli natukegi meele järgi,siis ruuduline vormiseelik ei meeldinud kellelegi – isegi kõhna tüdruk oli sellega nagu liikuv heinasaad. Küll õmmeldi seelikul voldid ülevalt kokku või siis tehti seelik üldse kitsaks – muutmata kujul kandsid seelikut vähesed. Pioneeri kaelarätt koogiti koti või tasku põhjast välja ainult kaelaräti kontrollile esitamiseks. Keegi seda kaelarätiks ei kutsunud, see oli kõnekeeles KALTS ja seda ka sellena koheldi.

Oktoobrilaste ja pioneeride isamaalise töö eest kannavad praegusel ajal hoolt nii skaudid, gaidid, noorkotkad kui ka kodutütred, valik on suur ja olen hästi kursis, mida neis orgnisatsioonides tehakse. Sõjalise tunde meil enam õnneks tüdrukutel ei olnud, poiste sõjaliste tunni aeg õpetati meile meditsiini alustõdesid: mida teha aatompommi plahvatuse ajal jms, õnneks ka praktilisi oskusi nagu näiteks haava sidumine. Püssi laskmisest olen ma suutnud terve elu kõrvale nihverdada, no ei taha lihtsalt seda teha.

Lõpetasin keskkooli juba muutuste ajas. Ma ei saa kurta oma hinnete üle,keskmine hinne oli lõputunnistusel 4,5 kuid praegu tagasi vaadates ma küll midagi ihaldusväärset seal ei näe. Ei olnud koolis kord parem, ei olnud õpetajad paremad, seega mina küll ei nostalgitse.

Miks peaks eestlased ennast kuidagi süüdi tundma, et venelased siinseid 90. aastaid vihkasid? Miks peaks me neile isegi kaasa tundma? Kas venelased tunnevad ennast kuidagi süüdi, et eestlased vihkasid siinseid 40., 50., 60., 70. ja 80. aastaid? Vihkasid vangistust raudse eesriide taga, vihkasid kogu seda punapropagandat, millest just koolisüsteem oli läbi imbunud. See pioneerielu, mida sina kiidad, oli meie jaoks võõra võimu poolt peale surutud, loomuvastane tsirkus. Ja võiksin siin pikalt jätkata…
Pioneerielu toredam osa (lõkked, matkad, sõlmed, jne) on muide 1:1 skautide pealt kopeeritud ja skautidega võib siiani ühineda iga laps. (Keegi siin väitis vastupidist, aga skaudid on aga täielikult apoliitiline ja mittesõjaline organisatsioon).

90. aastatel juhtus see, et venelased, kes seni olid siinset maailmanurka osaks oma suureks kodumaast pidanud, olid sunnitud mõistma, et nad on siin immigrandid, kes on siia sattunud okupatsioonivõimude poliitika tulemusena. Neil oli valik – kas leppida selle saatusega ja võtta omaks siinsel maal tekkima hakkav uus kord, sh näiteks ka muutused koolikorras – või, kolida oma ajaloolisele kodumaale. Isiklikus plaanis oli see perede ja siin sündinud laste jaoks keeruline aeg, aga selles keerulisuses ei olnud süüdi eestlased, vaid just seesama nõuka-aeg, mille tagajärjel nad üldse siia olid sattunud.

Jah, võib ju mõelda, et mingid asjad olid vanasti koolis paremini korraldatud – mitte vaid nõuka-koolides, vaid ka enne sõda siin Eestis. Ja mitte ainult Eestis. Kord oli koolides karm üle kogu maailma, eriti n-ö vanas Euroopas. Paraku saavutati see kohati tänapäeva mõistes täiesti vastuvõetamatute vahenditega – nt füüsiline karistus keelati briti erakoolides alles aastal 1998, riigikoolides 1986. Aga aeg on edasi läinud – tänapäeva lapsi enam vanade meetoditega kasvatada ei saa. Selle uue ja õige otsimisega on nagu ikka – vahel minnakse rappa, mingi muudatusega keeratakse vint üle, jne. Igasugune progress käib spiraali mööda – et edasi minna, minnakse mõnes asjas vahel ka tagasi.
Minul minevikunostalgiat ei ole. Töötan igapäevaselt noortega, kes on ärksad, toredad, targad ja julged oma arvamust välja ütlema – ei ole neil tänapäeva kooli produktidel häda midagi. See, milline võiks olla meie lastelaste ja nende laste kool, jäägu juba järgmiste, aga mitte meiesuguste nõuka-aegsete põlvkondade otsustada.