Esileht Koolilaps Igatsen taga nõukaaegset koolikorda

Näitan 5 postitust - vahemik 91 kuni 95 (kokku 95 )

Teema: Igatsen taga nõukaaegset koolikorda

Postitas:
Kägu

Siiski veidi kurb, et sa siiani suuremat pilti ei näe ja ei ole neid aegu suutnud lahti mõtestada ja 90-ndate eelses “turvalises” nõuka-mullis elamist igatsed.

Miks ei ole eestalsed ajaloos toimunud sündmusi endale siiamaai lahti mõtestatud, pidevalt räägitakse küüdimtamisest ning justkui süüdistades tänapäeva vene noori selles?

Alles kuulsin, kuidas venelased eesti lapsi fašistieks hüüdsid…

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ma IGATSEN nõukaaegset kooli!!!

Issand, kui ilus aeg see oli. Ilus, tumesinine pihikseelik tüdrukutel, kenasti patsi punutud juuksed tüdrukutel (mitte täiu ja tinge lehvitavad lahtised juuksed, nagu tüdrukutel praegu). Range kord ja VAIKUS koolimajas. Meeldis see ringiratast jalutamine vahetunnis, kus kõik olid õpetaja silma all. Ruuduline plisseerseelik oli ka väga ilus ja sobis mulle imehästi.

Niisugune algus välistab kahjuks igasuguse võimaluse selle postitaja, ilmselt trolli juttu tõsiselt võtta 🙂

Vähe sellest, et viimne kui üks minu naissoost tuttavatest jälestab paljast mälestust sellest ruudulisest plisseerseelikust, aga et keegi võis armastada vahetunnis ringiratast jalutamist??? Ja mis koolis oli nõukaajal range kord ja VAIKUS???

Telefoni torkimine on tunduvalt parem kui jalutamine, eks ole?
Ja lõhkised teksad, kapuutsiga dressikas, naba ja õlgu paljaks jättev pluus on ruudulisest seelikust kenamad?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Alustasin kooliteed olümpia aastal, ühes väikelinna mammutkoolis. meid oli klassis 42, parelleele 3 või 4, suur osa mu klassikaaslasi jälestab senini oma kooliaega. Jõhker koolikiusamine käis, mingit erilist sümpaatiat oli vaid mõne üksiku õpetaja suhtes. Füüsika õpetaja käis tunni ajal klassi taga pudelist kosutust võtmas, matemaatika õpetajaga kulus meil kolmandik tunni ajast tunni alustamiseks – õppisime vaikselt tunni alustamist (6-ndas klassis), kehalise tundide kohta pole mul ühtegi head sõna – kuigi täitsin noorte meistri normi näiteks murdmaa suusatamises ja käisin klassi esindmas kohalikel rahvajooksudel. Aga palliviset vihakn senini – ei ole ükski õpetajatest suutnud mulle õpetada tehnikat nii, et ma vähemalt kolme normi oleks välja visanud, sama teema oli mu emal ja ka on mu lastel. Samuti suutsin ma vaevu hüpata kaugust kolme peale. Kooli ujumistunnid õpetasid mulle ujumise vihkamist. Alles nüüd, mitukümmend aastat hiljem suudan ma ujumisest mõnu tunda. Oma laste pealt näen, et tegelikult on päris mitu ainet sellised, kus ma mingeid tulemusi ei hindaks. Kehaline võiks olla just harjumuste tekitamiseks, erinevate sprodialadega tutvumiseks, et laps leiaks omale meeldiva liikumisvõimaluse. Samuti ei hindaks ma muusikat. Pakuks lastele võimalust laulda, õpetaks lihtsamat noodikirja ja kindlasti annaks lastele võimaluse omandada algtasemel mingi pilli mäng (minu lastel on õnneks see võimalus olnud, küll kooliväliselt). Samuti ootaks ka kunstiõpetuselt pigem erinevate tehnikate harjutamist. Et lapsed oskaksid eri materjale kasutada. Oma laste pealt näen, et isegi ühe pere lapsi ei saa kuidagi samadesse raamidesse mahutada.

Mingit nõuka kooli nostalgiat mul ei ole. Ei kiida tolleaegset õppekorraldust, kui vana teksa koolivorm oli natukegi meele järgi,siis ruuduline vormiseelik ei meeldinud kellelegi – isegi kõhna tüdruk oli sellega nagu liikuv heinasaad. Küll õmmeldi seelikul voldid ülevalt kokku või siis tehti seelik üldse kitsaks – muutmata kujul kandsid seelikut vähesed. Pioneeri kaelarätt koogiti koti või tasku põhjast välja ainult kaelaräti kontrollile esitamiseks. Keegi seda kaelarätiks ei kutsunud, see oli kõnekeeles KALTS ja seda ka sellena koheldi.

Oktoobrilaste ja pioneeride isamaalise töö eest kannavad praegusel ajal hoolt nii skaudid, gaidid, noorkotkad kui ka kodutütred, valik on suur ja olen hästi kursis, mida neis orgnisatsioonides tehakse. Sõjalise tunde meil enam õnneks tüdrukutel ei olnud, poiste sõjaliste tunni aeg õpetati meile meditsiini alustõdesid: mida teha aatompommi plahvatuse ajal jms, õnneks ka praktilisi oskusi nagu näiteks haava sidumine. Püssi laskmisest olen ma suutnud terve elu kõrvale nihverdada, no ei taha lihtsalt seda teha.

Lõpetasin keskkooli juba muutuste ajas. Ma ei saa kurta oma hinnete üle,keskmine hinne oli lõputunnistusel 4,5 kuid praegu tagasi vaadates ma küll midagi ihaldusväärset seal ei näe. Ei olnud koolis kord parem, ei olnud õpetajad paremad, seega mina küll ei nostalgitse.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma ei tea, kas see on just nõuka-nostalgia? Ma ei tea, kuivõrd teistsugune, rangem, oli kord demokraatlike riikide koolides 30-40 aastat tagasi. Me peaks väga hästi teadma demokraatlike riikide igapäevaelu 30-40 aastat tagasi, tegemaks vahet, mis oli tollal teisiti sellepärast, et meil oli siis nõukogude kord, ja mis oli tollal teisi kui praegu sellepärast, et siis oli lihtsalt teistsugune aeg, nii siin kui mujal maailmas.
Igatahes, mulle ka tundub, et tollal olid õpetajad suuremad autoriteedid kui praegu ja tulenevalt sellest oli ka koolides rohkem korda. Üldse olid minu meelest kõik täiskasvanud tollal suuremad autoriteedid kui praegu. Ei olnud mingit roosat ila, et räägi lapsega, laps on isiksus, kui laps jonnib, siis tuleb temaga rääkida, kuni oled tema probleemist aru saanud jne jne.
Võib-olla on asi ka selles, et mina käisin 1970ndatel ja 1980ndatel väikeses maa-alevi 8-klassilises koolis, aga minu lapsed, kelle kogemustele tuginedes saan võrrelda, käivad praegu pealinna ja kogu Eesti ühes suuremas mammutkoolis. Seal maakoolis oli meid klassis 24 ja meil oli üle mitme aasta suurim klass. Keskkoolis käisin küll rajoonilinna suures koolis, kus oli kolm paralleeli, igas 30 õpilast. Aga ka selles koolis oli tundides kord majas. Oleks olnud kujuteldamatu, et tunni ajal keegi õpilastest räägiks õpetajale vahele või jalutaks oma suva järgi mööda klassi ringi.
Ma arvan, see, mis toimub praegu koolis, on seesama, mis toimub igal pool mujal laste ja täiskasvanute suhetes. Kui mina olin laps ja minu emale tulid tema sõbrannad külla, siis ma läksin oma tuppa ega kuulanud täiskasvanute jutte pealt. Täiesti ennekuulmatu oleks olnud, kui ma oleks läinud nende juurde ja nõudnud, et nad kuulaks minu ümberjutustust viimasest loetud raamatust või “Onu Remuse juttudest” või vaataksid minu uut kleiti. Ka ei tulnud mul pähegi minna ema sel ajal, kui tal olid külalised , tülitama sooviga, et ta mulle uued patsid pähe punuks.
Aga tänapäeva lapsed just seda kõike teevadki. Mul on tunne, et lastel on juua, süüa, uusi patse, taskurätikut, vaja just siis, kui emal-isal on muud tegemist. Et nad nagu konkureerivad tähelepanu pärast külalistega. Ja vanemad ei pane neid paika, vaid jätavadki külalise tähelepanuta, ja punuvad lapsele uued patsid, vaatavad tema joonistusi, teevad talle võileiba ja lubavad tädisid tüüdata lapsikute küsimustega.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Miks peaks eestlased ennast kuidagi süüdi tundma, et venelased siinseid 90. aastaid vihkasid? Miks peaks me neile isegi kaasa tundma? Kas venelased tunnevad ennast kuidagi süüdi, et eestlased vihkasid siinseid 40., 50., 60., 70. ja 80. aastaid? Vihkasid vangistust raudse eesriide taga, vihkasid kogu seda punapropagandat, millest just koolisüsteem oli läbi imbunud. See pioneerielu, mida sina kiidad, oli meie jaoks võõra võimu poolt peale surutud, loomuvastane tsirkus. Ja võiksin siin pikalt jätkata…
Pioneerielu toredam osa (lõkked, matkad, sõlmed, jne) on muide 1:1 skautide pealt kopeeritud ja skautidega võib siiani ühineda iga laps. (Keegi siin väitis vastupidist, aga skaudid on aga täielikult apoliitiline ja mittesõjaline organisatsioon).

90. aastatel juhtus see, et venelased, kes seni olid siinset maailmanurka osaks oma suureks kodumaast pidanud, olid sunnitud mõistma, et nad on siin immigrandid, kes on siia sattunud okupatsioonivõimude poliitika tulemusena. Neil oli valik – kas leppida selle saatusega ja võtta omaks siinsel maal tekkima hakkav uus kord, sh näiteks ka muutused koolikorras – või, kolida oma ajaloolisele kodumaale. Isiklikus plaanis oli see perede ja siin sündinud laste jaoks keeruline aeg, aga selles keerulisuses ei olnud süüdi eestlased, vaid just seesama nõuka-aeg, mille tagajärjel nad üldse siia olid sattunud.

Jah, võib ju mõelda, et mingid asjad olid vanasti koolis paremini korraldatud – mitte vaid nõuka-koolides, vaid ka enne sõda siin Eestis. Ja mitte ainult Eestis. Kord oli koolides karm üle kogu maailma, eriti n-ö vanas Euroopas. Paraku saavutati see kohati tänapäeva mõistes täiesti vastuvõetamatute vahenditega – nt füüsiline karistus keelati briti erakoolides alles aastal 1998, riigikoolides 1986. Aga aeg on edasi läinud – tänapäeva lapsi enam vanade meetoditega kasvatada ei saa. Selle uue ja õige otsimisega on nagu ikka – vahel minnakse rappa, mingi muudatusega keeratakse vint üle, jne. Igasugune progress käib spiraali mööda – et edasi minna, minnakse mõnes asjas vahel ka tagasi.
Minul minevikunostalgiat ei ole. Töötan igapäevaselt noortega, kes on ärksad, toredad, targad ja julged oma arvamust välja ütlema – ei ole neil tänapäeva kooli produktidel häda midagi. See, milline võiks olla meie lastelaste ja nende laste kool, jäägu juba järgmiste, aga mitte meiesuguste nõuka-aegsete põlvkondade otsustada.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt
Näitan 5 postitust - vahemik 91 kuni 95 (kokku 95 )


Esileht Koolilaps Igatsen taga nõukaaegset koolikorda