[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]siis ju tore kui sinu mees ütleb,et see k6igest raha ,mis s6idule kulub.siis ta ikka tahab su juurde tulla ja ei hooli sellest,et s6idu peale palju raha läheb.minu mees ütleb alati,et pole m6tet s6idu peale raha raisata s6it ju kallis.aga kui joomise peale palju raha läheb siis ei lähe kalliks.vahest ajab lihtsalt vihale.v6iks ju kasv6i korra kuus meid vaatama tulla.ei peagi ju tihti käima.aga lihtsalt ei raatsi s6idu peale raha raisata.mina pean raatsima.vahest m6tlen ,et miks siis ültse edasi suhelda.kui meid vaatama tulla ei taheta.[/tsitaat]
Kuule, su mehel on prioriteedid ikka totaalselt paigast ära. Parem mine tast üldse lahku, kui tal viina peale kahju pole raisata aga pere peale ei raatsi… :(( Sul peaks hea meel olema, et sellisest tolgusest lahti saad!
Teema: Igatsus.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]paistab küll nii jah.et ainult mina igatsen teda.esmaspäevast reedeni käib ta kogu aeg tööl.ütleb et pole m6tet laupäeval tulla ja pähapäeval jälle minna.raiskab s6idu peale ainult raha.arusaadav.ega ma ise ka ei tahaks ainult üheks päevaks minna ja siis jälle tagasi minna.ei saagi ültse koos olla.mis teha kui olukord selline on .ja meil lihtsalt pole ette nähtud koos olla=([/tsitaat]
Vahemaa on ainult 100 km ja ei saa kokku juba nii pikka aega.
…. minu suur armastus sõitis 200 km nädalas mitu korda edasi-tagasi. Kolmapäeva õhtul tuli peale tööd ja neljapäeva hommikul kell viis hakkas tagasi sõitma, et tööle jõuda. Siis päev vahet ja tuli reede õhtul peale tööd ja sõitis esmaspäeva hommikul kell viis tagasi, et tööle jõuda. Nädalas kokku siis 800 km. Nüüdseks elame koos ja enam sõitma ei pea. Tema lahkudes pillisin alati. Ja igatsus tekkis ka peaaegu alati kuigi kohtumiste vahed olid väga lühikesed. Õnneks kolisime kokku.
Lisan veel, et see mees on minu teine armastus. Ei ole mu laste isa. Laste isaga tundsin lõpuks, et üksi on palju kergem, sest loota saab ainult endale ja see on kindel. Kui laste isa välja kolis oli väiksem laps alles 2 kuune ja vanem laps just 2 aastat saanud. Väga suur kergendus oli. Olin õnnelikum kui mehega koos, sest teadsin, et kõikide asjadega pean ise hakkama saama. Ja nii ma müttasin oma põngerjatega üksi kuni poeg hakkas 4 saama. Siis tundsin, et minu ellu mahub peale laste veel keegi. Varem ei tahtnud, sest lapsed olid esmatähtsad ja mingit suhet luua ja hoida laste kõrvalt ma ei tahtnud. Uue mehega nüüdseks 7 aastat koos elanud.
Mõtle sinagi hoolikalt järgi, mis on sulle ja su lastele parim. Mees majas pole mingi näitaja.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
