Viimased paar nädalat oleme iga päev kordi teineteisele helistanud. Kohtunud paar korda nädalas. Nüüd aga olen terve päeva ilma ta kõnedeta pidanud olema, ja ma hakkan igatsusest ja kurvastusest vaikselt hulluma.
Eile õhtul sai pikalt räägitud ja koos oldud, nii mõndagi sai südamelt räägitud. Suhe pole teab kui kaugele arenenud, pigem selline õrn ja ilus alguse asi. Sai räägitud üsnagi palju. Ma tegelikult ei tea, ehk ta ehmatas ära, või tõmbus tagasi. Me ei rääkinud mingitel äärmiselt tõsistel teemadel. Aga mina olin tol õhtul see, kes teda esimesena suudles. Üks suudlus. Mitte midagi muud. Aga see tunne, mis mul tol hetkel kõhust läbi käis, see oli meeletu. Tuleb tunnistada, et olen armunud. Ja nüüd mõtlengi, et ehk ma ehmatasin ta ise eile ära.
Ma ei ole enam selline totu nooruke plika. Vanus on viisaks 30+, aga tunnen end tõesti plikatirtsuna.
Teate – ma ei taha, et ta mu elust ära kaoks.
Olen talle täna paar korda helistanud, korra hommikul ja korra õhtul. Ei tahaks vinti üle keerata. Aga igatsus ajab hulluks … Mis siis saab, kui ta enam ei helistagi …
Teema: Igatsus ajab hulluks
Sa võtsid riski ja eks nüüd pead oma riski tulemusega toimetulema. Oled sa kindel ,et ta on üldse vaba. Ehk istub oma perega koos ja ta ei saa lihtsalt sulle helistada ega sinu kõnesid vastuvõtta. Arvan, et vindi oled sa juba ülekeeranud, nüüd sõltub kõik sellest kui vaba see inimene on ja kas ta üldse tahab sinuga suhelda. Sest mida sa ootad, see on talle ilmselge. Kui tema tahaks lihtsalt suhelda ilma mingi armumiseta, siis ta enam sinuga ühendust ei võta.
Ilmselt abielumees, kel pole lihtsalt pere kõrvalt aega.
Issand küll, ma tahaks ka niimoodi tunda…
Ilus tunne küll, aga palun ära talle rohkem helista. Järgmine samm on tema teha, hoian pöialt, et ta selle teeks 🙂
arvan ka, et tõmbu nüüd ise pisut tagasi, meestele meeldib ise jahimees olla, mitte vastupidi.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
