Mnjahh. Olen siin, kuhu kartsin sattuda. Selelgipoolest tunnen, et olen teinud elus õiged valikud.
Mul oli ekskallimaga kohutavalt suur suhe. Oli väga suur tõmme, sobivus ja samal ajal olid täpselt sama suured põhimõttelised eriarvamused.
Need eriarvamused (tema on religioosselt teisest keskkonnast) olid tõesti põhimõttelist laadi, mis takistasid meie suhtel edasi minemast.
Kuigi ma armastasin teda, ei suutnud ma nõus olla tema elukreedoga. Stiilis: Jumal annab lapsed, küll ta siis annab ka raha. Ei, ta ei olnud vaene. Elas ju pealtnäha viisakat elu. AGa nägin, kuidas see kõik käis kuidagi kogukonnasiseselt üksteist aidates. Samas võiks ju öelda, et armas. Kuid see hakkas mulle väga vastu, ei sobi lihtsalt mu põhimõtetega.
Leidsin peale lahkuminekut kaaslase, kellega saame maailmaasjadest peaaegu et täiuslikult sarnaselt aru. Me arvestame alati teineteisega ja armastame teineteist. Hoolime ja hoiame kokku. Oleme abielus, meil on kaks tütart.
Ja pagan, ma ei saa hingest välja ekskallimat. Kuigi olen ta tuhat korda välja kirjutanud oma südamest. Ma olen tema poolt väga haiget saanud ja tean, et ei taha selle inimesega koos olla. Kuid ma ei saa midagi teha, hingelise läheduse ja ka kire mõttes jääb ta alati minu sisse elama.
See on nii vastik tunne. Ja ebaõiglane mu abikaasa suhtes. Ebaõiglane siis nimelt on mõtlemine ekskallimale. Aga kord poole aasta jooksul tulevad need mõtted ikka ise mu juurde….
Nt üks asi, mis temaga oli. Koos olles oli alati maailm kirgastes värvides. Seda on raske seletada. Aga nt mereääres istudes oli meri nii tugev sinine, puud nii kirkad rohelised…
Praegu abikaasaga mul ei ole seda ja pole ka kunagi olnud. Samas on 100% usaldus, mõistmine.
Kas keegi on sarnases situatsioonis? On olemas mingeid tehnikaid, kuidas saada välja oma mõtetest inimesi, keda sa sinna ei oota? Soovin oma mehega koos olla ikka elu lõpuni, seega olen tõesti end temale pühendanud ja vastupidi.
