Poiss on 2 ja poolene, vaatamata igasugustele ponnistustele ei ole ikka veel hakanud ise potile küsima ja pott on minu jaoks pidev stressiallikas. Alustasime potitamisega juba tiba enne 2 aastseks saamist (pott oli juba varemgi olemas) ja ikka panin teda sinna peale. Siis tuli kõhukinnisuse periood ja jätsin lapse rahule. Ta pole ise mitte kunagi poti vastu huvi tundnud ja pole tal ka mingit imelist \”klõpsu\” ära käinud. Ikka mina olen suunanud ja pingutanud. Nüüd viimasel kuul oleme saanud kenasti juba toas olles potil käidud, aga muidugi ainult nii, et kui näen, et ta hoiab kinni, panen ta ise potile ja ta ei protesteeri – teeb kõik kenasti ära. Sel nädalal aga on täielik streik, ei lase potile enam panna, vistab vibusse ja röögib, ise ka ei küsi ja ei lähe. Hoiab tagasi ja siis laseb diivanisse või püksi lihtsalt. Panen talle mähkut vaid siis kui väljas oleme või pikemad sõidud, muidu oleme ikka ilma. Märjad püksid talle eriti ka ei mõju.
Ma enam ei tea, mida peaksin tegema. Päevas tuletan talle mitmeid kordi meelde, et kui on pissihäda (eriti kui näen, et ta hoiab nokust kinni), siis mine istu ilusti potile. Ei riidle, ei pahanda, kui püksi tuleb, aga no mitte mingit edasiminekut ei ole olemas. Tunnen end täiesti saamatuna ja kurbus tuleb peale. Laps hakkab järgmisest nädalast paaril korral lasetaias käima, ehk see aitab, aga proovipäeval nägin, et nad seal ka küsivad ainult, et kes tahab potile ja minu poisil on loomulikult alati vastuseks EI TAHA.