armumise objektile oma tunnetest teada andsin. Olukord on nii nõme, sest ma puutun selle inimesega nii paar korda nädalas õpingute tõttu kokku. No ja siis ta lihtsalt purjetab minust pea püsti mööda, nagu ta ei näekski mind. See on nii alandav! Ilmselgelt minu südame avamine valmistas talle piinlikkust, kuid ma pidin seda tegema, ses mul oli tõesti tunne, nagu läheksin ma lõhki, kui veel kauem suud kinni hoian. Nüüdne olukord on aga veelgi hullem, sest lootus on kadunud. 🙁 Mõistan, et selline käitumine on argpüksile omane, ta oleks ju võinud viisakalt vastata, et ei ole huvitatud, kuid argpüksina ei saanud suud lahti ning vastas pigem ignoreerimisega. Mõtlemata, kui solvav see on.
Vabandan, et kirjutan siia pereinimeste foorumisse, olles ise veel noor ja pereta, kuid see on ainus koht, kus vähegi elu liigub ja vastatakse ja ehk elukogenumad viitsivad lohutada või kogemusi jagada! Lihtne on sõbrannadel öelda, et aja pea püsti ja ole ise sama uhke ja ära tee tast välja. Aga miks see siis ei toimi? Juba kuid on möödunud ja ma ikka ei saa tunnetest ta vastu üle! 90% oma ajast ma ainult mõtlen tema peale, ükskõik, mida muud ma samal ajal ka ei teeks.