Ma olengi see veidrik, kes ise omale kingitusi teeb ????
Minu kunagine ämm oli ka selline, kes tegi endale kingitusi. Tekitas lapselastes sellega palju segadust. Sest pakkis need kingid ära ja pani kuuse alla. Ja siis lapselapsed olid kurvad, et nemad said kõik ühe kingi ja siis hakkas tulema: vanaema, vanaema, vanaema, vanaema jne. Vanaemal oli kümme kinki, neil paar tükki. Ise ta lapselastele kinke ei teinud, ainult endale. Minu arust imelik inimene. Iga kord leppisime kokku, et ta ei tee nii, ostku endale mis tahab, aga ärgu hakaku neid “kinke” laste juuresolekul endale kinkima. Siis harutas neid suure elevusega lahti ja ütles, oi, vanaema sai uue telefoni, oi, vanaema sai kuldkõrvarõngad jne. Aga ikka lasi edasi.
Meil oli kunagi kombeks vana-vanemate juures jõule veeta. Selle juurde kuulus muidugi ka kingituste jagamine. Meid, lapselapsi oli siis kokku kuus tüdrukut ja igale ühele pani paki oma pere ja vanaema välja arvatud mu täditütrele, kellele kuhjati nii palju pakke kuuse alla, kui tädi ja vanaema rahakott lubas. Mäletan kibedaid pisaraid, kui preili pakist Baby Borni välja võttis ja järgmisest rääkiva papagoi lisaks kõigele muule, mis ta sai. Või uhke lindistava mikrofoniga maki ajal mil ma isegi ei osanud unistada, et sellises asjad olemas on. Kui teised said juba deodorante ja sokke siis preilile kingiti näiteks Harry Potteri raamatuid. Et jutule õige kontekst anda siis peab mainima et esimesed sellised jõulud olid umbes 30 aastat tagasi.
Praegu, kui mul omal on pere ja lapsed vaatan sellele tagasi ja mõtlen, kas nad oleks saanud veel õelamalt käituda.
Aga teemast nii palju, et praegu unistan kuuse alt leida ehituspoe kinkekaarti, Miele cat and dog tolmuimejat vôi täisautomaatset espressomasinat.