Teema: II sambast, aga pereelu, mitte rahateema.

#3274384:

Sooviksin mitte astuda selles teemas arutlussse teise samba eformi üle ega selle üle, miks ja kas on sealt raha välja võtmine rumal või tark.

Sooviksin, et see oleks puhas suhteteema, sest ma vajan nõu ning kõrvaltvaataja pilku.

Oleme üle 20 aasta abielus. Minu elus oli mitmeaastane periood, mil mu mees maksis kõik meie kulud ja vedas mind välja peaaegu põhjast – olin sõltuv teatud retseptiravimitest ja kulutasin sinna kogu oma palga, laenasin lisa, SMS laenud, valed (näiteks, et mingi haigus ja ravikuud või et varastati paljaks jne), kogu absoluutne põhjaskäik. Kõike tegin, peale varastamise ja seksuaalse petmise. Mees keskendus sellele, et mul on haigus (ma mõtlesin selle välja nii madalale langesin) ja pidas mind ülal, muretses jne. Rohkem detaile ma ei tahaks lisada. Lihtsalt kogu valede jõledus.

Lõpuks oli mul võlgu umbes kolme aasta Eesti keskmise jagu. Mees vedas mu sellest välja. Rääkisin talle ära. Ta jäi minuga ja koos maksime neid minu võlgu ja koos käisime psühhiaatrite juures jne jne. Võlad sain maha aastaga, võtsin lisatöökoha, mees võttis KAKS lisatöökohta ja sõltuvusest olen vaba ikka rohkem kui 5 aastat.

Lapsed on täiskasvanud ja väga edukad rahaliselt, abi ei vaja ega taha. Kummalgi armukest ei ole ja kõik, millest mees räägib, on mõeldud meile ühiselt. Ta teeb plaane, kuidas me koos vanad oleme ja mida me selleks saame selle rahaga teha. Temal II sammast pole.

Mul on väga suur II sammas. Üle 60 000 saaksin kätte pärast tulumaksu maksmist. Olen kõrgepalgaline, aga ei taha enam tööl käia. Vanust kopikas alla 50.

Mina aga ei tahaks….seda raha temaga jagada. Ei tunne enam lähedust, tunnen ainult tänutunnet ja eks harjunud ka. Ma näen, et see raha annaks mulle võimaluse oma viimased tegusad aastakümned ( ???? ) elada, nagu mina tahan. Ma saaksin selle 60 000+ ga rahulikult elada ilma tööl käimata mingi viis aastat, sest omaette päris minu korter mul on, hetkel üürilistest tühi, uue mööbiga jne. Lisaks on veel üks minu enne abielu soetatud korter, kus ka üüriline sees ja üür tiksub. Umbes 290eur tuleb sealt kuus. kui see 60 000 otsa saab, saan selle korteri müüa (ca 180 000 – 190 000 praegu, 160 000 saaks igal juhul – asukoht, asukoht, asukoht) Mingi aja saaks töötukassast ka lisa. Ja siis saaksin juba pensionile jääda.

Üksindust armastan (jah, ma tean umbmääraselt, mis see on, sest mehe töö viis ta sageli 4-9 kuuks kodust ära). Uut meest ei taha. Meie praeguse korteri, mis on abielu ajal ostetud, jätaksin mehele. Nagu vabanduseks. Lastel on oma kinnisvara olemas rohkem kui piisavalt (palju vanu surnud sugulasi, kelle ainus pärija on olnud mu mees, kes siis kinkis need kinnisvarad edasi lastele).

Alates sõltuvusest vabanemisest olen rahaliselt pereellu panustanud piisavalt ja mu töötasu on umbes 2,5 mu mehe palka. Rahalist puhvrit mul pole, st säästud on tühised ja need ma jätaksin mehele.

Tunnen end tänamatuna. Aga see mõte lahutusest ja vabadusest tundub nii meelitav. Tänutunne aga sunnib jääma. Samas mina ei meedi enam talle, vähemalt mitte kui naine ja tema ajab mind närvi. Tema lahutusest ei taha kuuldagi, paar korda tülide ajal on aastate jooksul kõneks tulnud. Truu on ta ka. Päris tsölibaadis me ei ela.

Tänan lugemast. Mõistke hukka või öelge, et te kaaluksite ka lahkuminekut ja mittejagamist. Kas elaksite inimesega, kellele te eriti ei meeldi ja kes teile enam eriti ei meeldi, aga kellele olete tohutult tänu võlgu? Aga rahaliselt?

Kirjelduse järgi on elu olnud sinu vastu helde ja mõistmatu on, miks sa seda hinnata ei oska.

Ja miks pidite te kahel töökohal rügama ja mees sinu võlgu maksma , kui sa oleksid saanud oma varukorteri maha müüa ja kõik korda ajada? Tundub, et oled algusest peale selles suhtes isekas mölakas olnud.

A. Ühisvara
B. Oled kindel, et see on 60 ja mitte 20 000?

Ma sinu rahaküsimusi lahkama ei hakka. Vastan lihtsalt peale pikka abielu mahajäetu seisukohast. Tee sellele suhtele lõpp ja kiiresti! Mitte keegi ei taha tegelikult elada koos inimesega, kes elab temaga vastutahtmist või tänutundest. Ükskõik kui valus alguses see ka ei oleks, iga sinu otsusega venitatud päev raiskab sinu mehe elu. Las mees saab võimaluse leida enda kõrvale keegi, kellega vanaduspäevad koos veeta. 50+ pole veel eriti vana, mees jõuab uue elu rajada.

Arvesta ka sellega, et u. 2000€ aastas kulub vabatahtliku ravikindlustuse peale. Ja ilma kindlustuseta vanemaks jääda ma ei riskiks.

60 000 juures peab ikka väga korralik palk olnud olema.
ma ei saa kohe üldse aru, miks siis olo võlgu makstes vaja neid lisatöökohti üldse?

Ikkagi inimene unustab oma plaanide tegemisel ara koige olulisema. Narko ja ravimite soltuvuse. Soltlased ei tohi mingil juhul jaada koju tiksuma, vaid peavad elama eesmargistatud elu. Mingid sambad ja mehed pole siin uldse olulised. Mees saaks kindlasti hakkama ka ilma sinu kogutud 60 000 ta. Kui on terve ja stabiilne kuju. Aga soltuvuse taastekkel ei jagu sul endal sellest rahast kuigi kauaks. Vanemat naist enam kahjuks ukski mees oma rahadega laenudest ja naljast-kulmast paastma ei torma.

Kardan, et enamusel kadedus ei lase siin teemas erapooletu olla. Kõrgepalgaline naine, kellel on võimalik umbes 50-aastaselt töölkäimine lõpetada, mees seljast maha raputada ja säästudest-kinnisvarast oma elu lõpuni elada, ilma laste tuleviku pärast muretsemata ja uut meest oma ellu vajamata – see on tavainimese jaoks täiesti ennekuulmatu vabaduseaste, röögatu luksus. Sellist inimest lihtsalt peab kohe püüdma kuidagi hirmutada, häbistada, kohustada ja ähvardada.

Teemasse ka nüüd. Minu meelest ei ole isekas. Kui jätad oma osa ühisvarana soetatud korterist mehele, siis sellest täiesti piisab ja see peaks küll igati korvama mehele lisatöö ja mure, mida ta sinu pärast mõned aastad tegi ja tundis. (Ärgem unustagem, et kogu ülejäänud aja 20-aastasest abielust sai mees mõnusasti muretult oma hobipalgal tiksuda.) Kellegi tänuvõlg ei pea olema surmani, ühel hetkel saab see makstud ja minu meelest teemaalgataja ei tee oma mehele liiga.

#3274501:

Närvidele käib aegajalt. Totrad pisiasjad, mõttetu kirjeldada. Probleem ei ole temas, ikka puhtsalt minus. Näiteks viimati käis närvidele see, kuidas ta hingas ???? ja enne olin sisimas raevust plahvatamas, kuna ei suutnud taluda, et ta vaatas oma arvutist kolmandat vana korvpallimatši järjest. Ta vaatas seda kõrvakappidega. See ei tohiks üldse minu asi ju olla, MIDA ta vaatab.

Kui elus on olnud ka suuremaid probleeme, ei saa nagu väga häirida pisiasjad. Probleemi selles näites pole. Kui sa tahad väga väga üksi elada, siis räägi sellest mehega ja vaata, mis välja tuleb. Oled välja toonud sellise tuleviku plussid. Aga kas oles ka miinuste peale mõelnud? Kooselus on samuti ju mõlemad olemas. Tee mingi kalkulatsioon.
Mina olen läbi teinud kunagi tee, kus olin sarnaselt toeks oma alkohoolikust mehele. See on paljude inimeste elu osa, rohkem, kui sa arvad. Lihtsalt enamusel inimestest ei ole mängus niisuguseid rahasid, palkasid ega pärandusi, mis niisama sülle kukuvad ja peresid laiali jagatakse. Mis teeb muidugi asjad raskemaks.

Mulle on alati tundunud kõige halvemad variandid sellised, kus inimene müüb maha oma kinnisvara ja siis elab sellest rahast, sest iial ei tea ju, mis ettearvamatud kulud tulla võivad. Korterimüügi rahast elamine on riskantne ja mõttetu raha raiskamine. Puuduks igasugune tagavaraplaan ja kindlustunne.

Kui ma oleksin sina, siis ostaksin veel ühe korteri, mida saaksin välja üürida, ja elaksin üürirahadest. Sul on ju suur palk, tee praegu intensiivset tööd natuke aega, osta veel üks korter (paremal juhul kaks) ja hakka edaspidi elama üüritulust. Kraabi kõik krossid kokku, et enda seljatagune kindlustada.

Mehe kohapealt ei oska nõu anda. Soovitan vaid kindel olla, et sa pärast lahkuminekut enam kunagi ta abi ja toetust ei vaja, sest seda sa ilmselt enam ei saaks.