Esileht Pereelu ja suhted II sambast, aga pereelu, mitte rahateema.

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 61 )

Teema: II sambast, aga pereelu, mitte rahateema.

Postitas:
Kägu

Sooviksin mitte astuda selles teemas arutlussse teise samba eformi üle ega selle üle, miks ja kas on sealt raha välja võtmine rumal või tark.

Sooviksin, et see oleks puhas suhteteema, sest ma vajan nõu ning kõrvaltvaataja pilku.

Oleme üle 20 aasta abielus. Minu elus oli mitmeaastane periood, mil mu mees maksis kõik meie kulud ja vedas mind välja peaaegu põhjast – olin sõltuv teatud retseptiravimitest ja kulutasin sinna kogu oma palga, laenasin lisa, SMS laenud, valed (näiteks, et mingi haigus ja ravikuud või et varastati paljaks jne), kogu absoluutne põhjaskäik. Kõike tegin, peale varastamise ja seksuaalse petmise. Mees keskendus sellele, et mul on haigus (ma mõtlesin selle välja nii madalale langesin) ja pidas mind ülal, muretses jne. Rohkem detaile ma ei tahaks lisada. Lihtsalt kogu valede jõledus.

Lõpuks oli mul võlgu umbes kolme aasta Eesti keskmise jagu. Mees vedas mu sellest välja. Rääkisin talle ära. Ta jäi minuga ja koos maksime neid minu võlgu ja koos käisime psühhiaatrite juures jne jne. Võlad sain maha aastaga, võtsin lisatöökoha, mees võttis KAKS lisatöökohta ja sõltuvusest olen vaba ikka rohkem kui 5 aastat.

Lapsed on täiskasvanud ja väga edukad rahaliselt, abi ei vaja ega taha. Kummalgi armukest ei ole ja kõik, millest mees räägib, on mõeldud meile ühiselt. Ta teeb plaane, kuidas me koos vanad oleme ja mida me selleks saame selle rahaga teha. Temal II sammast pole.

Mul on väga suur II sammas. Üle 60 000 saaksin kätte pärast tulumaksu maksmist. Olen kõrgepalgaline, aga ei taha enam tööl käia. Vanust kopikas alla 50.

Mina aga ei tahaks….seda raha temaga jagada. Ei tunne enam lähedust, tunnen ainult tänutunnet ja eks harjunud ka. Ma näen, et see raha annaks mulle võimaluse oma viimased tegusad aastakümned ( 🙂 ) elada, nagu mina tahan. Ma saaksin selle 60 000+ ga rahulikult elada ilma tööl käimata mingi viis aastat, sest omaette päris minu korter mul on, hetkel üürilistest tühi, uue mööbiga jne. Lisaks on veel üks minu enne abielu soetatud korter, kus ka üüriline sees ja üür tiksub. Umbes 290eur tuleb sealt kuus. kui see 60 000 otsa saab, saan selle korteri müüa (ca 180 000 – 190 000 praegu, 160 000 saaks igal juhul – asukoht, asukoht, asukoht) Mingi aja saaks töötukassast ka lisa. Ja siis saaksin juba pensionile jääda.

Üksindust armastan (jah, ma tean umbmääraselt, mis see on, sest mehe töö viis ta sageli 4-9 kuuks kodust ära). Uut meest ei taha. Meie praeguse korteri, mis on abielu ajal ostetud, jätaksin mehele. Nagu vabanduseks. Lastel on oma kinnisvara olemas rohkem kui piisavalt (palju vanu surnud sugulasi, kelle ainus pärija on olnud mu mees, kes siis kinkis need kinnisvarad edasi lastele).

Alates sõltuvusest vabanemisest olen rahaliselt pereellu panustanud piisavalt ja mu töötasu on umbes 2,5 mu mehe palka. Rahalist puhvrit mul pole, st säästud on tühised ja need ma jätaksin mehele.

Tunnen end tänamatuna. Aga see mõte lahutusest ja vabadusest tundub nii meelitav. Tänutunne aga sunnib jääma. Samas mina ei meedi enam talle, vähemalt mitte kui naine ja tema ajab mind närvi. Tema lahutusest ei taha kuuldagi, paar korda tülide ajal on aastate jooksul kõneks tulnud. Truu on ta ka. Päris tsölibaadis me ei ela.

Tänan lugemast. Mõistke hukka või öelge, et te kaaluksite ka lahkuminekut ja mittejagamist. Kas elaksite inimesega, kellele te eriti ei meeldi ja kes teile enam eriti ei meeldi, aga kellele olete tohutult tänu võlgu? Aga rahaliselt?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 12 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Oledki tänamatu, aus oleks, et maksaksid mehele sellest 60nest tuhandest ära selle osa, mis mees maksis sinu laenuks.
Ainult selgita, mis nipiga oled sa lühikese ajaga 60 000 neto pensionisammast kogunud.
Ja su jutt on utoopia – et alguses elad sellest 60 000 viis aastat (oled alla 50ne), siis müüd korterist -elad sellest ja lõpuks pensionist (millisest?). Ja millist töötukassa toetust sa loodad saada, kui sa tööl ei käi?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Sooviksin mitte astuda selles teemas arutlussse teise samba eformi üle ega selle üle, miks ja kas on sealt raha välja võtmine rumal või tark.

Sooviksin, et see oleks puhas suhteteema, sest ma vajan nõu ning kõrvaltvaataja pilku.

Oleme üle 20 aasta abielus. Minu elus oli mitmeaastane periood, mil mu mees maksis kõik meie kulud ja vedas mind välja peaaegu põhjast – olin sõltuv teatud retseptiravimitest ja kulutasin sinna kogu oma palga, laenasin lisa, SMS laenud, valed (näiteks, et mingi haigus ja ravikuud või et varastati paljaks jne), kogu absoluutne põhjaskäik. Kõike tegin, peale varastamise ja seksuaalse petmise. Mees keskendus sellele, et mul on haigus (ma mõtlesin selle välja nii madalale langesin) ja pidas mind ülal, muretses jne. Rohkem detaile ma ei tahaks lisada. Lihtsalt kogu valede jõledus.

Lõpuks oli mul võlgu umbes kolme aasta Eesti keskmise jagu. Mees vedas mu sellest välja. Rääkisin talle ära. Ta jäi minuga ja koos maksime neid minu võlgu ja koos käisime psühhiaatrite juures jne jne. Võlad sain maha aastaga, võtsin lisatöökoha, mees võttis KAKS lisatöökohta ja sõltuvusest olen vaba ikka rohkem kui 5 aastat.

Lapsed on täiskasvanud ja väga edukad rahaliselt, abi ei vaja ega taha. Kummalgi armukest ei ole ja kõik, millest mees räägib, on mõeldud meile ühiselt. Ta teeb plaane, kuidas me koos vanad oleme ja mida me selleks saame selle rahaga teha. Temal II sammast pole.

Mul on väga suur II sammas. Üle 60 000 saaksin kätte pärast tulumaksu maksmist. Olen kõrgepalgaline, aga ei taha enam tööl käia. Vanust kopikas alla 50.

Mina aga ei tahaks….seda raha temaga jagada. Ei tunne enam lähedust, tunnen ainult tänutunnet ja eks harjunud ka. Ma näen, et see raha annaks mulle võimaluse oma viimased tegusad aastakümned ( 🙂 ) elada, nagu mina tahan. Ma saaksin selle 60 000+ ga rahulikult elada ilma tööl käimata mingi viis aastat, sest omaette päris minu korter mul on, hetkel üürilistest tühi, uue mööbiga jne. Lisaks on veel üks minu enne abielu soetatud korter, kus ka üüriline sees ja üür tiksub. Umbes 290eur tuleb sealt kuus. kui see 60 000 otsa saab, saan selle korteri müüa (ca 180 000 – 190 000 praegu, 160 000 saaks igal juhul – asukoht, asukoht, asukoht) Mingi aja saaks töötukassast ka lisa. Ja siis saaksin juba pensionile jääda.

Üksindust armastan (jah, ma tean umbmääraselt, mis see on, sest mehe töö viis ta sageli 4-9 kuuks kodust ära). Uut meest ei taha. Meie praeguse korteri, mis on abielu ajal ostetud, jätaksin mehele. Nagu vabanduseks. Lastel on oma kinnisvara olemas rohkem kui piisavalt (palju vanu surnud sugulasi, kelle ainus pärija on olnud mu mees, kes siis kinkis need kinnisvarad edasi lastele).

Alates sõltuvusest vabanemisest olen rahaliselt pereellu panustanud piisavalt ja mu töötasu on umbes 2,5 mu mehe palka. Rahalist puhvrit mul pole, st säästud on tühised ja need ma jätaksin mehele.

Tunnen end tänamatuna. Aga see mõte lahutusest ja vabadusest tundub nii meelitav. Tänutunne aga sunnib jääma. Samas mina ei meedi enam talle, vähemalt mitte kui naine ja tema ajab mind närvi. Tema lahutusest ei taha kuuldagi, paar korda tülide ajal on aastate jooksul kõneks tulnud. Truu on ta ka. Päris tsölibaadis me ei ela.

Tänan lugemast. Mõistke hukka või öelge, et te kaaluksite ka lahkuminekut ja mittejagamist. Kas elaksite inimesega, kellele te eriti ei meeldi ja kes teile enam eriti ei meeldi, aga kellele olete tohutult tänu võlgu? Aga rahaliselt?

Kirjelduse järgi on elu olnud sinu vastu helde ja mõistmatu on, miks sa seda hinnata ei oska.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Oledki tänamatu, aus oleks, et maksaksid mehele sellest 60nest tuhandest ära selle osa, mis mees maksis sinu laenuks.

Ainult selgita, mis nipiga oled sa lühikese ajaga 60 000 neto pensionisammast kogunud.

Ja su jutt on utoopia – et alguses elad sellest 60 000 viis aastat (oled alla 50ne), siis müüd korterist -elad sellest ja lõpuks pensionist (millisest?). Ja millist töötukassa toetust sa loodad saada, kui sa tööl ei käi?

Ma jätaksin talle oma osa sellest korterist, mille ostsime koos abielu ajal. Selle korteri ostmisel andsin mina ca 55% summast ja pool selle korteri maksumusest on kuskil 110 000 minimaalselt.

Hilisematel aastatel on majapidamiskulud olnud peaaegu kõik minu katta, sest mehel on suhteliselt väike töötasu ja tavalielt mul lihtsalt polnud vaja temalt rahalist panust küsida. Bensiin, riided, teinekord toidupood, mingi kodune vidin, telefoniarve jne – minu jaoks on mehe selline panus täiesti ok.

II sammas – pole seal mingit nippi. Sest mul on tõesti suur töötasu olnud palju aastaid. Sambaga liitudes oli mu palk ligikaudu 2x suurem kui presidendil. Lisaks siis preemiad jms. Praegu on vähem, saan parimal juhul umbes 3000 kätte.

Utoopiast. Esmalt oleks mul ju aasta oma palgast iga kuu vähemalt 1000 säästa, sest sammas avaneb ju aasta pärast umbes ja siis mul poleks mehega seonduvaid kulusid ja ühise korteriga seonduvaid lulusid.

Jah, seejärel elaks umbes 5 aastat sellest 60 000+ eurost + üürnikult tulev raha + mingid kuud töötu abiraha. Siis saaks see II samba raha otsa. Ka need u 12 000, mis õnnestuks eesoleva aastaga veel kõrvale panna.
Siis müüksin selle teise korteri, milles mul on praegu üürnik ja elaksin selle rahaga edasi. 170 000 euroga elaksin ma ilusasti umbes 120 kuud ehk 10 aastat ja oleksin lõpuks umbes 64 – ja see korter müüks ka kallimalt, kui on aega müüa. No ja siis saabuks pensioniiga ja I sammas. Kui tööstaaž välja ei anna (praegu on 31 aastat staaži ja ma pole süvenenud, palju vaja on), siis rahvapensioni saan ikka. Vajadusel kindlasti saan ka selle korteri, kus ma siis elaksin, müüa (see on 3-toaline) ja kolida 1-toalisse.

Ja kuigi mul rahalisi säääste pole, on mul veidi sääste kullas. Ja loodetavasti alles kauges tulevikus tulemas mulle kui ainsale lapsele veel üks kinnisvaratükk oma emalt.

Loodetavasti said rahaküsimused selgemaks.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 12 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ja miks pidite te kahel töökohal rügama ja mees sinu võlgu maksma , kui sa oleksid saanud oma varukorteri maha müüa ja kõik korda ajada? Tundub, et oled algusest peale selles suhtes isekas mölakas olnud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Oledki tänamatu, aus oleks, et maksaksid mehele sellest 60nest tuhandest ära selle osa, mis mees maksis sinu laenuks.

Ainult selgita, mis nipiga oled sa lühikese ajaga 60 000 neto pensionisammast kogunud.

Ja su jutt on utoopia – et alguses elad sellest 60 000 viis aastat (oled alla 50ne), siis müüd korterist -elad sellest ja lõpuks pensionist (millisest?). Ja millist töötukassa toetust sa loodad saada, kui sa tööl ei käi?

Ma jätaksin talle oma osa sellest korterist, mille ostsime koos abielu ajal. Selle korteri ostmisel andsin mina ca 55% summast ja pool selle korteri maksumusest on kuskil 110 000 minimaalselt.

Hilisematel aastatel on majapidamiskulud olnud peaaegu kõik minu katta, sest mehel on suhteliselt väike töötasu ja tavalielt mul lihtsalt polnud vaja temalt rahalist panust küsida. Bensiin, riided, teinekord toidupood, mingi kodune vidin, telefoniarve jne – minu jaoks on mehe selline panus täiesti ok.

II sammas – pole seal mingit nippi. Sest mul on tõesti suur töötasu olnud palju aastaid. Sambaga liitudes oli mu palk ligi 2x suurem kui presidendil. Praegu on vähem, saan umbes 3000 kätte.

Utoopiast. Esmalt oleks mul ju aasta oma palgast iga kuu vähemalt 1000 säästa, sest sammas avaneb ju aasta pärast umbes ja siis mul poleks mehega seonduvaid kulusid ja ühise korteriga seonduvaid lulusid.

Jah, seejärel elaks umbes 5 aastat sellest 60 000+ eurost + üürnikult tulev raha + mingid kuud töötu abiraha. Siis saaks see II samba raha otsa. Ka need u 12 000, mis õnnestuks eesoleva aastaga veel kõrvale panna.

Siis müüksin selle teise korteri, milles mul on praegu üürnik ja elaksin selle rahaga edasi. 170 000 euroga elaksin ma ilusasti umbes 120 kuud ehk 10 aastat ja oleksin lõpuks umbes 64 – ja see korter müüks ka kallimalt, kui on aega müüa. No ja siis saabuks pensioniiga ja I sammas. Kui tööstaaž välja ei anna (praegu on 31 aastat staaži ja ma pole süvenenud, palju vaja on), siis rahvapensioni saan ikka. Vajadusel saan ka selle korteri, kus ma siis elaksin, müüa (see on 3-toaline) ja kolida 1-toalisse.

Loodetavasti said rahaküsimused selgemaks.

Miks sa tood ei taha teha. 50 aastane ei peaks ennast ikka maha kandma. Kas sa ei karda, et tootuna joudeelu elama hakates void jalle sinna auku langeda. Kalduvus ju laenudeks jmt vastutustundetuks kaitumiseks on olemas, kui minevikku meenutada. Arvan et oleks turvalisem praegust elu jatkata. Voibolla sellised ebastabiilsed motted sul lihtsalt menopausiga seotud, lihtsalt ealine isearasus.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

A. Ühisvara
B. Oled kindel, et see on 60 ja mitte 20 000?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ja miks pidite te kahel töökohal rügama ja mees sinu võlgu maksma , kui sa oleksid saanud oma varukorteri maha müüa ja kõik korda ajada? Tundub, et oled algusest peale selles suhtes isekas mölakas olnud.

Ei saanud müüa, sest siis polnud need korterid veel minu käsutada, kuigi minu omad. Vanaema-vanaisa ning isa kodud, nad olid siis veel elus. Need ei ole ühisvara.

Aga mölakas olen ma muidugi ja isekas – sellest ma ju oma teemat alustasingi, et olen suure osa oma elust olnud mölakas.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 12 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kummaline mõtteviis. Koguaeg teiste seljas elamine. Alguses makstakse su võlad kinni ja siis tahad kodus lebotada ning tööl käivate kaasinimeste maksudest veel ka töötu abiraha saada. Mehele aga jalaga tagumikku ning arvad et elu nagu lill. Kui sul pensioniaeg kätte tuleb, siis kraabid ust.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ma sinu rahaküsimusi lahkama ei hakka. Vastan lihtsalt peale pikka abielu mahajäetu seisukohast. Tee sellele suhtele lõpp ja kiiresti! Mitte keegi ei taha tegelikult elada koos inimesega, kes elab temaga vastutahtmist või tänutundest. Ükskõik kui valus alguses see ka ei oleks, iga sinu otsusega venitatud päev raiskab sinu mehe elu. Las mees saab võimaluse leida enda kõrvale keegi, kellega vanaduspäevad koos veeta. 50+ pole veel eriti vana, mees jõuab uue elu rajada.

Please wait...
Postitas:
Kägu

A. Ühisvara

B. Oled kindel, et see on 60 ja mitte 20 000?

Ma ei saanud punktist A aru. Korter, kus me elame, on ühisvara. Mul on veel 2 korterit, mis seda ei ole.

Jah, veidi üle 60 000, kui jääb ikka niii, et 80% makstakse välja.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 12 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Arvesta ka sellega, et u. 2000€ aastas kulub vabatahtliku ravikindlustuse peale. Ja ilma kindlustuseta vanemaks jääda ma ei riskiks.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma sinu rahaküsimusi lahkama ei hakka. Vastan lihtsalt peale pikka abielu mahajäetu seisukohast. Tee sellele suhtele lõpp ja kiiresti! Mitte keegi ei taha tegelikult elada koos inimesega, kes elab temaga vastutahtmist või tänutundest. Ükskõik kui valus alguses see ka ei oleks, iga sinu otsusega venitatud päev raiskab sinu mehe elu. Las mees saab võimaluse leida enda kõrvale keegi, kellega vanaduspäevad koos veeta. 50+ pole veel eriti vana, mees jõuab uue elu rajada.

Aitäh. Jah, seda ma tõesti kaalun, et kui, siis kiiresti.

Mees kindlasti lahutust ei taha – tema elab minuga ju suuresti seepärast, et minul on raha ning tema saab töötada tööl, mis on ta hobi ja mina katan-toidan teda suurima heameelega. No ja muidugi on tal harjumus. Ja ega me sageli tülitse ning ühised sõbrad on meil jne jne. Tal on kodus hea rahulik, keegi ei nääguta, ei päri, ei käsuta, ei nõua, ei kohusta, ei virise jne.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 12 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Arvesta ka sellega, et u. 2000€ aastas kulub vabatahtliku ravikindlustuse peale. Ja ilma kindlustuseta vanemaks jääda ma ei riskiks.

Õige märkus! Aitäh! See tõesti oli kahe silma vahele jäänud kohe täiesti.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 12 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Koguaeg teiste seljas elamine.

No ei ole ju. Ma olen kogu aeg töötanud, ka kõige hullemal sõltuvuse ajal. Minu sotsmaksust on jagunud ikka väga paljudele abivajajatele. See kogunes riigikassasse ja jagati välja ju ka siis, kui kätte tulev palk läks diileritele.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 12 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

60 000 juures peab ikka väga korralik palk olnud olema.
ma ei saa kohe üldse aru, miks siis olo võlgu makstes vaja neid lisatöökohti üldse?

Please wait...
Postitas:
Kägu

60 000 juures peab ikka väga korralik palk olnud olema.

ma ei saa kohe üldse aru, miks siis olo võlgu makstes vaja neid lisatöökohti üldse?

Et saaks kiiremini võlad ja intressid maha. Suur osa võlgu oli ju inimestele. Need soovitas võlanõustaja ja psühhoterapeut asap ära maksta. Väga õige soovitus. Pank aga muidugi konsolideerimiseks laenu ei andnud. Seega võtsin sihiks maksta inimestele võlad mõne kuuga, kasvõi veri ninast välja. Pank aga võis oodata.

Ning lisaks ka see, et kuna ma raha majja polnud toonud, siis polnud mul isegi riideid 🙂 ega pesumasinat.

Psühhoterapeut soovitas muuta ka kodust elu võimalikult kiiresti võimalikult meeldivamaks ja teha muudatusi enesetunde parandamiseks. Süüa paremini, osta vajalik pesumasin, käia juuksuris, osta teine ja ehk kolmaski seelik selle ainsa kõrvale, minna teatrisse ja restorani, leida elus huvitavaid tegevusi jne jne. Minna trenni jne. Teha kodus päris sööki. Mina pidasin teist osaajaga töökohta vist 2,5 kuud. Mees pidas kaht osaajaga kohta umbes 4 kuud.

Seejärel saimegi eraisikutega ühele poole ning edasi siis kulus veel mitmeid kuid kuni finantsasutustega sain korda.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 12 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ikkagi inimene unustab oma plaanide tegemisel ara koige olulisema. Narko ja ravimite soltuvuse. Soltlased ei tohi mingil juhul jaada koju tiksuma, vaid peavad elama eesmargistatud elu. Mingid sambad ja mehed pole siin uldse olulised. Mees saaks kindlasti hakkama ka ilma sinu kogutud 60 000 ta. Kui on terve ja stabiilne kuju. Aga soltuvuse taastekkel ei jagu sul endal sellest rahast kuigi kauaks. Vanemat naist enam kahjuks ukski mees oma rahadega laenudest ja naljast-kulmast paastma ei torma.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Väga keeruline on mõista, mis hull raharöövel see sõltuvus oli, kui kahest presidendi palgast hakkama saamiseks ei jätkunud ja tuli SMS laenu juurde võtta.
Ja kui sul on nii suur palk, siis kuidas sa viie viimase aastaga ei ole suutnud midagi kõrvale panna?
Kui siiani mingit säästmisharjumust pole ja oled teatud elustiiliga harjunud, on raske uskuda su kalkulatsiooni sellest, kui pikalt nimetatud rahaga hakkama saaksid.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ikkagi inimene unustab oma plaanide tegemisel ara koige olulisema. Narko ja ravimite soltuvuse. Soltlased ei tohi mingil juhul jaada koju tiksuma, vaid peavad elama eesmargistatud elu. Mingid sambad ja mehed pole siin uldse olulised. Mees saaks kindlasti hakkama ka ilma sinu kogutud 60 000 ta. Kui on terve ja stabiilne kuju. Aga soltuvuse taastekkel ei jagu sul endal sellest rahast kuigi kauaks. Vanemat naist enam kahjuks ukski mees oma rahadega laenudest ja naljast-kulmast paastma ei torma.

Õige. Aga mul ei ole iseenesest plaanis jääda koju tiksuma, ma lihtsalt ei taha tööl käia. Mul on kaks hobi, millesse ma soovin siis rohkem aega panustada. Ka teha projektipõhiselt aegajalt oma senist tööd edasi, ainult et siis, kui mina tahan. Lõpuks on mul palju sõpru, kes mu lugu teavad ja kindlasti oskaksid nüüd ohumärke lugeda, kui peaksin tagasi langema. Seda aga ma arvan, et ei juhtu, sest mul juba on olemas asendussõltuvus, isegi kaks, mida samuti soovitas psühhiaater ja terapeut. Mõlemad on ok sõltuvused 🙂 Üks on teatud tüüpi muusika ja teine teatud tüüpi sport.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 12 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Oletame, et sa elad 100 aastaseks. Kui kaua sa saaksid ilma lisa teenimata jätkata oma praegust elustiili? Mis siis kui mehe panus sinu enesekindlusesse ja eneseusku on suurem kui sa arvad?
Äkki on sul võimalik võtta puhkust. Nädal. Selle nädala jooksul lähed kuhugi, kus oled üksi, toimetad üksi. Sotsiaalmeediat ei kasuta ja uurid välja, kui iseseisev sa tegelikult oled. Sul on kõrval armastav mees. Tõeliselt armastav mees. Ainult tõeliselt armastav mees on võimeline selliselt naist toetama. Nii et kui tõesti oled valmis üksi edasi minema, oleks rahaliselt õiglane, et tasud vähemalt osa võlga temale ära. See on mehe elamata elu, mille ta andis sinu kasutada. Mees panustas Sinusse ja õiglane oleks kui rahaliselt oleksid täiesti rahus kui lähed lahku. Muid sööb endasüüdistamine kogu su iseseisva elu ära ja oled üsna kiiresti uuesti tablettide sõltuvuses. Sul on iseseisvuda võimalik ainult siis kui oled eetiliselt täiesti puhas mehe ees. Nii et soovitan mehele kõik ärarääkida, otse, südamest. Võimalik, et saad iseseisvaks ilma midagi tegemata. Ava end mehe, et ta näeks, milline sa oled. Tõeliselt. Kui mees oleks jooma hakanud, teinud kiirlaene, mässinud end võlgadesse, kas sina oleks teda aidanud selles olukorras, makstes tema võlgasid pikalt veel tagant järgi. Ja kuidas sa tunneks, kui mees äkki leiab, et ta ei taha midagi enam naisega jagada, mis ta on kogunud sel ajal, kui sina võlgasid kinni tagusid ? Nii et räägi mehega, võimalik, et saate lähedasemaks kui enne ja võimalik, et saadki üksi jätkata. Aga arvesta, et võid elada 100 aastane ja pigem ära pensionipõlvega arvesta. Soovitaks selle rahaga endale töökoht luua, mis oleks jätkusuutlik ja põhineks oskustel mida oskad.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Väga keeruline on mõista, mis hull raharöövel see sõltuvus oli, kui kahest presidendi palgast hakkama saamiseks ei jätkunud ja tuli SMS laenu juurde võtta.
Ja kui sul on nii suur palk, siis kuidas sa viie viimase aastaga ei ole suutnud midagi kõrvale panna?

Noooh, ma olen elus VÄGA korduvalt 10 valuvaigisti või rahustitableti eest maknud ka neljandiku oma kuupalka. Ja päevas kulus neid 20-30 kindlasti. Ega’s diilerid lollid pole, nad said ju aru, et mind saab lüpsta, sest ma maksan mida iganes, et ainult saaks. Olen ka korduvalt taksoga sõitnud õhtul-öösel mitu korda risti läbi Eesti erinevate allikate juurde – sest poole sõidu pealt sain aru, et tabletid juba söödud ja uusi vaja, sest muidu ei saa hommikul tööle mindud.

Ühesõnaga – sõltlane suudab maha laristada KÕIK. Maha juua vast minu palka poleks võimalik olnud, aga tabletinarkomaanina – vabalt.

Viimase viie aastaga olen aidanud lapsi niipalju, et nad enam üldse materiaalset abi ei vaja 🙂 Kulda ikka natuke olen ostnud. Mehe ühe lähedase vanadekoduarved. Terve majapidamine – autod (va bensiin), remondid, söök, kommunaalid, riided, hambad (ikka pea täisring implantaate) jne jne. Ja kaks viimast aastat on oluliselt väiksem palk ka.

Loodetavasti said mu rahaküsimustes selgust.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 12 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Äkki on sul võimalik võtta puhkust. Nädal. Selle nädala jooksul lähed kuhugi, kus oled üksi, toimetad üksi. Sotsiaalmeediat ei kasuta ja uurid välja, kui iseseisev sa tegelikult oled.

Jah, väga hea sooitus. Juba mitu-mitu aastat olen ma eneses nii kindel, et käin igal aastal kaks korda (paariks) nädalaks üksi reisil. Ja nagu mainisin, mees käib mitme kuu kaupa ära, nüüd juba harvemini. Viimati oli ära mai keskelt juuli alguseni. Iseseisvusega probleemi pole, aga soovitus on see tõesti kasulik – proovida vett enne hüppamist.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 12 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kardan, et enamusel kadedus ei lase siin teemas erapooletu olla. Kõrgepalgaline naine, kellel on võimalik umbes 50-aastaselt töölkäimine lõpetada, mees seljast maha raputada ja säästudest-kinnisvarast oma elu lõpuni elada, ilma laste tuleviku pärast muretsemata ja uut meest oma ellu vajamata – see on tavainimese jaoks täiesti ennekuulmatu vabaduseaste, röögatu luksus. Sellist inimest lihtsalt peab kohe püüdma kuidagi hirmutada, häbistada, kohustada ja ähvardada.

Teemasse ka nüüd. Minu meelest ei ole isekas. Kui jätad oma osa ühisvarana soetatud korterist mehele, siis sellest täiesti piisab ja see peaks küll igati korvama mehele lisatöö ja mure, mida ta sinu pärast mõned aastad tegi ja tundis. (Ärgem unustagem, et kogu ülejäänud aja 20-aastasest abielust sai mees mõnusasti muretult oma hobipalgal tiksuda.) Kellegi tänuvõlg ei pea olema surmani, ühel hetkel saab see makstud ja minu meelest teemaalgataja ei tee oma mehele liiga.

Please wait...
Postitas:
Kägu

aga segab ta sind üldse kuidagi? selline paralleelne tiksumine võib olla täiesti toimiv. millalgi võib tekkida hetk, kus üksindus võtab maad ja siis on hea kui elav hing kõrval on. oma rahaasjad võite ka muul moel lahku lüüa.

Please wait...
Postitas:
Kägu

aga segab ta sind üldse kuidagi? selline paralleelne tiksumine võib olla täiesti toimiv. millalgi võib tekkida hetk, kus üksindus võtab maad ja siis on hea kui elav hing kõrval on.

Närvidele käib aegajalt. Totrad pisiasjad, mõttetu kirjeldada. Probleem ei ole temas, ikka puhtsalt minus. Näiteks viimati käis närvidele see, kuidas ta hingas 🙂 ja enne olin sisimas raevust plahvatamas, kuna ei suutnud taluda, et ta vaatas oma arvutist kolmandat vana korvpallimatši järjest. Ta vaatas seda kõrvakappidega. See ei tohiks üldse minu asi ju olla, MIDA ta vaatab.

Aga väliselt me oleme teineteisega rahulikud ja kumbki uksi ei pauguta ega halvasti ütle.

Jah, ma tean, et kui oled nii kaua koos elanud, siis tavaliselt mingi asi hakkab ikka närvidele. Neid vanu abielupaare, kes hetkekski teineteisele närvidele ei käi, on vähe. Aga ma pole kindel, miks ma peaksin seda taluma. Üldse mingit närvidele käimist.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 12 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mulle jaab mulje, et pohiprobleem selles ikka, et mees ei poora enam piisavalt tahelepanu sulle. Ja sa tahad vabaneda sellest tundest, mis ta sulle tekitab, ennast temastvlahti raputada. Voibolla isegi karistad teda, et jatad ta rahast ilma. Aga selle parast ei tasu ju palgatoost loobuda. Kummalisel kombel on just arvukad hobid ja lustielu need, mis inimese depressiooni ja soltuvusse viivad, mitte niivord kohustused.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Närvidele käib aegajalt. Totrad pisiasjad, mõttetu kirjeldada. Probleem ei ole temas, ikka puhtsalt minus. Näiteks viimati käis närvidele see, kuidas ta hingas 🙂 ja enne olin sisimas raevust plahvatamas, kuna ei suutnud taluda, et ta vaatas oma arvutist kolmandat vana korvpallimatši järjest. Ta vaatas seda kõrvakappidega. See ei tohiks üldse minu asi ju olla, MIDA ta vaatab.

Kui elus on olnud ka suuremaid probleeme, ei saa nagu väga häirida pisiasjad. Probleemi selles näites pole. Kui sa tahad väga väga üksi elada, siis räägi sellest mehega ja vaata, mis välja tuleb. Oled välja toonud sellise tuleviku plussid. Aga kas oles ka miinuste peale mõelnud? Kooselus on samuti ju mõlemad olemas. Tee mingi kalkulatsioon.
Mina olen läbi teinud kunagi tee, kus olin sarnaselt toeks oma alkohoolikust mehele. See on paljude inimeste elu osa, rohkem, kui sa arvad. Lihtsalt enamusel inimestest ei ole mängus niisuguseid rahasid, palkasid ega pärandusi, mis niisama sülle kukuvad ja peresid laiali jagatakse. Mis teeb muidugi asjad raskemaks.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Väga keeruline on mõista, mis hull raharöövel see sõltuvus oli, kui kahest presidendi palgast hakkama saamiseks ei jätkunud ja tuli SMS laenu juurde võtta.

Ja kui sul on nii suur palk, siis kuidas sa viie viimase aastaga ei ole suutnud midagi kõrvale panna?

Noooh, ma olen elus VÄGA korduvalt 10 valuvaigisti või rahustitableti eest maknud ka neljandiku oma kuupalka. Ja päevas kulus neid 20-30 kindlasti. Ega’s diilerid lollid pole, nad said ju aru, et mind saab lüpsta, sest ma maksan mida iganes, et ainult saaks. Olen ka korduvalt taksoga sõitnud õhtul-öösel mitu korda risti läbi Eesti erinevate allikate juurde – sest poole sõidu pealt sain aru, et tabletid juba söödud ja uusi vaja, sest muidu ei saa hommikul tööle mindud.

Ühesõnaga – sõltlane suudab maha laristada KÕIK. Maha juua vast minu palka poleks võimalik olnud, aga tabletinarkomaanina – vabalt.

Viimase viie aastaga olen aidanud lapsi niipalju, et nad enam üldse materiaalset abi ei vaja 🙂 Kulda ikka natuke olen ostnud. Mehe ühe lähedase vanadekoduarved. Terve majapidamine – autod (va bensiin), remondid, söök, kommunaalid, riided, hambad (ikka pea täisring implantaate) jne jne. Ja kaks viimast aastat on oluliselt väiksem palk ka.

Loodetavasti said mu rahaküsimustes selgust.

Selge 🙂 Ega see ju minu asi polegi, aga mul pole sõltuvustega kogemust oma tutvusringkonnast, siis ongi keeruline suhestuda ilmselt.

Aga nagu siin ka vist varem mainiti, siis keegi ei peaks elama koos kellegagi, kellega ta ei taha, rahast sõltumatult. Kuigi tundub, et Su mees tõesti väga armastab Sind.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mulle on alati tundunud kõige halvemad variandid sellised, kus inimene müüb maha oma kinnisvara ja siis elab sellest rahast, sest iial ei tea ju, mis ettearvamatud kulud tulla võivad. Korterimüügi rahast elamine on riskantne ja mõttetu raha raiskamine. Puuduks igasugune tagavaraplaan ja kindlustunne.

Kui ma oleksin sina, siis ostaksin veel ühe korteri, mida saaksin välja üürida, ja elaksin üürirahadest. Sul on ju suur palk, tee praegu intensiivset tööd natuke aega, osta veel üks korter (paremal juhul kaks) ja hakka edaspidi elama üüritulust. Kraabi kõik krossid kokku, et enda seljatagune kindlustada.

Mehe kohapealt ei oska nõu anda. Soovitan vaid kindel olla, et sa pärast lahkuminekut enam kunagi ta abi ja toetust ei vaja, sest seda sa ilmselt enam ei saaks.

Please wait...
Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 61 )


Esileht Pereelu ja suhted II sambast, aga pereelu, mitte rahateema.